kujutan ette, et vagunid on hoolikalt desinfitseeritud.”
„Kui mõned kaevurite arveteklaarimised välja arvata, et ei ole siin hiljem kellegagi midagi halba juhtunud.”
Kaevurid, kellest jutt käis, ei olnud sündinud Brasiilia kaevanduspiirkonnas Minas Geraisis, vaid töötasid ööd ja päevad läbi Boliivia tinakaevandustes. Praegu aga oldi tsiviliseeritud maailmas ja ta lootis, et sel päeval mingeid arveteklaarimisi ei teki. Mõlema rahustuseks oli enamik reisijaid naissoost, kübarad peas ja kirjud kleidid seljas.
Nad jõudsid riigi pealinna La Pazi, mis asub 3610 meetri kõrgusel, ent kuna nad saabusid rongiga, ei pannud nad mäestikuõhu mõju eriti tähelegi. Aga perroonile astudes nägid nad poissi, kelle riietuse järgi võis aru saada, mis hõimu ta kuulus, ning kes istus pisut segasel ilmel maas. Nad küsisid temalt, mis on juhtunud („ma ei saa hästi hingata”). Üks mööduja soovitas närida kokalehti, mida kohalikud kõrgusega harjumiseks ikka kasutasid ning mida oli turul vabalt saada. Poiss tundis ennast juba paremini ja palus, et ta omaette jäetaks – ta kavatses veel samal päeval Machu Picchusse minna.
Hotellis, mille nad välja valisid, kutsus vastuvõtulauas töötav mees Paulo kallima kõrvale, ütles talle paar sõna ning pärast seda registreeris nad sisse. Nad läksid tuppa ja heitsid kohe magama, kuid enne jõudis Paulo küsida, mida too mees oli öelnud.
„Kaks esimest päeva ei tohi seksida.”
Seda oli kerge mõista. Polnud ka vähimatki tahtmist.
Nad veetsid kaks seksita päeva Boliivia pealinnas, ilma et oleksid tajunud hapnikupuuduse – kohalikus keeles soroche – mingitki kõrvalmõju. Mõlemad panid selle koka turgutava toime arvele, ehkki tegelikult puudus siin igasugune seos; soroche tekib inimestel, kes tulevad meretasapinnalt otse suurele kõrgusele – näiteks lennukiga – ega anna organismile aega kohaneda. Nemad aga olid veetnud seitse pikka päeva Surmarongis. See oli kõrgusega kohanemiseks märksa parem ja ühtlasi märksa turvalisem viis – Paulo nimelt nägi Santa Cruz de la Sierra lennujaamas monumenti „Meie kangelaslikele pilootidele, kes on jätnud oma elu töökohustusi täites”.
La Pazis kohtasid nad esimesi hipisid, kes oma vastutust ja solidaarsust tundva hõimu liikmetena kasutasid alati kuulsat tagurpidi pööratud viikingiruuni sümbolit. Boliivias, kus kõik kandsid kirjusid pontšosid, jakke, pluuse ja kuubesid, oli ilma jakile või pükstele õmmeldud ruunimärgita pea võimatu aru saada, kes on kes.
Nood esimesed hipid olid kaks sakslast ja üks kanadalanna. Paulo kallim, kes oskas saksa keelt, kutsuti kohe linna peale kaasa, samas kui tema ja kanadalanna vaatasid teineteisele otsa ega osanud suurt midagi ütelda. Kui ülejäänud kolm poole tunni pärast linnast tagasi jõudsid, otsustati, et pole mõtet siin rohkem raha raisata, vaid tuleks kohe edasi sõita: plaanis oli minna maailmas kõige kõrgemal asuva järveni, sellest laevaga üle sõita, teisel kaldal, Peruu territooriumil, maale minna ja sealt otse Machu Picchusse suunduda.
9
Kõik oleks võinud plaanipäraselt minna, kui nad poleks Titicaca äärde (see oligi too järv) jõudes sattunud ühe iidse monumendi juurde, mida tunti Päikesevärava nime all. Selle ümber oli kogunenud hipisid, kes hoidsid kätest kinni ja viisid läbi mingit rituaali, mida nemad ei tahtnud segada, kuid millest tahtnuksid samas osa võtta.
Üks tüdruk märkas neid, kutsus nad peaviipega lähemale ja kõik neli said nüüd teistega liituda.
