f="#fb3_img_img_429bdf9c-36a9-54c7-b5a2-669f9a3262d3.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Henning Beck Irren ist nützlich Warum die Schwächen des Gehirns unsere Stärken sind Carl Hanser Verlag 2014 © 2014 Carl Hanser Verlag GmbH & Co. KG, München Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug Kujundanud Toomas Niklus © Tõlge eesti keelde. Kadri Metsma, 2018 ISBN 978-9985-3-4527-6 ISBN 978-9985-3-4639-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett
SISSEJUHATUS
Selles raamatus ei räägita teile, kui vahvasti aju toimib. Vähemalt ei jää esmapilgul sellist muljet. Sellest raamatust ei saa te ka lugeda, kui täiuslikult aju töötab. Ta nimelt ei tööta täiuslikult.
Ja kui te soovite hakata selle kirjatüki abil oma ajuga veel kiiremini ja süvenenumalt mõtlema, pean teile kohe alguses pettumuse valmistama: ka seda ei juhtu, sest aju pole „aritmeetikas” just kõige täpsem ega nobedam. Aju on üks unelev tuisupea, ta on tihti hajameelne ja hooletu, tema peale ei saa kunagi täiesti kindel olla, ta arvestab valesti ja unustab rohkem, kui suudab meeles pidada. Lühidalt: aju on umbes 1,5 kilo raskune viga. Te kõik kannate seda hajevil teekaaslast oma peas pidevalt endaga kaasas – ja ma soovin teile selle puhul kogu südamest õnne.
Nüüd, mil olen suutnud suure osa lugejatest minema peletada, avaldan teile veel ainult ühe põhjuse, miks peaksite seda raamatut edasi lugema: kuna saate teada, et just ebatäiuslikkus, ekslikkus ja ilmselgelt ebatõhusad toimimisviisid on need, mis teie aju nii ainulaadseks ja edukaks muudavad.
Igaüks teab oma kogemusest: aju teeb vigu, mõnikord suuremaid, mõnikord väiksemaid. Ei möödu päevagi, mil ka teie aju ei saaks hakkama mingi tobeduse, valearvestuse või eksimusega. Teie ajataju veab teid alt, te unustate, mida äsja lugesite, või lasete mobiiltelefonil kogu oma tähelepanu hõivata. Ja just see ongi tore. Sest need näilised nõrkused ja ebatäpsused teevadki teie aju nii kohanemisvõimeliseks, paindlikuks ja loovaks.
Neile, kes arvavad, et ma pisut liialdan, pakun nüüd väikese näite teie vaimse töövõime kohta:
Kui palju on tuhat pluss kümme?
Pluss tuhat?
Pluss veel viiskümmend?
Pluss tuhat?
Pluss kolmkümmend?
Pluss tuhat?
Ja veel kord pluss kümme?
Mõelge hetkeks järele, arvutage ... kas saite kokku viis tuhat? Muidugi mitte, vastus on neli tuhat ükssada. Tubli töö! Kõigile, kes said vastuseks mõne teise arvu: ärge muretsege, teie aju paneb komakoha kergesti valesse paika ning nihutab numbreid edasi-tagasi. Nii võib isegi lihtne liitmine keeruliseks muutuda. Mitu korda esineb järgmises reas M-tähte?
MMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMM
Küllalt ümisetud, õiget vastust polegi nii lihtne leida. Tuleb välja, et aju ei ole loodud masina kombel teavet töötlema. Vastupidi, aju kulutab oma energiat pidevalt tühistele asjadele.
„Vigadest õpitakse, sellepärast ongi vaja neid palju teha,” ütles mu keemiaõpetaja. Seejärel süütas ta hõbeatsetüliidi ja tekitas koolihoovi augu. Jätke meelde: katse ja eksituse meetod pole alati parim vahend valiku langetamiseks. Mõnikord aga küll. Minu naaber näitab, kuidas see käib. See mees on üks tõeliselt silmapaistev isiksus, ta on nüüd kaks aastat täis saanud ja igavesti nutikas sell. Ta oskab teha asju, mis ajaksid iga superarvuti meeleheitele: vähimagi kõhkluseta tunneb ta rahvasumma seast ära oma ema näo ning peegelpildilt iseenda. Pärast seda, kui ta on autoga mänginud ainult ühe korra, teab ta, mis on auto. Ta tunneb ära laes oleva suitsuanduri ja leiab, et kartulid on maitsvad – need on ülesanded, mida tänapäeva arvutid ei suudaks lahendada ka siis, kui neil oleks selleks lõpmatult aega. Kõige selle juures teeb väikemees pidevalt vigu: mitte eriti kaua aega tagasi ei osanud ta kindlalt kõndidagi, tema liigutused on kohmakad, kõne katkendlik ning suurema osa päevast ta magab, olles sel ajal muidugi täiesti teovõimetu. Kõik insenerid lööksid imestusest käsi kokku: „Milline valearvestus. Kaks aastat ja see ei tööta ikka veel korralikult.” Nagu Windows.
