>Jälg samblal
-–
Taju maailma heliseva hingega…
––
Selli oli ennast mõtlikuna tundnud juba mõnda aega. Päevad kadusid kuhugi ebamäärasusse ja vahest oli tal mingi pisukene rahutusttegev tundevirve. See oli õhkõrn. Kümmekond aastat sai juba tulemisest siia, sügava metsa keskele, eemale kõigist asulatest. Need aastad olid täis elu, mida võis tõega õnnelikuks pidada. Kaks ohjeldamatut poissi mõninga aastakese pärast sama vanad. Ja tema armas teine pool. Tumeda peaga kolmekümnendates Olivia oli ennast kõigil metsamooriks lasknud nimetada ja seda ta ka oli. Ilma temata poleks ta tervik. See mõte tuli ja jäi ja polnud muutunud. Algusaastate metsloomade melu- elu on taandunud järve taha. Nüüdseks on siia, lisaks nende majale ja muldonnist pisikesele saunale, ehitatud kolm muldonni naabrite poolt. Naabripere- Elli sai olla veel neljakümnendates, kahkja sasise juuksega pisemat kasvu naine, kes aastaid tagasi oma mehe kaotanud oli ja nüüd ükspäev endale uue mehe armastuse leidis. Elli tumedapäised poisid Renni ja Tasso ehitavad suurt palkmaja, nende peredes kasvavatel lastel ei kõlbaks muldonnis elada. Kummaski peres oli nelja aastased igat asja pärivad tüdrukud, sääsepunnide kraapimisest kriimude nägudega ja alati veidi sassis juustega. Renni ja tema heledapäine naine Seta ning Tasso punapäine päikseke Arya võtsid selle üksmeeles kuskilt ilmunud idee ja nüüd panustasid nende mehed iga hetke selle teostusele. Neil oli unistus, mis tahtis teoks tegemist ja kõik mõtted olid sellega hõivatud. Seevastu Selli siinne elu on olnud rahulik ja talle üdini rahuldust pakkuv. Olivia nautis metsamooriks olemist, taimede ja sõnaga ravimist, nautis metsa ja Sellit koos vänge piibutossu ja mõningate suisa imelike mõtetega, mida tema peast leida võis.
Kogemata kombel paistis naabri Elli Sellisse ikka veel armunud olevat. Nüüdseks on Ellil mees ja Olivia hinges rahulolu. Selli ei hoomanudki naabrinaise suuri kannatusi, tema mõtted olid maisetes asjades kinni. Mõnikord tundus talle ka, et igatseb neid vanu aegu tagasi, mil metsamooriga kahekesi vaikida sai. Piibutades lävepakul saginas, mida selle paiga suured sekeldajad endast kujutasid, tundis ta endas mõnikord sunnismõtet, et ta on jäänud selle kõige jaoks vanaks. Ka üksindust tahtvaks. Seda tunnistada ei olnud tal küll uudne. Oliviat, kes tema olekut seirates mõnusalt naeratades toimetas ja vahel ka kõrvale istus, polnud mõtet selle jutuga tülitada. Tema armastav pool teadis seda ütlematagi. Tuli, istus ja nõjatus. Pani oma õrna pisikese käe mehe ümber, lausumata miskit. Mees oli nii mõtetelt kui tegudelt temale olev, ehkki küll ilusate sõnade ütlemise poolt kitsi. Ikka veel käisid nad alati saunaõhtutel kahekesi oma saunakeses, nende tegevus polnud seal siinoldud aastatega muutunud. Paljalt ja õhetavalt on nad vahel suviti hämaras ka julenud veel tuppa lipata, lootuses, et naabrid kilkama ei küüni. Nende päevadesse sündis hulganisti tegemisi, kuigi noored olid need, kellel oli rohkem tahtmisi ja ka rügamisi. ,,Küll on neil alles jõudu jahmerdada," olid nad endamisi valjult mõelnud. Isegi nende omapead võsukesed elasid neilt nõu küsimata, rõõmsalt ja suht muretult nagu noorus ikka. Kari ja Ale polnud nagu hoopiski nende endi lapsed. Oma mõtlemata tegude üle naerdi, kui nad kehvasti välja kukkusid, siiski ei soovinud keegi ,,vanade" tarkust kasutada. Nii siis vaatasidki Olivia ja Selli mõningase muigega seda elukihku, mis nende võsukesi pillutas.
Järv sillerdas endiselt ja Kaljusaar kõrgus uhkes rahus tema keskel oma kivide peitu pugenud lopsaka aiaga. See pidev taimede poputamine lõi metsamoori perele püsiva kindluse, et talvel näljaga metsataimede juurikaid lume alt kraapima ei pea. Järve kaldad olid nüüd samblast puhtaks käidud, kalaisu oli vahetevahel igaühe liikvele ajanud. Naabrite Elli oli eriti vaikne, seevastu nende poisid lasid kirvestel varmalt käia. Mahalangenud puid ju metsas jagus. Vahest juhtus, et kuumavõitu suvepäeval lasus ka naabrite poole peal vaikus ja metsa hääled ulatusid siia. Selli ja Olivia olid siis varmad lävepakul metsa kuulajad. Seda hetke ei saanud niisama käest lasta. Niikuinii on hulka asju teistmoodi, sellega sai juba ka harjutud. Olgu siis mingi pisikene asigi, mis vanu aegu meelde tuletab. Sealtmaalt on head aastad meeles hoida. Olivia on nüüd kõige paremas eas, Selli tunneb ennast mõnikord tema kõrval vanana. Metsamoor naerab nende mõtete peale laginal, sasib mehe koltunud tukka. Pehmus nii mõtetes kui välimuses laseb tunda naise tarkust ja ka sarmi. Aastad on talle vaid naiselikkust lisanud, mis Sellile kangesti meeltmööda on. Kaks poissi on nende aastatega metsas kondamise meistriteks kasvanud. ,,Kellesse nad on läinud?" küsib Selli Oliviaga, senini vastust leidmata. ,,Meie moodi nad küll ei ole," arvas metsamoor just viimati, kui kuurialusest üleöö poiste kodu sai ja põrandasse suur koobas kaevati. ,, Las aga mässavad, olin nooruses samasugune," lausus kord Selli. ,,Sinu kasvatus kannab vilja," oli Olivia naerdes lausunud ja vahest poistele suure töö vahele pisut ka kehakinnitust poetanud. ,,Las mässavad," oli suuresti metsamoorgi oma teispoolega päri. ,,Küll nendest ka kunagi mehed kasvavad."
