värbasid Poolast ja Böömimaalt töökäsi. Samal ajal rändasid miljonid sakslased, poolakad, itaallased ja iirlased Ameerikasse, kust nad lootsid leida suuremat vabadust ja soodsamaid tulevikuväljavaateid.
Liikumine toimus ka rahvaste ja riikide sees. Inimesed kolisid töökoha ja teenistuse otsingul ühest piirkonnast teise, ühest linnast teise ja eelkõige maalt linna. 19. sajandi algul elas suurem osa rahvast veel maal, sada aastat hiljem olid maakogukonnad aga Lääne- ja Kesk-Euroopas enamasti vähemuses. Näiteks Saksamaal kasvas linnaelanike osa aastatel 1871–1910 36%-lt 60%-le. Kõige enam paisusid suurlinnad. Mida aeg edasi, seda enam kujunesid need rahvastikumagnetiks ja moodsa elustiili katselaboriks.
1900. aasta paiku elanud inimene oli ikka enam ja enam suurlinlane. Sellisena pidi ta rinda pistma olukordadega, mida maapiirkondades, aga ka väikelinnades veel ei tuntud: moodsa tehnika hüvedega (elekter, liiklusvahendid, kanalisatsioon), ent ka suure, liiga kiire koondumise ja ühinemise ohtudega, jõudsalt areneva meelelahutustööstuse pakkumistega, ent ka uute kiiruste ja massikommunikatsioonivahenditega.
Just selline ambivalentsus, moodsa ajastu võimaluste ja ohtude koondumine, tegi suurlinna kirjanduslike ja kunstiliste peegelduste hinnatud paigaks. Vaimustus ja kriitika hoidsid kaalukausid enam-vähem tasakaalus. Suurlinliku süžee puhul võis ju kujutada nii moodsa inimese võõrandumist kui ka tema vabastamist traditsiooni, tavade ja kogukonna ängistavatest köidikutest. Just kunstnikud, kes elasid üldjuhul ka ise suurlinnas, olid seesugusele mitmetähenduslikkusele vastuvõtlikud ja tundsid seda sageli ise oma teravnenud esteetilise tajuga. Vahel visandasid nad rõhutatult vastupidiseid kujutluspilte või soovitasid maailma parandamise vahendiks kunsti. Rohkem oli aga levinud arusaam, et kunst on indiviidi loomingulise eneseväljenduse ja eneseteostuse vahend. Kunstnikust sai sel moel individualist selle sõna kõige otsesemas tähenduses, temas väljendus eriti selgelt ajajärgu modernsus.
Loominguline, dünaamiline, uuendusmeelne, sidemetest ja kohustustest vaba, linlik, turust sõltuv, meessoost – need moodsa kunstniku omadused kattusid paljus tunnustega, mis pidanuks iseloomustama
19. sajandi uut inimest tema enda kujutluses. Ühtlasi võisid kunstnikud olla aga võlurid, maagid, kelle tööd vapustasid, ülendasid, häirisid vaatajat või viisid ta otsekui religioosse palve sfääri. Just võime mõtestada kõige põhilisemaid inimlikke olukordi ja vajadusi ning neid väljendada andis kunstile ajajärgul, mis neist elementaarsetest olukordadest üha kiiremini ja teadlikumalt eemaldus, erilise jõu ja tähenduse.
19. sajandi inimene elas mitmesugustes oludes ja kohtades, töötas erinevates ametites, mõtles ja tundis, unistas ja lootis mitmel viisil. Seesugusest mitmekesisusest hoolimata erines ta ühes punktis põhimõtteliselt oma esivanematest nagu ka oma lastest ja lastelastest: tema elu ja võimalusi määrasid tunduvalt enam tema sotsiaalne ja majanduslik positsioon ühiskonnas kui varasematel või hilisematel aegadel. Päritud sümbolid ja rituaalid, õiguslikud privileegid ja ettekirjutused kaotasid tema jaoks tasapisi tähtsuse. Seda 19. sajandi eripära on edasi antud mõistega „klassiühiskond“, rõhutades seega omandit ja elukutset, võimekust ja õiguslikku võrdsust, mis inimeste eluolu põhjapanevalt mõjutasid. Käesolev raamat on liigendatud sotsiaalsete ja ametialaste gruppide alusel selle sajandi eripära arvesse võttes. Isegi kui selline kihistumine kohati kahtluse alla seatakse – näiteks uskliku ja kunstniku peatükis –, kinnitab see ikkagi otsekui eituse kaudu selle tugevust.
