sukeldunud ja põgenenud. Nagu põrgu eeskojas, mõtles noor kapten ärevalt. Ees tekis naksus-nagises-kriuksus pingutustes traalvints, laev vibreeris ja võppus maksimaalses tagurpidikäigus ning traallooga küljes hiilgas sinine tuluke kui vanaõeluse silm. Hiidlased, kelle laev juba tuledes säras, olid praktiliselt siinsamas, suisa käeulatuses. Oli reaalne oht, et noota võttes ja tagurpidi liikudes võivad nad Roobaku püüsesse takerduda.
„Näita Kalmerile, et ta tõmbaks meid rohkem ahtri poole,” kamandas Jaak akustikut, ulatades tollele taskulambi. Taskulambikiirega näidati paadimehele suunda, kuhu tõmmata. Šora lükkas pläru keelega teise suunurka ja lonkis vasemale tiivale.
„Roobaku, Roobaku, Kabli kutsub,” kostis raadiost. Hakkab pihta, mõtles Volmer ja võttis toru:
„Roobaku kuuleb.”
„Ma vaatan, et meid kisub kangesti sinu nooda poole,” kuulis ta Kabli kapteni häält, „ma saatsin oma paadi traaversist tirima, te tõmmake ahtri poole, küllap siis teineteisest mööda mahume.” Volmeril oli soe tunne, naabersaare vennad olid ikka täitsamehed. Mõni Kaliningradi venelane või leedukas oleks vandunud ja sõimanud ning asja eest, sest lõppude lõpuks oli tema, Volmer, ikkagi süüdi, et teise mehe parda ääres nootama kippus.
„Olge meheks, tänan, tirime juba ahtrisse,” lausus ta torusse ja kiirustas tagasi tiivale. Rõngastamine oli lõpetatud, nüüd võis tekivalgustuse sisse lülitada. Jõuplokid pandi tööle, mehed ronisid korstna taha noodakasti ning ülemeelikute hõisetega asuti noodalina kasti lappama. Põnevil silmi vaatas Volmer noota, kuid näha polnud midagi. Pikk rivi ülemise selise ujukeid hõljus vaikselt veepinnal ja kadus tekivalgustuse vaateväljast pimedusse ning kusagilt ei olnud näha, et noodas oleks olnud ka mõni elus hing. Kala hoiab valguse eest sügavale, rahustas mees ennast, olgugi et silmad püüdsid tabada noodas väiksematki liikumist. Võrgulina, mis läbi jõuplokkide noodakasti libises, oli puhas, värskelt pestud ning sundis vägisi ärevad mõtted pähe. Esimene nootamine ja selline ebaõnn, mõtles mees kibestunult.
„Mööda panime,” mühatas Volmer endamisi. Šora Karapetjan seisis sealsamas, kiskus silmi kissitades suitsu ja vahtis üle poordi alla noota.
„Mööda, mööda,” osatas akustik ärritunult, „mis sa kused kogu aeg, poleks tarvis olnud liiga vara paremale pöörata.” Jaak Volmer oli sellisest ülbusest suisa keeletu. Esiteks oli akustiku keelepruuk kapteni suhtes – mis sest, et noore kapteni suhtes – täiesti lubamatu, ja teiseks jagas roolimehele nootamise ajal nagu tavaliselt käsklusi akustik ise. Jaak teadis, et armeenlane kompab piire, paneb teda proovile, kontrollides, mis materjalist on uus ülemus. Nad olid roolimaja tiival kahekesi. Ülbelt irvitades vahtis Šora vette, andes kogu olekuga märku, et mida sa, sitt, mulle ikka teha saad. Järsult pöördus Jaak kohapeal ning saatis paremsirge armeenlase päikesepõimikusse. Akustiku silmad läksid üllatusest punni, sigaret veeres suunurgast tekile ning ülbe mees vajus kõõksatusega kaheks nagu liigendnuga.
„Zuka, bljad tõ jobannõi,” rögises ta kõveras olles ja jalgadel tuikudes.