Mõtleks, Elli sai ükspäev endale kauase ootamise kingituseks mehe. Ta oli seda leidmist oodanud ikka juba mitmeid aastaid. Tükk aega muldonnis mehega veetnud, naasis ta tagasi oma tavalise tegevuse juurde. Samaks jäi vahestine künkal istumine. Juba Elli metsasolemise algusest peale oli see paik teda suuresti võlunud. Siit oli näha igaühe tegevus, kes muldonnist või tarest välja suvatses astuda. Tundus, et siiatulekust oli möödas terve igavik. ,,Siin algasid minu igatsused, siin ka lõpevad," oli Elli ikka sagedamini mõelnud. Oma tillukesi lapselapsi Elli armastas. Kõik nad olid tarkade silmade ja uudistava pilguga. Muidugi olid nad vahest tüütud, seda mõeldes naeratas naine vahest märkamatut naeratust. Ta oli kosinud mehe, kellest keegi suurt midagi ei teadnud. Just nimelt kosinud. Endise mehe ootamatust surmast oli tema ajamerre voolanud kenake hulk vett. Siiakanti sattunud erksa jahimehe pilku ei lasknud meheta naine endal kaua viibida. No oli niisugune pisut käega katsumist vääriv kehakuju ka. ,,Tahan teda," mõtles Elli juba teab kui mitmendat korda metsamoori arstimise vahel seal kaugemal, kõrvalt vaatajana. ,,Tule, las metsamoor arstib," oli ta mehele lausunud, nagu segaks mees seda arstimise protsessi. Kutsus mehe oma muldonni ukse juurde, pöördus siis mehele silma vaatama. Pilk, mis mehe relvituks tegi, oli mõnus segadik kihku õrna armastuse järele, suur igatsuste ööde pain, mis naise köidikuid unustama pani. Omaenda esialgu, mees oli kõhklev. ,,Kui tahad, leiad siit muldonnist natuke taevast ja põrgut," oli naine mehele lausunud. Esialgu oli Messu naise tormakusest veidi jahmatanud, siis kindlameelse raksuga naise järel muldonni ukse kinni tõmmanud. Pimeduses olid pehmed käed ja naise kuumus. Seda jätkus kõikjale. Neid ei seganud keegi, niikuinii polnud täna mõtteski tõbiseid kodukülla juhatada. Kiskus õhtule. Uks sai toikaga suletud vastu hommikut… kui arulagedalt ära nälginud sõid koos eilehommikust vähest sööki. Peerg praksus ja värelev valgus veikles nende paljastel kehadel. Naine jälgis ja näksis, mees sõi. Ellile meeldis vaadata, kuidas mees sõi. Äkiline selgus ajas naise sosistama: ,,Jää minu juurde päriseks." Messu oli tõesti valmis seda lubama, tema nägi omapärase kehakujuga naist pirrutule hubisevas valguses ja soe laine oli teda juba tükil ajal endas hoidnud. See, mida ta öösel oli teinud, seda tahtis ta korrata veel. Külma naisega siiamaani elatud aeg tundus nüüd jätkumiseks võimatu.
Hommik tuli mehele kähku. Seda kummagi hubast teineteise kehaga tutvumise aega jäi mõlemile pisut napiks. ,,Saadan nad külani ja tulen tagasi," oli mees hommikuvalges lausunud. Hetk hiljem oli ta kadunud, jättes maha mõtliku naise, kelle peas valitses selline segadus, millist ta veel tundnud polnud.
Ellile meeldis muldonnis elada, siin oli harjunult vaikne, kui mees ära oli. Siia sai pugeda, kui maailma kära liiga närvidele käima hakkas. Pimedust täis muldonni noored ei trüginud. Neil olid ehitatud paari palgi jagu maapinnast kõrgemad muldonnid, milles olid pisikesed aknaavad ja valgust tunduvalt enam. Nelikümmend aastat suure liiaga oli naise tarkusele tublisti lisanud, suuri unistusi nüsinud ja mõningaid tahtmisi kaotanud. Nüüd uskus ta oma kannatustele lõpu tulevat. Kui see jahimees tema meheks tuleb, kaotab see ehk ühe tobeda igatsuse. Igatsuse Selli vastu, mis oli temasse nagu pikselöögi pinge jätnud. Sellest ta lahti polnud saanudki ja vahest tundis, et seda jätkub surmani. Mis see oli, mille kaotamiseks oli naine niipalju teinud, ometi ei olnud see kuhugi veel kadunud. Elli endine mees paistis olevat naise armastuses kindel ega näinud aimavat, et vahest üsna mõtlik kaasa ei mõtle temast, vaid just nooremast naabrimehest. Kas see häiris Ellit? Vist ei. Omamoodi oli ta armastanud oma endist, tema juures oli olnud hea, poisid Renni ja Tassogi temast. Naine ei tulnud kunagi selle peale, et mees poleks teda ehk toetanud raskel ajal. Oma armastuses oli
