selle kihiga siduda ja nendega kõikvõimalikke liite sõlmida, alates abieludest kuni poliitiliste ühendusteni välja.
Tööstusliku pöörde algusaegadel sai nii mõnigi ettevõtja kuulsaks kui geniaalne leiutaja ja söakas eestvedaja, kuid peagi pidid nad sellest aupaistest tehnikute ja inseneride kasuks loobuma. Just viimased moodustasid tuumiku, mille arvukus ja eneseteadvus 19. sajandi jooksul pidevalt kasvas ning mis koondas epohhi loovat energiat: leiutati ja eksperimenteeriti, täiustati ja parandati, patenteeriti ja lasti käiku. Insener koos loodusteadlasega moodustas progressiinimese prototüübi, kelle juhtmõtteks sai pidev innovatsioon moodsa eksperimentaalteaduse vahenditega.
Teadusliku mõtlemise kiiluvette sattusid ka vana auväärse arstikutse esindajad. 19. sajandi jooksul omandasid meedikud teadusliku profiili ja kindlustasid endale nagu advokaadidki eksperdi staatuse, mida neil polnud varem kunagi olnud. 19. sajandi algupoolel pidi arst veel kõikvõimalike rahvalike ravitsejate ja paberiteta praktikutega võistlema, sadakond aastat hiljem kõrgus ta aga juba konkurentsitult meditsiinilise hierarhia tipus. Tema sõnal oli kaalu, enam polnud mingit tarvidust kavaluse ja riugastega teisi terviseturu osalisi üle trumbata. Arstikutset hakati üha enam väärtustama mitte vaid seetõttu, et arstid said parema teadusliku hariduse ning meditsiinis tehti suuri edusamme haiguste diagnoosimisel ning üha enam ka ravimisel. Oma osa etendasid ka inimeste paremad teadmised oma tervise kohta. Tervist hakati pikkamööda hindama kui hüvet, millest sõltub igaühe edukus ja õnn ning mida tuleb ise hoida ja parandada. Haigestumisse ei suhtutud enam kui Jumala määratud saatusesse, millega alandlikult leppida tuli. Progressioptimismi ja inimkonna võimetesse uskumise taustal kasvas lootus, et suudetakse rajada terve ja hügieeniline ühiskond, kus pole enam haigusi ega massilist suremust. Kliiniliselt haritud ja teadusliku kutsumusega arst pidi sellisesse ühiskonda tee rajama.
Usk, et iga inimene kujundab ise oma saatust, ei puudutanud siiski kaugeltki kogu ühiskonda. Loodusteaduste võidukäik ei jõudnud kõikjale ja kõigi ühiskondlike gruppideni. Paljud rahvakihid ei usaldanud elukutseliste ekspertide nõuandeid, vaid otsisid lohutust ja abi traditsioonilistest ravivõtetest ja institutsioonidest. 19. sajandit, mida nimetatakse sageli ilmalikustumise ja ratsionaliseerimise ajastuks, iseloomustas siiski ka imedesse uskumise suurenemine. Paljudes Euroopa maades tõmbasid Maarja ilmutused ligi tohutuid usklike hulki; Jeesuse Pühima Südame kultuse2 peamiselt naistest järgijaskond hakkas pärast uute kommunikatsioonivahendite kasutuseletulekut kiiresti kasvama. Kiriku kõige ustavamad jüngrid olidki igas vanuses naised. Mehed hakkasid järk-järgult kirikliku vagaduse vormidest eemalduma, naised jäid aga neile truuks ning otsisid uusi teid, kuidas oma usku tunnistada ja konfessionaalset kogukonda tugevdada. Selleks sobisid nii kollektiivsed palverännakud kui ka kiriklik sotsiaaltöö, nii isiklik palve kui ka perekondlikud hardushetked. Nii nagu protestantidel ja juutidel, oli katoliiklastelgi kodu ning perekond esimene ja kõige tähtsam koht, kus oma usku tunnistati ja selles elati. Perekond ja religioon feminiseerusid käsikäes.
Kuid religioon avas naistele ka ukse avalikku ellu, osadusse teiste inimestega. Usk ületas perekonna kitsad piirid, mis olid 19. sajandi erilise privaatsuse ja perekonna kultuse mõjul veelgi ahenenud. Valitses seisukoht, et perekond peaks olema suletud paik, omalaadne hortus clausus3, kus toidetakse ja kasvatatakse tõelisi inimlikke voorusi, hoides need eemal välismaailma survest ja ohtudest. Perekonna keskpunktiks oli naine, kes hoolitses isetult armastades oma laste ja abikaasa eest ning lükkas omaenda vajadused ja soovid tagaplaanile. Isegi kui sellist perekondlikku ideaali esines harva ja see jäi iseäranis maa, aga ka linnade alamkihile võõraks, äratas see ometi kuni väikekodanluseni sügavat imetlust. Kodanlik elustiil, mis 19. sajandil norme loovalt kõikjale laienes, poleks olnud mõeldav ilma kodanliku peremudelita selle klaasselge, lausa psüühilistesse dimensioonidesse kanduva tööjaotusega leiba teeniva mehe ja koduse naise vahel.