„Šora, pea meeles, ülbitsemist ei kavatse ma taluda.” Öelnud, mis tal öelda oli, tundis ta hinges kergendust, olgugi et sai aru, millega vahejuhtum teda ähvardas. Naginal jooksis võrgulina läbi jõuplokkide, korstna taga noodakastis käratsesid ja teravmeelitsesid madrused, endiselt polnud mõrralinas kalast märkigi. Mingi kahin sundis Jaaku akustiku poole vaatama, külm jutt kihutas läbi keha. Karapetjan oli ennast sirgu ajanud. Tuhmis valguses helkis mehe käes nuga, mille tera klõpsatusega lahti viskus. Salakavalalt irvitades vaatas akustik oma noort ülemust ning päris põlglikult huuli kõverdades:
„Noh, kas tegid püksid täis, kapteeen?” Viimast sõna venitas armeenlane väga üleolevalt ja rõhutatult. Asi oli tõsine ja lõhnas juba kriminaalselt – nii vilksatas peas külmast uhkav mõte. Võidelda tuli oma elu eest.
„Armeenlast karistamatult ei lööda,” sisistas lõunamaa poeg läbi kriipsuks pigistatud huulte ja viskus rünnakule. Noa tera välgatas prožektorivalguses, kui Jaak instinktiivselt sammu kõrvale astus ja hoobi ründaja parema käe biitsepsisse saatis. Aastatetagustest džuudotreeningutest oli kasu, keha mäletas veel, mida oli kunagi sadu ja tuhandeid kordi harjutatud. Armeenlase nuga takerdus Jaagu vihmakuue hõlma ja kukkus klirinal tekile, samas komistas akustik ning vajus röötsakile puust reelingule. Volmer kasutas juhust ja tõstis vaenlase jalad maast lahti, aidates raevutseva mägilase üle parda. Röögatades midagi hirmunult armeenia keeles, joonistas akustik õhus uperpalli ning sadas valju plartsatusega noota, nii et pritsmed kõrgele lendasid.
„Mees üle parda,” karjus Volmer alla tekki, „visake päästerõngas.” Ta kummardus, korjas tekilt armeenlase noa, klõpsas selle kokku ja libistas taskusse. Jaak oli valmis juba ise vette hüppama, kui pinnale ilmus armeenlase ähmi täis sihverplaat, millel polnud enam ülbuse raasugi, pigem valitses sellel surmahirm, kui ta kähisedes ja merevett neelates karjus:
„Appi, appi, upun, päästke …” Mees rabeles, vehkis kätega ja neelas vett, ta pea kadus jälle pinnalt. Robinal jooksid ähmis madrused noodakastist sillatiivale.
„Pootsman, mis sa passid,” kurjustas Volmer, „viska päästerõngas.” Uuesti ilmus akustiku pea pinnale ning tema kõrvale vette plartsatas uhke oranž päästerõngas kirjadega „SRTR-9086 Roobaku–Tallinn”. Silmad hirmust punnis, köhides ja merevett välja tatistades sahmis uppuja kõigest väest, kuni sõrmed lõpuks päästva rõngani ulatusid. Valist sikutades pukseeris pootsman hädasolija torisedes pardani.
„Meni vetab seda püügiasja nii südamesse, et vaada, läheb kohe ise kalale noota järele.” Volmerile ei jäänud madruste uudishimulikud pilgud märkamata.
„Mis selle akustikuga siin juhtus?” päris traalmeister Kama arupidavalt, „ise kardab merevett nagu vanakurat välku.”
„Möödunud aastal Palmases käisime poistega pühapäeval plaažil, armeenlane ei tulnud mere ligigi, tema ujuda ei oska,” kinnitas Mihkel Tüür, heites silmanurgast uudistava pilgu kaptenile. Volmer tundis mitmeid küsimusi õhus hõljuvat.
„Ja mida ma teile kogu aeg olen rääkinud?” käratas ta meestele. „Laev ei ole plaaž ega vannituba, kus plätudega ringi patseerida. Näete ise, milleni asi viib,” sihtis ta näpuga vees siplevat armeenlast. „Ohutustehnika, mehed, ohutustehnika,” koputas ta nimetissõrmega otsmikule, „jätke see ükskord meelde.” Madrused vahetasid pilke. Kõigile oli teada akustiku komme käia isegi sillas plätudes, seni oli see toimunud kapten Paškovi vaikival nõusolekul. Meeste tähelepanu koondus peatekile, kus pootsman koos madrusega vett tilkuvat merehädalist veest välja upitas. Lõpuks seisis lõdisev, värisev ja üleni märg mägede poeg tekil, hoides endiselt päästerõngast kinni. Pootsman püüdis päästevahendit vabastada, kuid šokis akustik ei lasknud sellel juhtuda, vaid surus rõngast veel tugevamini vastu rinda.
„Anna, pimevaim, koloosi vara tagasi,” tiris pootsman rõngast. „Vaada, mees, sa oled juba ammu kuival, mis sa änam jahmerdad!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro,