Vaatamata sellele teeb mu naaber tohutuid edusamme. Päev päeva järel – tempos, millega ei suudaks sammu pidada ükski arvuti. Iga viga, iga ebatäpsus innustab teda asja järgmine kord teisiti ja seega ehk pisut paremini tegema. Tema aju on kõike muud kui täiuslik – ega saa selleks kunagi. Aja jooksul kohaneb aju oma keskkonnaga küll järjest paremini, kuid täiuslikult ja lõplikult valmis ei saa see iialgi, vaid jätab endale alati eksimisvõimaluse. Sest ainult see, kes arvestab oma tegevuses ka vigadega, võib millegi uuega välja tulla. Kes püüab aga alati mõelda võimalikult „õigesti”, asetab end arvutiga samale tasemele: ta on küll tõhus, täpne ja kiire, kuid samas igav ja ettearvatav, ilma vähimagi loovusekübemeta.
Meie aga tekitame veel täiskasvanunagi sulaselget vaimset pahna. Me unustame nimesid ja nägusid täpselt sama lihtsalt kui sulgeme uksi. Me laseme WhatsAppi uudistel end kergesti töö juurest eemale kiskuda või kaotame ülevaate päeva jooksul saabunud e-kirjade tulvast. Nimed on meil keele peal, kuid ei tule ikkagi meelde. Me hindame ühtemoodi valesti nii aega, tõenäosust kui ka hulkasid. Meil on raske liiga suure hulga seast valikuid teha. Meil jookseb juhe kokku just siis, kui peame hakkama publiku ees loengut pidama. Me ei suuda pärast pingelist päeva täielikult välja lülituda ja õpime kõige halvemini pinge all olles.
Samas ei ole ühtegi teist elundit, ühtegi süsteemi, rääkimata veel arvutitest, mis suudaks lahendada keerukaid ülesandeid sama mänguliselt nagu meie: 35 × 27 = ? Ilma taskuarvutita on see raske. Kas tunnete ära Helene Fischeri(1*.) laulu? Ilma raskusteta. Arvutusülesannet, olgu see nii lihtne kui tahes, suudame vaevalt peast lahendada, aga laulu, armsa sugulase näo või tema hääle tunneme ära paugupealt. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et laval esineva laulja äratundmine on aju jaoks palju keerulisem.
Tundub, et meie aju saab silmapaistvalt halvasti hakkama nende asjadega, mida me oma tänases mehhaniseeritud ja digitaalseks muutunud maailmas väidetavalt vajame. Meie ajame taga optimaalsust ja täpsust ehk täiuslikkust. Ja meie aju? Teeb hoopis vastupidi ja viilib selle nõude täitmisest kõrvale. Paljud unistavad sellest, et meie peas töötaks vahva ja eksimatu arvutusmasin. Sellega saaks ülesandeid lahendada keskendunult, tõhusalt ja kiiresti. Aga tegelikult: arvutid ei tee vigu – ja kui nad teevadki, siis jooksevad nad kokku. Aju aga ei jookse kokku (välja arvatud juhul, kui talle selleks väljastpoolt abi osutatakse, aga see on hoopis üks teine lugu ...). Ja see on nii, sest aju toimib täiesti teistsuguse põhimõtte kohaselt. See, mis teeb meid arvutitest ülemaks, on ekslikkus, mõtlemise ebatäpsus. Bioloogia lükkab kindlalt ümber kõik hirmutavad stsenaariumid, mille kohaselt arvutid juba mõne aastakümne pärast võimu maailma üle enda kätte haaravad ning meid tarkuse poolest ületavad. See tundub olevat vastuolus digitaliseerimisega – meie moodsa aja märksõnaga: nii klassiruumid kui ka ettevõtted tuleb kaasata võrgustikkudesse, teavet on vaja vahetada ja tõhusalt analüüsida. „Tuleviku klassiruum”, „suur andmeanalüüs”, „tööstus 4.0” – pole ühtegi valdkonda, mida ei soovitaks nüüdisajastada arvutimaailma võimalusi kasutades. Kuid ka tulevikumaailma suured ideed mõeldakse välja analoogmaailmas, mitte arvutites. Need tulevad ajudest, mitte nutitelefonidest. Arvutid õpivad paljutki – me saame nendest aru. Arvutid järgivad reegleid – meie saame neid muuta.
Arvutid võivad meid ju malemängus või gos võita, see pole ei hämmastav, loov ega murettekitav. Mina hakkaksin tõsiselt muret tundma alles siis, kui üks arvuti hakkab tegema vigu ning annab seepeale teada: „Male? Oi ei, ma ei viitsi rohkem, see on igav. Teen parem ühe ringi World of Warcrafti!”