Selles paigas viibimiseks polnud põhjendusi vaja, värav rääkis iseenese eest. Selle ülemist osa läbistas ilmselt pikselöögist tekkinud pragu, ent kogu ülejäänud väravat katsid imelised bareljeefid, millel jutustati lugusid ununenud aegadest, mis olid ometi alles ja tahtsid, et neid meenutataks ja uuesti avastataks.Värav oli raiutud ühest kivist ning selle ülemist osa katsid taevased olendid, jumalad ja unustusse vajunud kultuuri sümbolid, mis kohalike sõnul näitavad, kuidas maailma uuesti luua, kui inimlik ahnus selle kord täielikult hävitanud on. Paulo, kes nägi läbi värava kaugel paistmasTiticaca järve, puhkes nutma, otsekui oleks ühendusse saanud värava ehitajatega – inimestega, kes olid sealt rutuga lahkunud, jõudmata tööd lõpule viia, kartes midagi või kedagi, mis või kes oli sinna ilmunud ning nõudnud, et nad töö katki jätaksid.Tüdruk, kes oli nad ringi kutsunud, naeratas, endalgi silmad pisarais. Ülejäänud hoidsid silmad kinni ja suhtlesid iidsete asukatega, püüdes mõista, mis oli nad sinna toonud, ent austades samas nende saladust.
Kes tahab maagiat õppida, peab hakkama enda ümber ringi vaatama. Kõik, mis Jumal on tahtnud inimesele öelda, on ta tema ette asetanud, ja seda nimetatakse päikesepärimuseks.
Päikesepärimus on demokraatlik – see pole mõeldud haritlastele ega ülikutele, vaid ka lihtsatele inimestele.Vägi peitub kõigis väikestes asjades, mida inimene oma teel kohtab; maailm on koolituba, Ülim Armastus teab, et sa elad, ja õpetab sind.
Ja kõik olid vaikselt, keskendudes millelegi, mida nad otse ei mõistnud, kuid mille kohta teadsid, et see on tõde. Üks tüdruk laulis midagi keeles, millest Paulo aru ei saanud. Üks poiss – võimalik, et seltskonna vanim – tõusis püsti, ajas käed laiali ja ütles palvesõnad:
Andku Ülim Isand meile
Iga tormi kohta vikerkaar
Iga pisara kohta naeratus
Iga raskuse kohta õnnistus
Iga üksindusehetke kohta sõber
Iga palve peale vastus
Täpselt samal hetkel kostis sireen laevalt, mis oli ehitatud Inglismaal, lahti monteeritud, ühteTšiili linna toodud ning muulade seljas tükikaupa 3800 meetri kõrgusel asuva järve äärde veetud.
Kõik läksid pardale ja algas sõit inkade iidse kadunud linna poole.
Nad veetsid seal unustamatuid päevi, sest sinna jõudsid üksnes vähesed – vaid need, kes olid Jumala lapsed, vaimult vabad ja valmis kartmatult vastu minema tundmatule.
Nad magasid mahajäetud, katuseta majades, vaatasid tähti ja jagasid armastust, sõid kaasa toodud sööki, ujusid iga päev paljana mäe jalamil voolavas jões ning arutasid selle üle, kas inkade jumalad võisid tegelikult olla astronaudid, kes just seal Maa peale tulid. Kõik olid lugenud selle šveitslase raamatut, kes tõlgendas inkade joonistusi nii, nagu oleks neil tahetud kujutada tähereisijaid, ning Tiibeti munka Lobsang Rampat, kes kõneles kolmanda silma avanemisest; viimaks aga kuulutas üks inglane kõigile, kes olid kogunenud Machu Picchu keskväljakule, et tolle munga õige nimi oli Cyril Henry Hoskins ja et ta oli Kesk-Inglismaalt pärit torumees, kelle isik oli hiljuti ilmsiks tulnud ning kelle ehtsuse oli dalai-laama ümber lükanud.
Kõik olid üsna pettunud, eriti kuna oldi veendunud – ja Paulo samamoodi nagu teisedki –, et kahe silma vahel paikneva käbikeha tõelist funktsiooni ei ole teadlased suutnud välja selgitada. Seega oli kolmas silm ikkagi olemas – ehkki mitte sellisel kujul, nagu Lobsang Cyril Rampa Hoskins oli seda kirjeldanud.
Kolmandal hommikul otsustas Paulo kallim koju tagasi sõita ning samuti otsustas ta – kahtlustele ruumi jätmata –, et Paulo sõidab temaga koos. Hüvasti jätmata ja tagasi vaatamata lahkusid nad enne päikesetõusu ning järgmised kaks päeva laskuti inimesi, koduloomi, toidukraami ja