See poleks olnud mõeldav ka ilma teenijatüdrukuta. Iga perekond, kes seda vähegi lubada sai, hoidis 19. sajandil endal üht n-ö pärli või võimalusel isegi mitut. Teenijanna oli kodanliku heaolu ja väärikuse tõend, see näitas perekonna taotlust kuuluda ühiskonna kõrgemasse kihti. Teenija omamine vabastas koduse naise füüsilisest tööst ning lubas tal pühenduda pere eluolu korraldamisele ja pere esindamisele. Ühtlasi võimaldas see pererahval ise valitseja rolli astuda. Seesugune valitsusvõim oli 19. sajandil veel täiesti normeerimata ja raskesti kontrollitav. Saksamaal kuulusid kõik teenijad nii maal kui ka linnas 1918. aastani nn pereõiguse alla (Gesinderecht), mis piiras tunduvalt nende vabadusi ja õigusi ning hoidis neid sisuliselt mittevaba staatuses, kuigi see sobis pigem eelmodernse seisusliku elukorralduse kui modernsete kodanlike suhetega.
Teisalt andis teenijatüdrukuamet paljudele noortele vaest päritolu naistele võimaluse raha teenida ja omandada teadmisi, mis hilisemas elus, kui neil juba oma perekond oli, marjaks ära kulusid. Isegi kui kodanliku majapidamise võimalusi ja seal õpitud oskusi ei saanud edaspidi üks ühele töölise koju üle kanda, oli noorena kogetud vaimulaadi ja sotsiaalseid hoiakuid ka endise teenijatüdruku edasises elus tunda. Tema ühendas endas kahte sotsiaalset maailma, mis olid muidu teineteisest üsna järsult eraldatud.
Teenijatüdruku amet tõmbas üksnes linna- ja maatööliste seast pärit tütarlapsi ja naisi, seevastu kodanlaste tütred pürgisid 19. sajandil tihtipeale õpetajannaametisse. Õigupoolest pidid nad küll pärast kooliaega vaid sobivat abikaasat ootama, kuid üha enam kõrgemaid tütreid4 pidas paremaks omandada ka õpetajannakutse. Neid soosis hoogne kooli- ja haridusvõrgu laiendamine, millega Euroopa riigid püüdsid oma rahva kirjaoskuse taset tõsta. 19. sajandi inimene oskas enamasti lugeda, kirjutada ja arvutada ning oli vähemalt algkoolis käinud. Peale selle anti nüüd kooliharidust mitte ainult noormeestele, vaid ka tütarlastele. Igal juhul läksid poiste ja tüdrukute teed lahku niipea, kui jõuti järgmisse kooliastmesse ja hakati elukutset omandama. Kutseõpet andvad koolid olid mõeldud enamasti meessoost õpilastele, nii nagu ka ülikoolid. Seega jäeti naised prestiižsetest akadeemilistest elukutsetest kõrvale. Kuid siiski õnnestus eelkõige õpetajahariduse kõrvalrada kasutades piiranguid ikka enam ja enam õgvendada, kuni need 20. sajandil lõplikult kaotati.
Õpetajannad ei kuulunud siiski mitte juhuslikult naiste emantsipatsiooni eestvõitlejate ridadesse. 19. sajandi teisel poolel pea kõikjal maad võtnud naisliikumises olid nad väga tugevalt esindatud. Innustatuna modernse kodanliku ühiskonna lubadusest kõik seisuslikud privileegid ja piirangud kaotada ning anda inimesele võimalus oma võimeid ja andeid takistamatult kasutada, nõudsid nad sedasama õigust ka naistele. Vastuseis, mida nad sealjuures kohtasid, teeb silmanähtavalt selgeks, kui tugevalt oli 19. sajand oma individualiseerimis- ja moderniseerimisliikumisega sugude eraldusjoont pidi poolitatud. Vaid väga aeglaselt õnnestus sellest vastasseisust üle saada ja ka naised modernismiprojekti kaasata.
Kõige armutum vastasseis kujunes sugude poliitilise võrdõiguslikkuse küsimuses. Pärast pikka tingimist hariduse ja töö üle andsid Euroopa ühiskonnad märku, et nad on valmis naistele pikkamööda vastu tulema, kodanikuõiguste uksed hoiti aga naiste eest endiselt kindlalt suletud. Riigi täieõiguslikeks kodanikeks peeti 19. sajandil kõigis Euroopa ühiskondades vaid mehi. Kuid kaugeltki mitte kõik mehed ei saanud seda staatust nautida. Meeste üleüldise ja ühetaolise valimisõiguse saavutamiseks tuli veel palju võidelda, sest edaspidigi olenes see elukohast, varandusest või makstud maksudest. Just need sütitasid aga soovi olla laiemalt poliitikasse kaasatud: taheti osaleda nii valimistel kui ka parteipoliitikas ja seltsielus. 19. sajandil ei tehtud enam poliitikat ainult kabinettides ja ministrite ringis. Poliitiline elu käis üha suuremal määral ka tänavatel, võõrastemajades, ajakirjanduses ja parteikoosolekutel. Kodanikuks olemine tähendas sellest kõigest osavõtmist, tegutsemist üldiseks hüvanguks, aga ikka enam ka omaenda ühiskondlike ja eluliste huvide kaitseks.
Mõnikord võis inimesel olla kasulik kodakondsusest loobuda ja välja rännata. 19. sajand kujuneski ulatusliku migratsiooni ajastuks. Miljonid inimesed jätsid
