/>
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli
Kujundanud Britt Urbla Keller © Tekst. Autor, 2018 ISBN 978-9985-3-4504-7 ISBN 978-9985-3-4649-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS
I
Aliis surus veidi liiga vintis mehel juba kümnendat korda kätt ning tundis südamest kaasa kõikidele presidentidele ning peaministritele, kelle töökohustused nõuavad lõputut kätlemist. Ning etikett ei võimalda ju ka nähvata, et pole mingit mõtet üritada teise sõrmi puruks litsuda. Valitsusjuhi väärilise masinlikkusega kordas ta, kui tänulikud nad on, et käesuruja tulla sai. Kuigi ta ei teadnud vesiste silmadega härra nime, nägu ega eelmist ametitki. Praegune olukord oli selge – põhjalikult tähistatud pensionipäev ning siis kuu aega vaevalist kannatamist. Matused ning eelkõige rikkalikud peied olid sellise pidevas kitsikuses vaevleja helgeim hetk, mida ta ilmselt ootas sama härdalt kui lapsena jõulusid.
Viimaste jõulude meenutamine tõi Aliisilegi pisara silma. Tema eelmised nelikümmend olid möödunud, ilma et talle oleks jäänud ühtegi elavat mälestust. Tõsi, jõuludest oli möödas vaid paar nädalat, aga Aliis teadis, et mäletab ka poole sajandi pärast iga hetke, lõhna ja heli sellest erakordsest õhtust Prantsusmaa villas ja eelnenud poolest aastast, mis oli muutnud ta elu. Või õigemini tollest, kes oli muutnud ta elu.
Hiline lahkuja tõlgendas naise läikivaid silmi omal moel ning lalises härdalt, kui väga ta Aliisi isa oli austanud. „Me kõik – me aussstasime teda väga. Väga ausstasime. Tööl. Elus. Tema ausstuseks ma tõstaks veel ühe pitsi. Me väga, väga, ma ütlen seda täiesti siiralt – aussstashime teda,” susises mees sugereerivalt ning raputas igaks juhuks korra veel Aliisi kätt, nii et naine lõpuks ometi taipas, mis mõte on sel suisa käesurumise maratoniks kujunenud tegevusel. Suur austus nõudis suurt pitsi ning arvutades, kui mitmekordse võimendusega mees oma tundeid väljendas – topelt lugupidamist. Niisiis surus Aliis vesisele leinajale kaasa peaaegu puutumata pudeli. Tänuliku mehe portfelli leidis tee ka stritsel, mis oli soojast toidust küllastunud külalistest maitsmata jäänud.
Rapitud värvukese olekuga härdameelse härra kotis valitses üllataval moel tõhus süsteemsus. Portfell osutus mahukaks ajalehekoguks. Lehed olid pandud kilekaante vahel ning nende otste vahelt paistsid kollased ja punased lipikud üksnes omanikule mõistetavate numbrikombinatsioonidega. Päises ilutseva aastanumbri järgi – 1939 – neid makulatuuri hulka lugeda ei saanud.
Stritsel ei tahtnud hästi portfelli mahtuda. Ning tõestas otsekohe oma külluslikkust, pritsides kilele kollaseid võipiisku, nagu leinaks temagi Aliisi isa ning ausssstaks teda kõigest oma soojast juustusüdamest. Härra pikad peened sõrmed sukeldusid poolikut teadustööd päästma. Tema kätel polnud ei raske töö ega mustuse jälgi. Matustel viina ja sakummi nuruv tegelane võis ju argielus olla lugupeetud persoon.
Aliisi nägu väljendas vist liigset üllatust või uudishimu, igatahes raksasid portfellilukud kiirelt kinni. Surunud stritsli talve jaoks liiga kerge mantli taskusse, viipas külaline hooletult, laia kaarega. Avas ukse ja koperdas muretult tänavale, kus tema saabumise auks tõusid lendu aastavahetuse pidustustest vedelema jäänud kuldsed serpentiinid. Leinaja rolli unustanud, lehvitas ta, lai naeratus näol, läbi kohvikuakna mahajääjaile.
„Lakekrants!” lõikas Aliisi ema ikka veel terav hääl vaikuse läbi.
Seda hetke oli Aliis kartnud. Kahekesi jäämist. Must kleit, mida ta uue aasta esimestest tundidest alates polnud õieti seljast saanudki, hakkas nahka kraapima ja ajas kihelema. Aliis teadis seda tunnet lapsepõlvest. Hirmu ema ees. Õigemini tema sõnade ees. Alati olid need lühikesed, täpsed ning tundetud. Nagu arvud, mida ta kolhoosikontoris pearaamatupidajana kokku liitis. Raiskamata kopikatki riigi raha või isiklikku emotsiooni. Isegi mitte oma ainsale tütrele – ja eriti mitte talle. Pelgalt ema tulek tema tuppa tõi nahale nähtamatu lööbe, mida oleks tahtnud hirmsasti sügada ning teadmine, kuidas selline kohatu kratsimine lõpeb, tegi olukorra veel talumatumaks. Ema oli kohutavalt kartnud, et pikkade juustega Aliis toob koolist koju täid või mingid muud parasiidid, mida need „lihtsates peredes, mitte et see midagi halba tähendaks” kasvanud lapsed levitada võisid. Üks ettevaatamatu kratsimine, ning kogu majapidamine läbis valgenduskuuri ning kõik korterielanikud kuumutati üle kuuma veega, nii kuumaga, peaaegu keevaga, et oleks vangilaagris piinamiseks sobinud. Nemad ei olnud lihtsad. Vähemalt Aliisi ema mitte. Tema oli eriline. Vaskse kõlaga täiend „mitte et see midagi halba tähendaks” – tähendas alati halba. See tähendas midagi suisa nii halba, et sellest ei sobinud ema kuuldes isegi mõtelda. Veel vähem nende inimestega lävida või sõbrustada.
