jaoks on suhtlemine täpselt sama keerukas ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil me ehitame maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu.
Konnadel on oma suhtlemiskeel. Koertel on oma.
Sama lugu on ka vesilike ja ämblike, elevantide ja kotkastega.
Kuidas me seda täpselt teeme? See on meie saladus, mille peate ise välja uurima.
Loodus jumaldab vägevaid saladusi.
7
Muide, ma ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ma olen kodu. Ma olen terve kogukond.
Asukad pesitsevad mu okstel. Nad kaevavad endale urud mu juurte vahele. Nad munevad mu lehtedele.
Ja muidugi on mul õõnsused. Puuõõnsused ehk augud puutüves pole midagi haruldast, eriti minusuguste vanade puude puhul.
Õõnsused võivad olla piisavalt väikesed tillukeste hallikirjute sootihaste või põdrahiirte pere jaoks. Õõnsused võivad olla ka üpris suured, piisavalt mahukad eelarvamustevaba karu jaoks.
Mina olen muidugi linnapuu. Meil siin karusid eriti palju ei elutse, kui kaisukarude liiki mitte arvestada. Kuid ma olen peavarju pakkunud päris paljudele pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele. Ühel aastal olin koduks armsale ja üliviisakale okassigade perele.
Ma olen isegi inimesele ulualust andnud.
See on pikk lugu. (Mul on palju selliseid tallele pandud nagu orav kogub toiduvaru.)
Puuõõnsuse tekkeks on mitmesuguseid põhjusi. Rähnid. Murdunud oksad. Välk. Haigus. Auke uuristavad putukad.
Minul on kolm õõnsust. Kaks keskmise suurusega õõnt tegid rähnid. Kõige suurema sain juba üsna noorelt. Mul murdus sulalume koorma raskuse all suur oks kirdetuule käes ära. See oli suur haav ja paranes aeglaselt, nii et tollekevadine lehestik oli mul niru ja sügisvärv piinlikult kahvatu.
Lõpuks paranes see auk ikkagi ära, kuid putukad närisid seda suuremaks ja nüüd on mul umbes pooleteist meetri kõrgusel maapinnast sügav ovaalse kujuga õõnsus.
Õõnsused pakuvad ilmastiku eest kaitset. See on turvaline koht, kus magada ja oma asju hoida. Õõnsus on ohutu koht.
Õõnsused on tõestuseks, et halvast asjast võib saada hea, kui sellele pühendada piisavalt aega, hoolt ja lootust.
Teistele koduks olemine pole alati kerge. Mõnikord tunnen end kui ülerahvastatud kortermaja, mille elanikud ei saa omavahel läbi.
Kuid me saame sellegipoolest hakkama. Looduses on palju nii-ja-naa suhteid. Rähnid küll kolgivad mu tüve, kuid ka söövad vastikuid kahjureid. Rohi jahutab maapinda, kuid samas nääkleb minuga vee pärast.
Iga kevad toob kohale uusi asukaid, vanu sõpru ja palju kompromissivajadust. Tänavune kevad on eriti lasterohke. Hetkel olen ma koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele. Mul käivad korrapäraselt külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad siinsamas lähedal maja eespoolse veranda all.
See on täiesti erakordne. Ma pole veel kunagi nii palju loomalapsi majutanud. Sellist asja tavaliselt ei juhtu. Loomadele meeldib avarus. Neile meeldib isiklik territoorium. Tavaliselt läheks niisuguses olukorras nääklemiseks. Võib-olla löödaks isegi kelleltki pesa üle või tuleks öine kaklus.
Loomulikult on olnud mõningaid lahkarvamusi. Kuid ma olen selgesti välja öelnud, et naabrite söömine pole lubatud, kuni mina olen siin peremees.
Heldeke, ma ei tunne end nii paljude seltsilistega üldse ülerahvastatuna.
Teistele turvatunde loomine on päris tore eluviis.
8
Mul on veel üks kogukonnaliige, kuigi külaline on Samari kirjeldamiseks ilmselt parem sõna.
Ta kolis jaanuaris koos vanematega ühte neist majadest, mis minu varju jääb, sellesse väikesesse sinisesse, millel on lagunev veranda ja korras hoitud aed. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega.
Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks.
Varsti pärast kolimist hakkas Samar õue hiilima, kui vanemad magasid. Ta tuli isegi kõige külmematel öödel välja, punased saapad jalas ja roheline jope seljas. Ta hingeõhk oli nagu külm uduloor. Tal oli tavaks silmitseda kuud ja mind ja mõnikord ka väikest rohelist naabermaja, kus elab umbes temavanune poiss.
Kui ilmad soojemaks läksid, hakkas Samar käima pidžaamas ja hommikumantlis minu all istumas vana teki peal, millele langesid kuuvalguse laigukesed. Ta vaikimine oli nii sügav ja leebus nii ilmselge, et mu asukad ronisid oma ohakavilla ja võililleebemeid täis pesadest välja tüdruku seltsi. Nad näisid teda tunnistavat üheks endi seast.
Trummike armastas Samarit kõige rohkem. Ta maandus aeg-ajalt tüdruku õlale ja istus seal. Mõnikord ütles ta Samari häält päris täpselt järele tehes „tere”.
Trummike tõi tihti Samarile väikesi kingitusi, mida ta päeval ringi lennates oli leidnud. Monopolimängu autonupp. Kuldne juuksepael. Kaljapudeli kork.
Trummikesel oli ühes mu väiksemas õõnsuses terve kraamiladu, mida opossumid lahkelt talusid. „Kunagi ei tea, keda on vaja ära osta,” armastas vares öelda.
Kuid tema kingitused Samarile polnud äraostmiseks mõeldud. Kingitused olid lihtsalt Trummikese viis öelda: „Mul on hea meel meie sõpruse üle.”
Kui ma jutustaksin praegu muinasjuttu, siis ütleksin, et Samaris oli midagi nõiduslikku. Küllap ta lummas loomad ära. Loomad ei roni lihtsalt niisama pesadest ja urgudest välja. Nad kardavad inimesi ja põhjusega.
Kuid see ei ole muinasjutt ja nõidusega polnud siin midagi pistmist.
Loomad võistlevad ressursside pärast nagu inimesedki. Nad söövad üksteist. Nad võitlevad ülemvõimu pärast.
Loodus ei ole alati ilus, aus ja lahke.
Kuid mõnikord juhtub üllatusi. Ja igal kevadööl meenutas Samar mulle, et liikumatuses on ilu ja leppimises tänulik meel.
Ja ka seda, et sa pole üllatumiseks kunagi liiga vana.
9
Mul oli hea meel näha Samari peret siia kolimas. Sellest oli juba hulk aega möödas, kui siiakanti uusi elanikke tuli. Ma teadsin, et ajapikku ajavad nad endale siin juured alla, just nagu paljudest muudest kohtadest tulnud paljud perekonnad.
Juurtest tean ma nii mõndagi.
Hiljuti tuli Samar öösel meile külla. Kell oli kaks öösel. Isegi tema jaoks oli see hiline tund.
Tüdruk
