Vaimne tuludeklaratsioon
Kõlab paradoksina, kuid uute teadmiste loomine on võimalik ainult seetõttu, et aju kõike nii kehvasti salvestab. Selles osas on mälu ülesehitus meie igapäevaste kogemustega täielikus vastuolus. Kui me päriselus tahame midagi korrastada, siis teeme seda kindlas kohas. Me paneme maksedokumendid kausta, mille asetame riiulisse – siis on seda sealt hiljem lihtne leida. Arve ärilõuna eest läheb kausta „mitmesugused asjad” (sõltuvalt sellest, kui edukas tehing oli). Nii loome korda, orienteerume oma kirjutuslaual valitsevas kaoses ning töötame tõhusalt.
Nii võiks toimida ka aju – puhtalt, korralikult, tõhusalt. Aga ta ei tee seda. Sest kuigi ta suudaks sel moel rinda pista oma kalduvusega unustada, kaotaks ta samas oma suure eelise: võime siduda dünaamiliselt erinevat infot. Kes asjad liiga kiiresti kindlasse kohta paigutab, sellel on hiljem raskem mõista neid teistes seostes. See eristabki aju arvutist: aju ei salvesta ainult nürimeelselt andmeid, vaid loob nendest leidlikult uut teavet.
Seega, kui ajule tehtaks ülesandeks esitada vaimne tuludeklaratsioon, ei sorteeriks ta ealeski kviitungeid korralikult, vaid viskaks need esimese hooga ühte hunnikusse ja hakkaks neid sealt võttes erineval moel märgistama. Ärilõuna eest makstud arvet võib hiljem ju mitmel moel kasutada: võib veel kord üle kontrollida, kas restoran polnud ehk liiga kallis, uurida, millal lõunasöök täpselt toimus või mis töökaaslastele eriti hästi maitses. Sedalaadi paindlik klassifitseerimine õnnestub aga ainult juhul, kui ei tehta ennatlikult otsust kasutada teavet hiljem. Sel moel saab tagantjärele otsustada, mida selle teabega peale hakata.
Ebakindlate mälestuste kasutamine
Kõlab naljakalt, kuid seda on võimalik lausa laboris tõestada[7.]. Katseisikud pidid selleks kõigepealt pähe õppima nimekirja, millesse kuulus mõisteid neljast valdkonnast (mööbel, liiklusvahendid, köögiviljad ja loomad). Natuke aega pärast seda õppisid nad selgeks ühe klahvikombinatsiooni tippimise. Osalejad ei teadnud aga seda, et klahvide järjestus oli vastavuses mõistete järjekorraga (mööbliesemele vastas klahv 1, liiklusvahendile klahv 2, köögiviljadele klahv 3 ja loomadele klahv 4). Seega oli nimekirja ja klahvikombinatsiooni alusstruktuur samasugune. Pole siis mingi ime, et katseisikud õppisid klahvikombinatsiooni selgeks iseäranis kiiresti, kui klahviskeem langes kokku varem õpitud nimekirja aluseks olnud skeemiga. Veelgi huvitavam oli, et 12 tundi hiljem tehtud kordustestis valdasid osalejad klahvikombinatsiooni seda meisterlikumalt, mida rohkem sõnu nad nimekirjast olid unustanud. Otsekui oleks võtmesõnad võttega „lõika ja kleebi” klaviatuuril olevate numbrite peale liimitud.
Seda selgitavat teaduslikku hüpoteesi te juba tunnete: mida ebakindlamalt miski on salvestatud, seda lihtsamini suudame seda teiste asjadega kombineerida. Igasugune info, mis ei ole meie mälus veel kindlat kohta leidnud, on erilises olukorras: seda saab teiste muljete ja teabekildude vastu vahetada ning sellega õppimise protsessi mõjutada. Olgu öeldud, et kuna mälestus peab olema ebakindel ja hägune, võib ta seetõttu ka kergemini kaotsi minna.
Uute teadmiste kogumiseks tuleb meil seetõttu mõnikord teatud pisiasjad unustada. See ei olegi nii hull, sest esialgu võib uute informatiivsete pisiasjade hulk ka kõige paremale ajule üle jõu käia. Ja teiseks: pisiasjad ei ole üldse nii olulised. Me talletame enda jaoks mustreid, varjatud seoseid, taustainfot – mitte pisiasju, mis ajule tihti segaseks jäävad. Niisiis: unustamine on töövahend, millel on kindel otstarve.
Vaimne seedeprotsess
Muide, uuematest uuringutest on selgunud ka järgmine tõik: et aju saaks seda ülesannet täita, on tal kõige rohkem vaja ühte asja – puhkepause. Ja just see on tänapäeval probleemiks, sest me oleme teadete, uudiste, telefonikõnede ja e-kirjade tulva all. Niipea kui uus teave meie ajusse saabub, asub sellega võistlema veel uuem teave. Nii ongi meil raske kaaluda (ja unustada) üksikuid mälestusi nõnda, et saaksime nende abil omandada uusi teadmisi.