Justkui samu mälestusi läbi elades täpsustas ema: „Mitte et see midagi halba tähendaks,” saates minema taaruvat vanameest pilguga. Aliis muigas mõrult. Vaene mees, ema oli ta just igaveseks kõigi võimalike ürituste nimekirjadest maha tõmmanud.
Ema nägi ikka veel väga hea välja. Tema juuksed olid muutunud loomulikult valgeks, prilliraamid rõhutasid laitmatut maitset ning kõrge kaelusega kleit varjas reetliku kaela, mis pidavat esimesena paljastama iga naise tegeliku vanuse.
Tühjaks jäänud peoruum oli täis pinget. Need mõned päevad, mis isa surmast olid möödunud, olid nii askeldusrohked, et emal ja tütrel polnud aega rääkida. Õnneks. Sest emaga rääkimine ajas ka keele sügelema, see liikus suus täiesti omatahtsi ning tõi kuuldavale suvalisi häälitsusi, mis ei sarnanenud sõnadele. Halb keelekasutus, lohakas hääldus või mõttepauside täitmine ee-de ja ää-dega panid ema demonstratiivselt ohkama. Mis rõhutas, kui löödud ta on oma ainukese tütre labasusest.
Ärevad teenindajad piilusid läbi ümmarguse köögiakna, sest paari tunni pärast pidi algama juubelipidu, aga nad ei tihanud sisse tulla. Ilmselt kartsid ruumi keskel seisvat linnuluiselt habrast naist sama palju kui Aliis.
Ainus, kes emaga koos – ja ema üle – naerda julges, oli olnud tädi Anni, ema südamesõbranna, keda Aliis lapsepõlvest mäletas. Ta käis külas igal laupäeval ning siis sai tuba naeru täis. Isegi isa, peaaegu et üleliiduliselt tunnustatud, aga kindlalt Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi töökangelase tiitliga pärjatud eesrindlane, tihkas neil õhtutel naiste seltsis veidi vabamalt olla. Kõrvale jäi ema tüütu vinüülplaadiseeria maailma igavaimate muusikapaladega, mida mängiti Riia toomkiriku orelil, ning peale pandi kes teab kust hangitud Beatlesi või Rolling Stonesi hitid. Aliis polnud elutuppa teretulnud. Aga kui tädi Anni vetsus käis, lipsas ta vahel Aliisi juurest läbi ning sokutas lauale mõne šokolaaditahvli ja kord isegi pisikese pudeli peent lõhnaõli. Ta nimetas seda „nende väikseks saladuseks, millest ema ees tuleb vaikida”. Kuigi muidu tundus ta olevat kogu alevikus ainus naine, keda ema lähedaseks tunnistas. Vähemalt selle võrra, et võttis teda vastu oma kodus. Selles tavalise maailma eest kaitstud erilises kindluses. Seda üllatavam oli, et isa matustel Annit polnudki. Kutsutute nimekiri oli olnud rangelt ema asi.
„Kas Anni on ka…?” küsis Aliis esimese pähe turgatanud küsimuse. Kuna see tuli nii mõtlematult, ei hakanudki ta puterdama. Kahekümne viimase aasta jooksul, kui tal puudus koduga igasugune side, võis ju nii mõndagi juhtuda.
Vana naine puuris teda põletava pilguga. „Kui sa mõtled, et kas ta on surnud, siis – ei, ta on vägagi elus.” Pärlkõrvarõngad võbisesid, nagu oleksid orkaani kätte jäänud.
Ema pöördus ja viipas nõudlikult teenindajatele, kes kergendustundega saali sööstsid ja rosoljet pakkima asusid. Nõudekolin lõpetas vajaduse ja võimalusegi vestelda. Vahtides väikese naise kanget selga, tundis Aliis end jälle selle ebaõnnestunud ülekaalulise hooldusõena, kelle side emaga oli aastaid olematu. Üheks põhjuseks paljudest oli sealjuures hirm emale igal võimalikul viisil pettumust valmistada, nii sisu kui vormi koha pealt.
Ometi olid mõlemad läbi teinud metamorfoosi.
Ema, alati kauge nagu tulnukas teiselt planeedilt, mõjus nüüd oma kergelt laines juustega
