tiigiveest ajas teda nii elevile, et ta lausa jooksis välja. Kiirelt tegi ta magavale Kroile pai, viipas rõõmsalt memmele ja silkas kuuri taha. Ta kõndis läbi pika rohu, kõrguvate kaskede suunas. Roheliste lehtedega puud sahisesid mõnusalt. Sellist leebet sahinat kuuleb ainult suvel. Käpp vaatas korraks taevasse ja nautis sinisinist värvi, laisalt ujuvaid valgeid pilvetupse ja lõputut soojust. Ta tundis, kuidas tema põsed hakkavad juba vaikselt kuumusest õhetama. Peagi märkas Käpp pika rohu seest piiluvat puidust purret. Ta astus purdele ja tema ees sillerdaski armas väike tiik. See oli küll üsna rohtu kasvanud ja seetõttu ei julgenud Käpp kohe vette hüpata. Ta istus purdele, vaatas tiiki ja mõtles, mis elukad võivad selles rohuses vees elada. Ta võdistas õlgu, mõeldes kõiksugu limuskitele, aga ujumissoov oli liiga suur. See sai tema limuskihirmust võitu.
Käpp võttis ennast trikoo väele ja katsus suure varbaga vett. See oli nii mõnusalt soe! Lõpuks istus ta purde äärele ja hüppas karsumdi! vette. Vee all tegi ta korraks silmad lahti ja imetles veetaimede ja end läbi tiigivee murdva päikese koostööst sündinud rohekat valgust. Ta nautis vee jahedust oma soojal nahal ja tuli siis hingeldades pinnale. Käpp veetis niimoodi tunde. Ta ronis tagasi purdele, viskas ennast kuumale puidule selili ja võttis ninale päikest. Kui nahk ja trikoo olid juba peaaegu kuivad, hüppas ta tagasi jahedasse vette, ujus paar tiiru ja ronis tagasi purdele. Talle tundus, et ta ei väsi sellest iial. Kuidas see üldse võimalik oleks? Mida paremat saaks veel ühel suvepäeval teha?
Lõpuks tundis ta, kuidas päike hakkas teda oma kuumusega vaikselt väsitama ja isegi vesi ei tundunud enam jahutavat. Käpp pani riidesse ja taarus väsinuna läbi kõrge rohu tare poole. Tema juuksed olid märjad ja sassis ning põsed punased, aga tuju poleks saanud parem olla.
Tuppa jõudnud, kuulis ta memme köögis askeldamas. „Sa tulid just õigel ajal!” hüüdis memm. „Ma tegin maasikasuppi.”
Käpp tundis, kuidas ta kõht tühjuse üle kõvasti nurises. Ta ei olnudki ju täna veel midagi söönud! Tunde ujumist ja päevitamist olid aga kõhu karjuvalt tühjaks ajanud. Käpp istus lauda ja memm serveeris talle valge kausikese sees marjapunast maasikasuppi. Käpp ei olnudki midagi sellist söönud. Ta võttis lusikaga ampsu ja pani silmad mõnust kinni. Supp oli külm ja värskendav, lõhnas ja maitses nagu suvi.
„Oota pisut, kohe annan jäätist ka!” Memm tõstis supi sisse suure valge palli rammusat vanillijäätist. Hiiglasliku magusa palli peale rebis ta veel värsket piparmünti. Roheline värske münt oli nii lihav, et rebides oleks see justkui mahla pritsinud. Kõik need aroomid – suveküpsed maasikad, magus vanill ja värskendav piparmünt – olid koos midagi väga erilist. Käpp sõi, nautis ja kiitis. Memmeke oli rõõmus ja sõi koos temaga.
Peale kosutavat einet rääkisid nad veel pikki tunde omavahel juttu. Memme noorusajast ja sellest, milline oli elu siis olnud. Õhtuhämaruses rääkis ta Käpale ka mitu õudusjuttu valgest daamist ja salapärastest sammudest oma lapsepõlvekodus, mis ilmusid ei kusagilt ja kadusid sinnasamasse. Käpp kuulas suurte silmadega ja kartis hirmsasti. Ikkagi palus ta memmel veel rääkida, mis sest et jutud ajasid hirmu nahka. Lõpuks oli juba päris õhtu ja Käpp lausa kukkus väsinult voodisse. Tema suvi oli olnud imeline.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