Sellepärast on praegu väga oluline öelda: ärge koormake oma ajus asuvat filter- ja unustamissüsteemi liigselt, vaid lubage tal reeglipäraselt pausi pidada ja puhata. Asi on nimelt nii, et me ei õpi siis, kui me enda arvates õpime, me õpime hoopis õppimise vahele jäävate pauside ajal. Sportlaste tulemused ei muutu ju ka paremaks sel ajal, kui nad treenivad, vaid siis, kui nad treeningust taastuvad ning nende keha treeningu tagajärgedega kohaneb.
Kui ma hommikuti söögilauas ajalehte loen, ei loe ma lõpetuseks sinna otsa kohe ka kõige uuemaid uudiseid oma nutitelefonist. Ma ootan. Ja igavlen natuke. Selleks on vaja julgust, sest need, kes tänapäeval ühistranspordis sõites oma nutitelefoni ei näpi, tunnevad end nagu 1990. aastatesse kinni jäänud suhtlemisfossiilid, kes on moodsast Apple’i ja androidide maailmast välja heidetud. Aga mina tean, et äsja oma telefonis Candy Crushi uue rekordi saavutanud viieteistkümneaastaste kaastundlikke pilke tasub selliste hetkede nimel välja kannatada.
Ma tean, et ma ei mäleta enam kõiki hommikuse ajaleheartikli üksikasju. Samamoodi nagu minu seedetrakt seedib hommikust müslit ja lagundab seda osakesteks, millest mu keha saab pärast ehitada uusi rakke, loodetavasti palju lihaseid ja parimal juhul vaid üksikuid rasvarakke, lagundab minu aju samal ajal hommikul saadud teavet. Ma ei tunne enam kõhus oleva müsli maitset, samamoodi ei ole ka kõik ajaleheteated mu mälus nähtaval kohal. Aga nad mõjutavad mu aju. Ja sedamööda, kuidas mu päev kulgeb, toob aju hiljem ühe või teise uudise uuesti välja, kombineerib seda käesoleva hetkega ning mina saan hoobelda oma teadmistega (seda teen ma hea meelega). Kuid see õnnestub ainult siis, kui ma teen teabe kogumisse piisaval hulgal pause ja lasen mõistusel kogutut seedida.
Unustada selleks, et paremini meelde jääks
Näete nüüd isegi, miks me elu jooksul nii paljud asjad (näiliselt) ära unustame: need on niivõrd sarnased, et aju teabefilter heidab nad kõrvale. Või on nad nii olulised, et jäävad esimese hooga alateadvusse korratult suikuma, et neid saaks pärastpoole vajaduse korral muu infoga kombineerida. Rangelt võttes ei ole te neid asju sel juhul unustanud, need ei tule teile hetkel lihtsalt meelde. Ärge siiski alahinnake, kui kõvasti teie aju töötab ka ilma teie teadliku abita selleks, et tuvastada teie elus ette tulevaid seoseid ja mustreid. Võib-olla te ei mäleta ülemusega peetud jutuajamise kõiki üksikasju, kuid tõeliselt olulise toob teie aju hiljem esile – siis, kui seda vajate.
See toimub aga ainult siis, kui te ei jäta oma aju teabeuputuse meelevalda ega pommita teda pidevalt uute uudistega. Sest vastasel juhul ei suuda ta õigupoolest enam uudiste sisu tähelegi panna, vaid jälgib ainult veel seda, kuidas need ilmuvad (helisedes, vibreerides, sumisedes või mõnel muul moel teie telefoni- või arvutiekraanile hüpates). Sest sel juhul seab teie aju filtermehhanismi künnise nii kõrgeks, et paljusid asju enam teadlikult ei kogetagi. Saate seda hõlpsalt vältida, kui teete teadlikult pause ja annate oma ajule aega järelemõtlemiseks.
Ja nüüd: paus!
Kas mäletate veel, millise kolme sõnaga algas üle-eelmine lehekülg? Te ei peagi seda mäletama, see ei ole nii oluline, sest üksikasjade unustamine on aju töömeetod. Ainult tänu sellele õnnestub tal sooritada seoste märkamise trikki. Kui tänu sellele peatükile arvate, et unustamine ei olegi alati märk aju nõrkusest, vaid hoopis nutikas võte, mille abil suure teabelasu hulgast hiljem kõige tähtsam välja valida ja uue teabega kombineerida, olete aru saanud kõige olulisemast. Aju ei ole mälestuste talletamise masin ega korrafanaatik, kes jälgib piinliku täpsusega, et miski meelest ei läheks ning paigutab kõik korralikult ja kenasti õigesse kohta. Aju on pigem nagu lobamokk, kelle mõtted pidevalt siia-sinna hüplevad. Aga just need hüpped teevadki meid loovaks ja ainulaadseks.
Isegi juhul, kui te mõne
