heidikuid” või ka kõike muud, mis selle peatüki alguses juba öeldud sai.
Passe, neid riigi antud vihikukesi, mida kanti vöökotis koos rahaga (oli seda siis palju või vähe), sai kasutada kahel otstarbel. Esiteks, nagu me kõik teame, pääses nende abil üle piiri – juhul muidugi kui piirivalvurid ei lasknud ennast mõjutada loetud uudistest ega otsustanud inimest tagasi saata, kuna nad polnud harjunud niisuguste riiete ja lillede ja kaelaehete ja helmeste ja niisuguste naeratustega, mis jätsid mulje, et inimene on pidevas ekstaasis – enamasti ja täiesti ebaõiglaselt arvati tegu olevat saatanlike narkootikumidega, mida noored ajakirjanduse väitel aina suuremates kogustes tarvitasid.
Passi teine otstarve oli aidata selle omanik välja ekstreemsetest olukordadest – kui raha otsa sai ja kellegi käest polnud juurde ka küsida. „Nähtamatu post” andis alati infot selle kohta, kus saaks passi maha müüa. Hind sõltus riigist: Šveitsis on kõik inimesed pikad, blondid ja heledate silmadega ning selle riigi pass maksis õige vähe – kuna seda sai müüa vaid pikkadele, blondidele ja heledate silmadega inimestele, ei olnud see just kõige nõutum. Kuid Brasiilia pass maksis mustal turul terve varanduse – kuna sellel maal leidub peale pikkade, blondide ja heledasilmsete ka nii pikki kui lühikesi tumedate silmadega mustanahalisi, mandlisilmseid idamaalasi, mulatte, indiaanlasi, araablasi, juute. Ühesõnaga, tegemist on tohutu kultuuride seguga, tänu millele osutus selle riigi dokument üheks maailma ihaldatuimaks.
Kui pass oli müüdud, läks selle algne omanik oma riigi konsulaati, teeskles, et on hirmunud ja masenduses, ning ütles, et talle tungiti kallale ja ta rööviti paljaks – läinud on nii raha kui ka pass. Rikaste riikide konsulaadid tegid abivajajale uue passi ja pakkusid võimalust tasuta kodumaale sõita, kuid see pakkumine lükati otsekohe tagasi ettekäändega, et „keegi on mulle suure summa võlgu ja ma pean enne oma raha kätte saama”. Vaesed riigid, kus oli enamasti võimul range, sõjaväeline režiim, korraldasid tõelise ülekuulamise, et kontrollida, ega taotlejat pole kantud vastuhakkamise pärast tagaotsitavaks kuulutatud „terroristide” nimekirja. Kui ametnikud olid kindlaks teinud, et tüdruku (või poisi) toimik on puhas, pidid nad vastu tahtmist uue dokumendi välja andma. Kojusõiduvõimalust muidugi ei pakutud, kuna riigis ei olnud keegi huvitatud nende jõletiste halvast mõjust noorsoole, keda kasvatati nii, et nad õpiksid austama Jumalat, perekonda ja eraomandit.
„Hipiteede” juurde tagasi tulles: pärast Machu Picchut oli järg Boliivias asuva Tiahuanaco käes. Edasi tuli Tiibeti linn Lhasa, kuhu oli väga raske pääseda, kuna „nähtamatu posti” kinnituse kohaselt pidasid mungad seal Hiina sõdurite vastu sõda. Muidugi oli seda sõda raske ette kujutada, aga kõik uskusid ega hakanud pikka reisi ette võtma, kuna teekonna lõpus ähvardas oht munkade või sõdurite kätte vangi langeda. Liiatigi olid tolle aja suured filosoofid, kelle teed olid just sama aasta aprillis lahku läinud, pisut aega enne seda teatanud, et kogu maailma tarkuse leiab Indiast. Sellest piisas, et noored kõikjalt maailmast võtsid suuna sinna, et otsida tarkust, teadmust, gurusid, vaesena elamise tõotusi, valgustust ja kohtumist My Sweet Lord’iga.
Samas andis „nähtamatu post” teada, et biitlite suur guru, joogi Maharishi Mahesh olevat üritanud võrgutada ja voodisse meelitada näitlejanna Mia Farrow, kes oli pikki aastaid kannatanud õnnetult lõppenud armusuhete tõttu ja sõitnud biitlite kutsel Indiasse, ilmselt selleks, et leida leevendust seksuaalsusega seotud traumadele, mis näisid teda jälitavat nagu halb karma.
Paraku viitab kõik sellele, et Mia Farrow’ karma sõitis Johni, Pauli, George’i ja Ringo seltsis temaga kaasa. Naise sõnul mediteeris ta parasjagu suure guru koopas, kui too temast kinni haaras ja üritas temaga vägisi vahekorda astuda. Selleks ajaks oli Ringo juba Inglismaale naasnud, kuna tema naine ei sallinud India toitu, ja ka Paul oli otsustanud retriidist lahkuda, olles veendunud, et see ei vii teda kuhugi.
