Raymond oli kohal, kui mind lindpriiks kuulutati?” küsin.
„Oli küll,” ütleb Leon. „Aga ta ei astunud sinu kaitseks välja. Ta ütles, et su vasallivanne ei kehti enam. Et sa oled vandemurdja.”
†
Iga uus päev on eelmisest selgem, piirjooned ja värvid asetuvad õigetele kohtadele.
Surm jälgib mind eemalt, tunnen seda väga selgesti, aga ta ei puutu minusse.
Keha on ikka veel nõrk, aga ta allub mulle. Annan käsu, et ta ennast tugevamaks muudaks, ta teeb seda. Olen talle hea isand, ma söön, maitset tundmata, rüüpan veega lahjendatud veini, puudutan sidemeid oma kehal, sildu valu juurde, need peavad. Ma tean: elu on nüüdsest tugevam kui surm. Nagu kahevõitluses: vastane on sammu tagasi astunud ja mõõga langetanud. See on ainult paus, hingetõmme. Aga see on võimalus.
Normanni nool on sisenenud vasakult poolt roide alt, teravik on teiselt poolt välja tunginud, haav ei ole kinni kasvanud, sellest immitseb valkjat mäda, aga polegi oluline, see laseb elada, pean ainult niipalju jõudu leidma, et Antiookiasse jõuda.
Angelo astub tuppa.
„Maria?” küsin.
Sienalane raputab pead. „Väravad on valve all.”
Pigistan silmad kinni ja hingan sügavalt välja.
Väravad, mõtlen. Neid põletame tulega.
†
„Meil on nüüd hobused,” ütleb Mecharim, „Kerbogha enda tallidest.”
„Vabastasime muudki kraami,” lisab Angelo. „Jõudsime ühe vankri tühjaks teha, enne kui ülejäänud kangelased jaole said. Röövimine algas juba siis, kui esimene ots veel lahingut lõi. Ja normannid võtsid laagri kohe üle.”
Maja ees on lasila külge seotud neli ratsut. Üks neist tõstab pea ja kikitab kõrvu. Astun hobuse juurde ja patsutan teda kaelale.
„Kuidas hõbedaga on?” küsin.
„Vähe,” ütleb Léon.
„Veidi jõudsime… päästa,” lisab Angelo. „Niipalju, kui neil kuraditel vöö vahel oli.”
Hobused on olulised, mõtlen. Nende vastu saame alati midagi.
†
Päikese hõõguv sõõr hakkab mäeharja taha vajuma. Ma seisan nõlval ja vaatan alla orgu, Antiookia poole. Viimased kiired ristuvad veel korraks linna kohal ja seejärel laskub pimedus, üheainsa hingetõmbega, nagu oleks keegi tõrviku liiva sisse kustutanud. Tähed säravad väga selges taevas. Üksikud sädemed, mis moodustavad vonklevaid jooni. Vahid on linnamüüridel tuled süüdanud. Helendavaid valgustäppe tuleb järjest juurde. Üks neist on meie oma, Andronikose maja valgus, mille paistel Maria mind ootab, tema ise ongi valgus, mu süda karjub tema poole. Lõks, ütleb mõistus. Maria on lõks ja maja on lõks… Ma peaksin mõistuse häält kuulama, märke jälgima. Aga ma kuulen ainult tuule vihinat, kaljuseintelt tagasi põrkavaid üksikuid helisevaid noote, ja kui igatsusel oleks hääl, siis kuuleksin seda samuti, aga ma ei kuule, ma ei kuule midagi peale selle kõikematva tunde, mis pöörab end minus mõõgaterana ringi, ja ma ei saa enam aru, kas see valu on noolevigastusest, tagasi tulnud haavapalavikust, või on see midagi muud, midagi, mis jääbki mind saatma, mis nüüdsest lihtsalt on, ja võib-olla on seegi märk.
†
„Ma pean ta ära tooma,” ütlen Léonile.
