paljaks põletatud Süüria.
Ma käsin tal mägedesse tagasi minna.
†
Sillaplankudel on kummaline kaja, tuhm ja õõnes. Kõik see on juba olnud, unedes ja nägemustes, kõik tuleb tagasi, kuni miski raudvõret hoidva ahela purustab, raud paiskub plankudele ja lõhub silla, jõgi kannab ülejäänu eest hoolt. Alles siis on Antiookia lõplikult võetud ja me saame oma teekonda jätkata.
Orontesel ulbivad söetükid, vaenlane on läinud, aga laastamine kestab, väävlijõgi on tõusnud põhja poolt ja üle oriendi tulvanud. Me sööme Süüriat paljaks nagu tirtsukari, ta veritseb, aga peab vastu, säärane on Süüria ja kõigi teiste maade saatus, kui väävlijõgi kord nendeni jõuab. Aga Tema õnnistus tulvab samuti, see joodab põlenud maad, need kaks on alati koos, ainult halastuse jõgi on tasane, me ei märka seda.
†
Hallides voogudes paistab nüüd teistsugust halli, see liigub sähvatustena siia-sinna, kalaseljad, taipan, needsamad, mis mulle ilmusid, kalad on veepinnale tulnud, tukid on allavoolu kandunud ja Orontes on täis elu surmast, näljast ja põlengust hoolimata, elu voolab temas. Mu sammus on kindlus, need ei ole enam preestri, vaid raudnaastudega saabastes sõjamehe sammud, ma lähen edasi, üle, teisele kaldale, lõplikult teisele poole.
†
Linnaväravad on pärani lahti. Nende vahelt väljub käruga küürakas. Kreeklastel on kombeks, et talumehi, kes on toidukraamiga turule tulnud, ei lasta tühjade kätega minema, nad peavad linna prügi kaasa võtma. Rämpsukoorem õõtsub, mees pingutab kõigest jõust, ta on kõhn, tema lihased on peenikesed nagu sõlmilised nöörid. Ei tea, kas säärase nägemine toob õnne või õnnetust? mõtlen. Aga vastus on juba näha, võlvi all on neli nahkturvises meest, neli sõjakoera, mõõgad käeulatuses, üks neist raputab puust peekrit, täringud lendavad läbi õhu, maanduvad basaltplaadil, põrkavad üles-alla, silmad vahelduvad. Ma ei peatu, mehed pööravad pead ja vaatavad mind, lähen neist mööda, olen juba linnas, nad ei ütle ikka veel midagi, hästi, mõtlen, hästi, minu poole sammub pruunikas rüüs hallipäine preester, me oleme peaaegu vastamisi, peegeldus, mõtlen, teistsugune mina, ainult vanem.
„Hõi, munk!” hüüab hääl.
Pöörame preestriga ühel ajal pead. Tumedus vihiseb läbi õhu ja ma teen midagi, mida ei tohiks teha, aga ma olen liiga kaua sõdinud, mu vaist on kiirem kui mu mõte, ta on elupäästja. Ma tõrjun vasaku käe küünarvarrega toika, mille üks vahtidest on lendu saatnud. See on liigutus, mida teeb kilpi hoidev käsi, ja see on viga. Läbi haavatud ihu jookseb valukirvendus nagu lainetus üle seisva vee, siis on see läinud, ümberringi on kõik tardunud, Jumal on aja peatanud, kostab ainult hauaplaatide kriginat, kui need eemale tõugatakse, kui surnute palveränd koguneb ja meie omaga Jeruusalemma all liitub, ma seisan pragunenud basaldil ja sõjasulaste pilgud on nüüd teistsugused.
„Tule õige siia,” ütleb lömmi löödud ninaga vaht ja paneb peekri käest.
Teised mehed tõusevad püsti. Üks neist küünitab ammu järele. See paneb mul põgenemistee kinni. Pealegi seisab mu ees hallipäine mees, kellel on üllatavalt sinised silmad.
„Siia!” kordab vaht nõudlikult. „Käsi siia!”
„Milline käsi?” küsin mõistmatust teeseldes.
„Parem.”
Sirutan rusika välja ja lasen sõrmed lahti. Need on mõõga hoidmisest parkunud.
Sõjasulane noogutab aeglaselt peaga. Aeglaselt ja põlgusega.
„Jätke ta rahule,” kostab hääl. „Ta on üks meist.”
Valvurid pööravad pead, ainult ammumees hoiab mind endist viisi sihikul.
„Kes need „meie” on?” küsib kiitsakas sõjasulane ja sülitab.
„Maroni vennad,” vastab halli peaga mees. „Seda rüüd te peaksite ju tundma.”
Ma ei ole maroni vendadest midagi kuulnud. Aga paistab, et vahid on.
„Ärge puutuge teda,” ütleb preester ja tema hääl on muutunud. Selles ei ole palve, vaid käsk.
„Keegi pole veel kedagi puutunudki,” ütleb ammumees.
„Vaata ta käsi,” uriseb lömmis ninaga sõjasulane.
„Mul on samasugused,” ütleb preester. „See on palveränd.”
„Sina oled, kes sa oled. Ma olen sind rääkimas kuulnud,” ütleb kiitsakas. „Aga see mees on vait.” Ta piidleb mind altkulmu. „Loe!” nõuab ta järsku. „Loe maroniitide palvet!”
Ma vaatan talle silma ja ütlen: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis salaku ta oma mina.”
„Mida?” küsib sõjasulane kulmu kortsutades.
„Sest kes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Aamen.” Maroniit teeb ristimärgi ja haarab mu käisest. „Tule, vend.”
†
„Kes sa oled?” küsib mu uus tuttav, kui oleme vahid selja taha jätnud.
„Palverändur,” ütlen.
„See, kes oma mina salgab?”
Noogutan.
„Mina olen isa Secundus.”
Ma vaikin.
„Sul on meie rüü, aga sa ei ole üks meist?”
Ma vaikin endiselt, ma ei taha talle valetada.
„Kuhu sa lähed?”
Meile tuleb vastu maani ulatuvas linases rüüs naine, õlal veekann. Tal on juuste ümber triibuline rätik, selle alt heidab ta meile kiire pilgu, lööb siis silmad maha ja kiirustab edasi.
„Koju,” ütlen.
Tänavanurgal on kaks räpast poissi, kes toimetavad kivihunnikust väljaulatuva pronkstoru juures. Toru alla kogunenud lombi juurde hiilib kõhn koer ja asub ahnelt vett larpima, silmanurgast meid ja poisse jälgides. Tal on samasugune pelglik pilk nagu kannuga naiselgi, Antiookia pilk. Üks poistest võtab maast kivi, koer põgeneb, kivi tabab seina, põrkab sillutisele, kolksatus kaob lähenevasse kabjaplaginasse.
Nurga tagant ratsutab välja kaks rüütlit peene kondiga uskmatute ratsudel, nad on krahv Raymondi värvides, üks hobustest libastub märgadel kividel, ratsanik rebib valjaid ja röögatab vihaselt. Tema tumesinise tuunika vööl ripub uhke frangi mõõk. Isa Secundus teeb ta poole ristimärgi, ratsanik tõstab käe, ma ei mäleta teda, aga ma kummardun ja tõmban peakatte näo ette.
†
Normannide kvartali ees jään seisma ja pühin laubalt higi.
Isa Secundus ulatab mulle veelähkri. Joon ahnelt. Päike kütab, kuigi mitte nii halastamatult kui kevadel. See on kummaline aasta, kõik on pea peale pööratud, isegi aastaajad. Maailm vajub ära, mõtlen. Nagu vana rabedaks taotud
