Enne kui ta oma hägused silmad lahtigi sai, kisti teda ukse suunas, mis tõmmati lahti nii toorelt, et Aliis sai kolaka vastu jõuetult kaela otsas kõikuvat pead. Rehmates varrukaga üle silmade ning püüdes teda jooksma kiskuvale valgele kitlile vastupanu osutada, lõi Aliis kontsad järgmise vahekoridori ukseliistu taha. Jõud, mis teda edasi sikutas, oli piisavalt suur, kasvas järsust pidurdusest veelgi ning Aliisi mõlemad kingakontsad – ta enda arvates selgelt liiga peened – murdusid raginal. Aliis jõudis veel mõelda, et ta ju hoiatas Ingat, et sellised tikud ei pea ta raskusele vastu, kui ta juba lendaski vettehüppel oleva hülge elegantsiga otsa persoonile, kes teda nii jõhkralt oli poja voodi kõrvalt eemale tirinud. Mõlemad kõikusid hetke ning saavutasid põrandale jõudes taas suhtelise tasakaalu.
Mees, kes oli Aliisi all, oli ilmselgelt temast noorem, mis siis, et meelekohad paistsid olevat hallid. Muidu kortsudeta näos jooksid ümber suu kaks teravat kurdu, mis tegi ta ilme ebameeldivalt julmaks. Ainsad, mis sellesse karmi näkku ei sobitunud, olid silmad. Need olid veidi unistavad ja väga pehmed. Põhjus selgus hetke pärast, kui mees Aliisi enda pealt hooga maha lükkas ja asus käpuli maas prille otsima. Aliis ei teadnud kallitest asjadest mitte midagi muud kui seda, mida Juha assistent Inga talle õpetanud oli. Logo kõveraks vajutatud prilliraamidel viitas ühele neist ihaldusväärsetest frmadest, mille poeukselt võib turvamees sind tagasi saata, kui kahtlustab, et sa pole võimeline endale paarituhandelist taskurätikut lubama. Igatahes tundus, et logo ei taga töökindlust, sest nüüd olid prillid viltu nagu viilkatus ja nende omanik nägi välja, nagu oleks kombaini alla jäänud. Aliis puhkes pidurdamatult naerma. Et ent kontsadeta püsti ajada, pidi ta kõigest jõust seinale toetuma.
Mees oli tulivihane. Läbi klaaside polnud isegi silmad enam leebed, vaid halastamatud, ning määrdunud kitlit vastikusega seljast rebides hakkas ta rääkima. Aliis vakatas. Kui mees oleks karjunud, siis oleks võinud edasi naerda, aga ta rääkis väga rahulikult, madalal häälel, ning nii sügava põlgusega, et Aliis kahanema hakkas, mõnekümne sekundi järel oleks ta ilmselt mahtunud põrandaprao vahele.
„Ma eeldan, et te olete patsiendi lähedane? Järsku te olete kursis ka haiglas kehtestatud külastusaegadega. Need on muide kindlaks määratud selleks, et patsiente kaitsta. Kuigi loomulikult kahjustab raskes seisus olevat inimest igasugune rutiinist väljalangemine. Nagu näiteks oma tundeid valimatult välja elav persoon. Ma muidugi ei poolda okultismi, aga nutta ULUMINE jõuab kindlasti haige teadvusesse. Koormata sellega tema organismi, samal ajal oodates, et arstid teevad imet – see on põhjendamatu. Olete kuulnud, et tänapäeval on osa rahustitest käsimüügis? Kui neist pole piisavat kasu, siis pöörduge oma perearsti poole. Nüüd aga, olge hea, ma juhatan teid garderoobi.”
Aliis ei tahtnud sammugi astuda. Kaks hüljatud kontsa pikutasid uksepaku taga ning ilma nendeta sai ta ainult imiteerida väärikat kõnnakut, tippides varbaotstel. Samas, pluss oli see, et Aliisi ainsad kontsakingad olid nüüd täiesti ametlikult läinud ning ta võis ilma südametunnistuse piinadeta mugavate suss-kingade juurde tagasi pöörduda.
Varem nii lahkusetult rebinud käsi tundus praegu hädavajaliku toena, aga Aliis parem ei küünitanudki selle suunas. Mees oli saavutanud täieliku enesekontrolli ning liikus tema ees, avades uksi ning mitte hoolides, kas naine saab mõnega neist vastu pead või mitte. „Mölakas,” kiunatas Aliis, kui tal napilt enne järjekordse ukse lõplikku kinni langemist õnnestus sellest läbi lipsata. Mees pöördus välgukiirusel.
„Kuidas, palun?”
Aliis tõmbas õhku sisse. Päev oli pikk olnud. Ühelgi teisel ajahetkel ei oleks tema, kes ta oli aastaid harjunud vinguvate, ebaõiglaste, hüsteeriliste patsientide ja nende lähedastega, kaotanud kontrolli oma keele üle. „Mölakas,” kordas ta rahulikult, mehele otse silma vaadates. Mitte midagi ei muutunud. Aliisi avaldus ei pälvinud kulmukergitustki või vähemalt järgmises koridoris pikemalt lahti hoitud ust.
