õhupalli juht.
„See kuradi kang on süüdi, mitte mina!” hüüdis Julius.
Õhupall oli kolme meetri kõrgusel. Seejärel nelja. Ja viie.
„No nii!” ütles Allan.„Pidu võtab tasapisi hoogu!”
India ookean
Karlsson, Jonsson ja õhupall olid juba päris kaugel avamere kohal, kui õhupallijuhi kisa enam nende kõrvu ei kostnud. Tuul puhus ju maa poolt.
Kui meest enam kuulda ei olnud, nägid nad teda veel mõnda aega kätega vehkimas. Nad nägid ka hotellidirektorit tema kõrval. Too ei vehkinud kätega, ent oli tõenäoliselt sama õnnetu. Või veelgi õnnetum. Sada viiskümmend tuhat dollarit hõljus temast pikkamööda kaugemale. Kuna teised olid muuga hõivatud, pöördus üheksa-aastane poiss tagasi tordi juurde.
Veel mõni minut hiljem ei paistnud maa enam ühestki suunast. Julius lõpetas punase kangi üle vandumise.Ta püüdis kangi mitu korda tagajärjetult paigale seada ja kui see ei õnnestunud, viskas ta selle üle parda.
Gaas ja tulejuga mühisesid takistamatult palli sisse. Mõnes mõttes oli see hea, muidu oleksid nad ju koos korvi ja muu kupatusega merre pudenenud.
Julius vaatas ringi. Gaasiballooni tagant leidis ta navigaatori. See oli hea uudis! Mitte et sõiduriista õnnestuks kuidagi juhtida, aga nüüd saavad nad ju teada, millal nad võiksid uuesti maa kohale jõuda.
Sel ajal, kui Julius geograafiasse süvenes, avas Allan esimese neljast kaasa võetud šampanjapudelist.
„Hopsti!” ütles ta, kui kork üle korvi ääre lendas.
Juliuse meelest ei suhtunud Allan olukorda piisavalt tõsiselt. Neil polnud ju aimugi, kuhu nad teel on.
On küll aimu, leidis Allan.
„Ma olen nii mitu tiiru ümber maakera sõitnud, et hakkan tasapisi ära õppima, kuidas see välja näeb. Kui tuul puhub ka edaspidi samast suunast, siis jõuame paari nädala pärast Austraaliasse. Aga kui tuul veidi sinnapoole pöörab, siis peame veel paar nädalat ootama.”
„Ja kuhu me siis satume?”
„Noh, igal juhul mitte põhjanabale, sinna ei tahtnud sa nagunii minna. Lõunanabale see-eest küll.”
„Mida kuradit ...” alustas Julius, aga Allan katkestas teda.
„Nii-nii, võta oma klaas. Minu sünnipäeva puhul ja meie terviseks. Gaasiballoon saab juba jupp maad enne lõunanaba tühjaks. Tule istu!”
Julius tegi, nagu Allan ütles, istus sõbra kõrvale vabale taburetile ja jäi tühja pilguga enda ette vahtima. Allan nägi, et Julius on mures. Siin läheb vaja väikest lohutust.
„Jah, asi näeb praegu üsna lootusetu välja, mu sõber. Aga seda on minu elus ennegi juhtunud ja ometigi olen ma praegu siin.”
Allani uskumatu rahu aitas Juliust natuke. Võib-olla teeb šampanja ülejäänud töö ära.
„Palun anna mulle pudel,” ütles ta vaikselt.
Ta võttis otse pudelist neli tublit lonksu.
Allanil oli õigus, gaas balloonis lõppes enne, kui maa silmapiirile ilmus. Balloon hakkas läkastama ja leek muutus katkendlikuks, siis kustus see lõplikult, täpselt ajaks, mil sõpradel oli õnnestunud esimene pudel tühjaks juua.
Sõit jätkus pehmelt India ookeani pinna suunas, mis sel päeval nägi välja nagu Vaikne ookean.
„Mis sa arvad, kas korv jääb veepinnale ujuma?” küsis Julius.