„Ohtlik,” ütleb ta pärast põgusat arupidamist. „Meid on liiga vähe.”
„Ma lähen üksi.” Ja ma räägin talle, mida ma kavatsen teha.
Talle ei meeldi mu plaan, aga ta on piisavalt tark mõistmaks, et paremat ei ole. Ta ei ütle mulle: sa saadad meid kõiki selle naise pärast hukka! Ta teab, et ma ei kuulaks teda. Ja ta teab, et ma ei kavatse ootama jääda. Seda on ta ise mulle õpetanud: kui oled surve all, siis ründa. Vii võitlus vaenlaseni. Ainult et teistmoodi, kui nad arvavad. Ma ei tea, mida Bohemond arvab. Ma ise arvan, et ta ei unusta midagi. Mees, kes oleks peaaegu basileuse troonilt tõuganud, on ohtlik vastane.
Ma vaatan Léonile otsa ja ta vaatab vastu. Kõik on öeldud ja me ei ole sõnagi vahetanud. See on mõistmine. Relvavendlus.
†
Röövitud kraami hulgas on mungarüü. See on kaetud vereplekkidega, aga pruunikal kangal ei torka need eriti silma.
„Kuidas on?” küsin Angelolt. „Kas annan preestri mõõdu välja?”
„Siena preestri oma küll mitte,” ütleb Angelo. „Peaksid lõhnama nagu kannike.”
„Kahju,” ütlen ja topin põue riidepalaka, mida uskmatud hüüavad kūfiyyah’ks ja mille kandmise on palverändurid neilt üle võtnud. Sõjariistadest valin ainult pistoda. Ma pean liikuma nagu vari, mida normanni madu ei märka, mille peale ta pead ei tõsta. Milles ta ei haista saaki ega vaenlast. Kuigi mao mõtteid on raske ette aimata. Teinekord salvab ta liikumise peale. Salvamise rõõmust.
Angelo teeb mu poole ristimärgi. „Pax vobiscum, püha isa.”
„Aamen,” ütlen ma ja astun uksest välja.
†
Hobune libastub mägirajal ja teeb järsu põike paremale, mul lööb silme ees mustaks, tundub, nagu rebiks keegi küüntega haava, ma ei tohi teadvust kaotada, mõtlen, pean ärkvel püsima.
„Miks te kaotasite?” küsin Léonilt. „Tookord parunite mässu ajal? Kas kuningal oli rohkem mehi?”
„Meid oli rohkem.”
„Mis siis juhtus?”
„Ta mängis meid üle. Tal oli meie leeris… üks mees.”
„Tead sa, kes see…”
„Tean küll,” katkestab Léon mind järsult. Ta pöörab end minu poole. „Muidugi ma tean! Ma tean neid kõiki! Äraostetud kaaskondlasi! Solvunud rüütleid! Petetud naisi! Vaata!” Ta osutab juulipäikesest pleekinud rohumaale. „Tuult ei ole tunda, aga rohukõrred kõiguvad. Inimese hing on samasugune. Kõigub kord ühele, kord teisele poole. Enne kui ta välja kistakse või maha trambitakse.”
„Aga sina jäid ellu?”
„Mida?” küsib ta hämmastusega.
„Sina jäid ellu. Sind ei trambitud maha.”
„Jah,” ütleb Léon vaikselt. „Mina jäin ellu.” Ta keerab pea kõrvale.
Päike lõõskab, õhk on täis hõõgust, kõik särtsub nagu õli kuumal raudplaadil. Kummaline on mõelda, et mõne kuu eest värisesime Süüria jäises vihmas, mille piisad olid peened ja nõelteravad, tugevamad kui soomussärk, tugevamad kui õlitatud telgiriie ja vahatatud mantel. Tuul keerutas neid, nad imbusid saabastesse, sadulasse, mõõgapideme ümber mähitud nahkribadesse. Maailm meie ümber oli nätske, pehkinud ja hallikate plekkidega