Garderoobis rippus ainult üks mantel. Lahke ajalehte lugev proua, kes oli selle vastu võtnud, oli ilmselt juba kodus. Aliis ootas, et mees jätaks ta üksi, kuid too seisis nõudlikult, käsi pikalt ees, nagu kardaks, et kuni naine pole välisuksest välja lükatud, võib ta uuesti sisse tungida ja kõigi veel elus olevate patsientide kõrvadesse uluda. Aliis laiutas demonstratiivselt käsi.
„Teil oli nii kiire minu väljatoimetamisega, et kahjuks jäi mu kott palatisse.”
„Miks te seda varem ei öelnud?”
„Kas ma oleksin pidanud patsientide rahu rikkudes karjuma, kui te pool kilomeetrit mu ees kihutasite?”
Mees urahtas midagi, mis võis olla ingliskeelne vandesõna.
„Seiske siin. Ma lähen toon selle ära. Missugune see on?” Aliisi sees kihvatas miski. Kerge põlgusevarjund, mille mees oma häälde lubas, tõi talle meelde ema. „See on umbes nii suur,” näitas Aliis kätega õhus kohvri mõõtmeid. „Roosa.” Mees pilgutas esimest korda silmi. Mingigi tunne. „Kuldse, ketti meenutava rihmaga. Peal on tal samasugune logo nagu teie prillidel. Gucci.” Mees pöördus juba minekule, kui Aliis tal varrukast haaras. „Ahjaa, kotiserv on pärlitega tikitud. Ning luku küljes on kristallidest ükssarvik.” Aliis venitas näpud peaaegu oktavi laiusele „Nii suur.” Ta tõmbas kopsudesse õhku, et jätkata, kui mees peatas ta sama käeliigutusega kui tema ema paar tundi varem. „Pole vaja rohkem täpsustada. Ma usun, et selle koti ma suudan küll üles leida.”
Millegipärast ei nautinud Aliis mõtet, kuidas tulivihane intern – või kes iganes see ennasttäis tüüp oli – tagasi pöördub. Ta nühkis pisaratest tekkinud sõjamaalingu näole laiali. Vinnas ennast ülesöönud vihmaussi elegantsiga üle garderoobi piirde ning haaras mantli. Püüdes veidi siivsamalt tagasi pääseda, meenutas ta hüppestiili, mis tal läbi kogu põhikooli oli ebaõnnestunud – millegipärast tuli joosta rinnakõrgusel asetseva puki suunas ning see siis kätele tõustes ületada. Terve elu oli ta sellele „lehmaks” nimetatud asjandusele kinni jäänud. Miks sellel õhtul oleks pidanudki teisiti minema. Lõpuks end kuidagi üle serva maha rullides lootis ta, et ka kõikvõimalikud turvatöötajad söövad rosoljet ega jälgi läbi kaamerate vaatemängu: „Unustage postitants. Uus mood on letil aeleda.” Mantlitaskus oli krematooriumis üle jäänud 40 eurot, sest klaverisaatja polnud välja ilmunud ning nii kriipis viiul üksinda viit kohustuslikku viisi. Ema nõutud jootraha jättis Aliis selle peale andmata, kuigi muusika polnud ärasaatmise hirmsaim osa.
Õõvastav oli see, et lugejal olid ees trükitud lehed, kuhu ta kollase POST-IT-iga lünkade mängu põhimõttel nimed asetas. Õiged nimed õigetes kohtades – ja see tekst võis kehtida universaalselt kõigile, kes olid pikki aastaid arvanud, et elavad unikaalset elu. Ikka olid nad tulnud lapsepõlvest, ikka kasvas neil üks kask õuel, nad olid teinud rasket tööd ja saanud lapsi/lapse. Tundnud nende/tema pärast muret, kuid südames ka ehk rõõmu. Astunud elu viimastele tundidele vastu kindla teadmisega, et see ring saab nüüd täis ja maha tuleb jätta (õige nimi). Kui see nimi ikka oli õige. Alati võis ju tegelikult kusagil olla veel keegi, kes lahkunut ehk rohkem armastas kui seaduslik lesk, kes sarga juures sai seista. Muidugi mitte Aliisi isa puhul. Ema oli olnud tema elu. Pühak, keda tuli kaitsta kõige ja kõigi eest. Nüüd on see pühak arvatavasti kodus ja… Aliisi mõte kiilus kinni. Enne oli sõna „jälle” kogu ta tähelepanu võtnud. Alles nüüd meenusid talle järgnevad sõnad: „Ma olen seda hetke nelikümmend üks aastat oodanud.”
Kusagil eemal koridoris käis uks. Aliisil hakkas kiire. Ta haaras leitud sularaha pihku, lennutas oma igavese mantli prügikasti ning tippis uksesulgureid väänates kiiresti õue. Õnneks olid talved kaotanud oma varasema põhjamaisuse ning aasta algul võis olla õues sama temperatuur kui jaanipäeval. Õlgu võdistades lippas ta magistraali poole, kus paistsid läheneva vaba takso tuled.
Autosse sisse lennates tundus talle, et haigla ees seisab mingi mees. „Lakkugu panni,” laskis Aliis porinal kuuldavale Juhalt õpitud sajandivanuse kõnekäänu.
