kiirgav valgus, nende kahe kohtumine.
Seal ma seisan, võõras majas, võõral põrandal; pilvede kontuurid kivikildudel mu jalge all, kreeklaste laotud mosaiigil, pilvede liikumine seal ülal, söega veetud jooned valgel palakal, kaks ristunud sirget. Unenäoline on see kõik, õõnsakõlaline. Sõnad kõlksuvad nagu vaskkrossid sõjasulase paunas, valerahad, mille petta saanud mees põrandale virutab ja mis mosaiigil laiali veerevad.
Habras on see kõik, habras ja püsimatu.
Habras nagu kevadine jää, sügisene udu niitudel ja jõel, hommikupäikeses sädelev härmatis, kõik see hõbe ja kuld, maa, mis on uinunud, külmunud, surnud.
†
Valu põletab selga, iga hingetõmme on otsekui noapiste.
Sametine puudutus, soojus mu põsel. Varjud hajuvad, jääb vaid hallikaks tõmbunud marmor, kiviplaadi jahedus.
Avan silmad, Maria kummardub mu kohale, naeratus ta näol.
„Mis see oli?” küsin.
„Sa… olid… ära…” sosistab Maria mind iga sõna järel suudeldes.
Ta juuksed kõditavad mu palgeid. Need lõhnavad magusalt, raskelt, murtud õite ja rõskuse järele. See lõhn ei meeldi mulle.
Ma tõstan käed ja pigistan voodisambaid, need püsivad. Nii nagu püsib taeva peegeldus voolaval veel, nagu jääb õhku hõljuma kellahelin, iidsed kõlad, ammu peetud missad. Ja seejärel vaikus. Eimiski.
Maria huuled liiguvad hääletult. Need on kahvatud ja kuivad, nagu oleks hoopis tema teiselt poolt tagasi tulnud. Joo, kallis, tahan talle öelda, aga ei jõua, mul on janu.
„Mitte veel,” ütleb Maria. „Palun. Ole hetkeks veel minuga.”
Ta nahk on kummalist tooni. Ühegi kortsuta, sile ja ühtlanegi nagu siid, aga hall. Tuhakarva… Ma ei ole teda kunagi sellisena näinud.
Ta piirjooned muutuvad.
„Kes mu ära tõi?” küsin.
„Keegi ei toonud sind ära,” ütleb ta kähinal.
†
Kostab ühtlast kriginat. Nagu ajaks keegi käsikivi ringi.
Angelo istub mu voodi kõrval ja ihub midagi säravat. Ta liigutused on mõõdetud, käsivars liigub kindlas rütmis üles ja alla nagu tume vesi öisel rannal, tõus ja mõõn, kivikeste hõõrdumine, liivakivi sahin, üha vahedamaks muutuv metall, hommikusse ahenev rada öö ja päeva vahel, eimillegi äärel. Ma näen graveeritud kirja „IERS”.
See on minu mõõk, osa minust.
Ühel päeval tuleb sul valida mõõga ja risti vahel, oli normanni ettekuulutaja mulle öelnud. Sa valid nõrgema, aga saad tugevama.
See oli rumal ennustus. Ma olen ammu valinud.
Hingata on raske, mähis on mu keha ümber liiga tugevasti kinni tõmmatud. Tõstan sõrme ettevaatlikult sideme juurde. See on niiske, haav ei ole kinni kasvanud. Roided, mõtlen… puruks löödud… need kasvavad kokku.
Sienalane pöörab pead.
„Kus me oleme?” küsin.
„Mägedes,” ütleb ta, „me tõime su mägedesse.”
„Ja teised?” küsin.
„Toidujahil,” ütleb ta ja katsub mõõgatera sõrmeotstega.
„Kas Antiookia on meie?”
„Mis mõttes „meie”?”
„Kellele ta kuulub?”
Angelo vaatab mulle tõsiselt otsa. „Katkule,” ütleb ta siis.
†
„Mul on sulle midagi,” ütleb Angelo. Ta peopesal lebab läbipõimunud ristimustriga sõrmus. Ehe ise on rohmakas ja valmistatud odavast materjalist, silma järgi otsustades rauast. Aga inkrusteering on peen ja hõbedast.
„Sa ei mäleta?”
Ja siis mulle meenub. Samasugune oli tafuuride kuningal.
„Sa röövisid surnult,” ütlen. Säärased asjad toovad õnnetust, langenud kaaslastelt tohib võtta ainult relvi.
„Surnutelt ei saa röövida,” ütleb sienalane rahulikult. „Neil on ükskõik.”
„Kus Maria on?” küsin sõrmust rusikasse surudes. „Miks ta juba ära läks?”
Sienalane vaatab mulle üllatunult otsa. „Ta ei ole siin kunagi käinud,” ütleb ta siis.
†
Ma näen unes, et pean madalate võlvide all kahevõitlust, raud kõlksub vastu rauda, poolhämaruses lendab sädemeid, need pimestavad, pimedusest sähvab midagi, ma langen. Kergelt, udusulena, edasi-tagasi kiikudes. Nagu kõrbenud puuleht pärast juulikuu põuda. Ainult et unenäos on suveni veel aega, suvepäikeseni. All on varakevadine paljas maa, üles sulanud Süüria, seisvas vees peegelduvad puud ja taevas nende kohal. Ma olen jõudnud une ja ärkveloleku piirini, raudvõre kerkib trosside naksudes, ma astun vihmast libedatele sillaplankudele, millel väänleb musta värvi madu. Seal ees on Kerbogha vägi, aga tõeline vaenlane on hoopis selja taga, ma pööran pead ja näen oma mõrtsuka nägu, näen ka pääsemist ja unustan selle sealsamas. Nii on unenägudega alati, nad annavad meile selge ende, ainult võõras keeles. Aga kaks asja jäävad mulle siiski meelde: väänlev madu ja langev sulg.
†
Akna taga kiiguvad hõbepaju oksad. Valgus tulvab ruumi ja ehitab kuldseid sambaid, nähtamatu keeris kergitab tolmukübemeid. Kõik tõuseb, mõtlen. Kogu meie teekond on üksainus taevasseminek, isegi langedes liigume ülespoole. Vahepeal on aega mööda läinud, võimalik, et on juba uus päev, uus valgus, uus lõik käsikirja. Aga kirjamärgid on needsamad, kiri pärgamendil on väänlevate tähtedega, neil ei ole veel tähendust, tulevik on lahtine, vaskkausid kõiguvad üles-alla.
Seekord on neid kaks, Léon ja Mecharim. Mõlemad on muutunud, nad näevad välja nagu vanad mehed. Léon ongi meist kõige vanem, nelikümmend talve, võib-olla rohkem. Ma ei ole kunagi küsinud… Mecharim on veelgi kõhnemaks jäänud, ta näol on piinatud ilme. Ei tea, millest küll, mõtlen. Tema ei ole ju haavatud. Teil kõigil on olnud aega kosuda. Erinevalt minust…
„Maria?” küsin.
„Elus ja Bohemondi kaitse all tagasi,” ütleb Mecharim. „Ta ei ole ju su seaduslik naine.”
Seaduslik, mõtlen põlgusega. Kelle seadusest sa räägid? Normannide omast?
„Miks me siin oleme?” küsin.
„Sa oled lindprii,” ütleb Léon. „Ja su pea eest on päris kopsakas tasu välja pandud. Keegi soovib väga, et sa taevasesse palverändu üle koliksid.” Ta kõverdab ükshaaval sõrmi: „Senjööri reetmine. Kokkumäng basileusega.