Ainult George ja John olid veel Maharishi templis, kui pisarais Mia neid otsima tuli ja rääkis, mis oli juhtunud. Mõlemad mehed pakkisid otsekohe kohvrid ja kui Valgustatu tuli pärima, mis lahti on, vastas Lennon teravalt:
„Sittagi sa valgustatud oled! Ja sa tead seda väga hästi.”
Kuid 1970. aasta septembris valitsesid maailma naised – õieti hipineiud. Mehed lonkisid ringi, teades, et moega tüdrukuid ei veetle – selles asjas olid tüdrukud märksa asjatundlikumad –, mistõttu nad otsustasid jäädavalt leppida sellega, et sõltuvad naistest, ning manasid ette löödud ilme, millest aimus sõnatu palve: „Kaitse mind, ma olen üksi ega suuda kedagi leida, maailm on mu vist unustanud ja armastus igaveseks maha jätnud.” Naised valisid endale ise mehi ega mõelnud kordagi abiellumise peale, nemad tahtsid vaid meeldivalt ja lõbusalt aega viita, mille juurde käis ka intensiivne ja loominguline seks. Ning lõplik sõna jäi nii olulistes kui ka tähtsusetutes küsimustes ikka naistele. Seetõttu otsustati kohe, kui „nähtamatu post” andis teada Mia Farrow’ ahistamisest ja Lennoni lausest, leida uus sihtpunkt.
Tekkis uus „hipitee”: Amsterdamist bussiga Nepali Katmandusse, kusjuures sõit läks maksma umbes sada dollarit ja viis läbi väga põnevate riikide:Türgi, Liibanoni, Iraani, Iraagi,Afganistani, Pakistani ja ka India (öeldavasti Maharishi templist kauge kaarega mööda). Reis kestis kolm nädalat ja selle käigus läbiti absurdne hulk kilomeetreid.
6
Karla istus Dami väljakul ja mõtles,millal see tegelane, kes peab teda maagilisel seiklusel saatma (maagiline oli see muidugi tema arvates), küll kohale jõuab.Ta oli töölt ära tulnud ja ehkki Rotterdamist oleks rongiga kohale saanud vaevalt tunnikesega, oli ta kokkuhoiu mõttes tulnud häälega ja see oli võtnud peaaegu terve päeva. Bussireisi Nepali oli ta avastanud ühest alternatiivsest ajalehest, milletaolisi andsid tohutu armastuse, higi ja vaevaga välja inimesed, kel oli enda arvates maailmale midagi öelda, ning mida seetõttu müüdi väga odavalt.
Ta oli juba nädal aega oodanud ja hakkas närviliseks muutuma.Ta oli rääkinud kümmekonna eri paigust pärit poisiga, aga nemad tahtsid ainult siin sellel väljakul passida ja ainsana pakkus neile mingitki huvi üks fallosekujuline monument, mis pidanuks neisse vähemasti mehelikkust ja julgust süstima. Kahjuks see nii ei olnud – mitte ükski neist ei olnud valmis nii tundmatutesse paikadesse reisima.
Asi ei olnud kauguses, enamik oli pärit USAst, Ladina-Ameerikast,Austraaliast või mujalt kaugelt, kus tuli kulutada tohutu hulk raha lennukipileti peale ja läbida mitmeid piiripunkte, kus neid võidi kinni pidada ja koju tagasi saata, ilma et nad ühte kahest maailma pealinnast nähagi saaksid. Nad jõudsid kohale, istusid igaval väljakul, tõmbasid kanepit, olles rõõmsad, et võivad seda teha politseinike pilgu all, ning hakkasid linnas vohavate sektide ja usundite külge vaat et sõna otseses mõttes kinni jääma. Nad unustasid vähemalt mõneks ajaks selle, mida neile oli eluaeg korrutatud: poeg, sa pead ülikooli minema, juuksed ära lõikama, ära tee oma vanematele häbi, sest teised (teised?) ütlevad, et me oleme sind halvasti kasvatanud, see, mida sa kuulad, EI ole muusika, oleks juba aeg tööle minna, või võta oma vennast (või õest) eeskuju, sest ehkki ta on noorem, on tal juba piisavalt raha, et oma lõbud ise kinni maksta, ja meie käest ei pea ta enam midagi paluma.
Perekonna tänitamine jäi kaugele maha, siin olid nad vabad inimesed, Euroopa oli turvaline paik (kui just ei üritatud pääseda teisele poole raudset eesriiet ja „tungida sisse” mõnesse kommunistlikku riiki) ja nad olid rahul, sest reisides õpitakse kõike edasiseks eluks vajalikku ning liiatigi pole vaja seda vanematele seletada.
„Isa, ma tean, et sa tahad, et ma saaksin hariduse, aga seda jõuan ma omandada ükskõik millal, praegu on mul tarvis kogemusi.”
Ükski isa seda loogikat ei mõistnud ja nii ei jäänudki muud üle kui natuke raha koguda, üht-teist maha müüa ja siis, kui pere magama jäänud, vaikselt kodust välja hiilida.
Hästi,