„Seda saame varsti näha,” vastas Allan.„Vaata!”
Saja ühe aastane soris õhupallijuhi ettenägematuteks juhtumiteks mõeldud kastis. Ta tõstis sealt välja tuttuue punase kangi.
„Kahju, et me seda õigel ajal ei leidnud. Ja vaata, mis siin veel on!”
Kaks valgusraketti.
Hädamaandumine veepinnale läks paremini, kui Julius oli julgenud loota. Korv plartsatas vette, vajus hoo ja raskuse tõttu pool meetrit allapoole, keeras neljakümne viie kraadisesse kreeni, tuli sellest välja ja jäi seejärel lainetele tasakesi õõtsuma.
Taadid kukkusid kaldumise ajal külili ja vajusid seina äärde hunnikusse. Julius kargas kähku jalule, nuga käes, et kasutu ja esialgu veepinnal püsiva õhupalli köied läbi lõigata, enne kui see põhja läheb ja korvi ning mehed endaga kaasa veab.
„Tubli töö,” tunnustas Allan korvi seina ääres lamades.
„Aitäh,” ütles Julius ja aitas sõbra jälle taburetile istuma.
Julius monteeris raske gaasiagregaadi lahti ja viskas selle koos konstruktsiooni üleval hoidnud nelja trossiga ookeani. Korvi kogukaal oli nüüd vähemalt viiskümmend kilo väiksem. Julius pühkis laubalt higi ja istus sõbra kõrvale taburetile.
„Mis edasi?” küsis ta.
„Ma arvan, et võtame veel ühe pudeli šampanjat, siis pole karta, et me kaineks saame. Kas sa ei võiks ühe neist rakettidest välja lasta, kuni ma pudelit avan?”
Läbi korvi külgede immitses vett sisse, ent mitte kuigi hullusti, paari lähema tunni jooksul ei tohiks nad veel uppuda, arvas Allan. Kui nad leiavad midagi, millega vett välja kühveldada, venib see aeg pikemakski.
„Kahe tunni jooksul võib paljutki juhtuda,” ütles ta.
„Nagu näiteks?” küsis Julius.
„Nojah, võib muidugi ka vähem juhtuda. Või siis üldse mitte midagi.”
Julius avas esimese valgusraketi pakendi ja püüdis indoneesiakeelsest juhisest aru saada. Ta oli kergelt vintis ega jaksanud tunda nii suurt meeleheidet, nagu olukord oleks nõudnud. Ühest küljest teadis ta, et sureb varsti. Teisest küljest oli ta koos mehega, kes on võib-olla surematu. Mehega, keda kindral Franco ei hukanud, Ameerika immigratsioonivõimud ei saatnud teda eluks ajaks vangi, Stalin ei kägistanud teda ära (ehkki sellest oli vähe puudu), teda ei löönud maha ei Kim Il-sung ega Mao Zedong, Iraani piirivalve ei tulistanud teda pikema jututa surnuks, külma sõja ajal kahekümne viie aasta jooksul topeltagendina tegutsedes ei kõverdatud tema üha kiilanevas peas ühtegi juuksekarva, ta ei surnud Brežnevi hingeõhust ja teda ei tõmmanud kaasa ka president Nixoni langemine.
Ainus, mis võib-olla vihjas Allani peatsele surmale, millest ta oli nii palju aastaid pääsenud, oli fakt, et ta istus nüüd vett sisse laskvas punutud korvis keset ookeani kuskil Indoneesia, Austraalia ja Antarktise vahel. Aga kui äsja saja ühe aastaseks saanud sünnipäevalaps ka selle üle peaks elama, on loogiline arvata, et Juliuski jääb tema tuules ellu.
„Ega vist muud teha ei tule kui siit tõmmata,” ütles ta ja tõmbas vales asendis käes hoitud raketi nööri õiges suunas, misjärel rakett lendas vette ja jätkas oma teekonda, kuni paarisaja meetri sügavusel ära kustus.
Julius kaalus, kas poleks õigem lihtsalt alla anda. Ent Allan lasi