Mis iseloomustas 19. sajandi inimest? Ta oli mees- või naissoost, vana või noor, linna- või maaelanik, vaene või rikas, usklik või ilmalik, sõltuv või iseseisev, võimukas või võimutu, liikuv või paikne, euroopalik, rahvuslik, kohalik. Võib loetleda veel palju tunnuseid ja püüda neid selgitada. Töö käigus sai selgeks, et neid teemasid pole võimalik käsitleda üldisest euroopalikust vaatepunktist. Enamik tekste keskendub ühele või kahele (enamasti Lääne- või Kesk-Euroopa) maale, kuid heidetakse ka kõrvalpilke teistele rahvastele.
Käesolev raamat jälgib tähtsamaid uuendusi ja muutusi, mida Euroopa inimesed 19. sajandil kogesid. Ent tõeline elu oli lõputult mitmekesisem, segasem ja keerukam, kui meie haarata suudame, ning seega on endastmõistetav, et puhtatõulist 19. sajandi inimest polegi tegelikult olemas.
1 Kurt Tucholsky (1890–1935) – juudi soost Saksa kirjanik ja ajakirjanik, vasakpoolne intellektuaal. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
2 Jeesuse Pühima Südame kultus – pühendumine ülestõusnud Jeesuse Kristuse südamele (Sacratissimum Cor Iesu), mis sümboliseerib Jumala piiritut ja kirglikku armastust inimkonna vastu. Kultus sai alguse prantsuse nunna Margarete Maria Alacoque’i nägemustest aastatel 1673–1675 ja levis katoliku kirikus eelkõige jesuiitide vahendusel.
3 hortus clausus – suletud aed (ld).
4 Kõrgemateks tütardeks (höhere Töchter) nimetati 19. sajandil suurkodanluse tütreid, kellele ei peetud sobivaks kutsetööd teha.
TÖÖLINE
Vincent Robert
Meie tööstus- ja kaubandusühiskonnal on lahtine haav nagu igal teiselgi ühiskonnal; see lahtine haav on töölised. Pole vabrikuid ilma töölisteta ja pole ühiskondlikku rahu pidevalt kasvava ja alaliselt puudustkannatava töörahvaga. Võtke kaubandus ära ja ühiskond hakkab kiduma, jääb seisma, sureb; kui kaubandus elustub, laieneb, areneb, kasvatab ta juurde proletaarset rahvastikku, kes elab peost suhu ja kel pole väiksemagi õnnetuse korral millestki elada.
Pariisi publitsisti Saint-Marc Girardini Lyoni tööliste ülestõusust (1831. aasta novembris) tehtud järeldused, mis ta avaldas värskete muljete põhjal mainekas ajakirjas Journal des Débats, äratasid suurt tähelepanu. Juhtunud oli midagi ennekuulmatut: viletsuse musta lipu all ja loosungit Vivre en travaillant ou morir en combattant! („Töötades elada või võideldes surra!“) kandes oli siidikangrute armee rahvuskaardist võitu saanud ja paar päeva Prantsusmaa suuruselt teist linna oma valduses hoidnud. Kuulus tekst, mille otsekohesus kaasaegseid šokeeris, avaldas omas ajas palju suuremat mõju kui „Kommunistliku partei manifest“ seitseteist aastat hiljem. Selle sõnad kõmisesid kodanlastel veel kaua aega kõrvus: „Barbarid, kes ühiskonda ohustavad, ei asu Kaukaasias ega Tatarimaa steppides, nad elavad meie tööstuslinnade agulites.“
Töölisi oli olnud kogu aeg, tööstusrevolutsiooniga kasvas nende hulk aga tohutult. Seni olid nad ära hajunud linnade kaltsakate massi ning üldjuhul ei võetud neid kuigi tõsiselt ja arvati, et suuremate revolutsiooniliste pöörete korral võib nendega ükskõik kes väga kergesti manipuleerida. Prantsusmaal olid nad toetanud jakobiine ja 1793. aastal revolutsiooni hädaohu eest kaitsnud, Inglismaal seevastu samal ajal kiriku ja kuninga eest tänavatele läinud. Kuid nüüd ilmusid nad äkitselt välja ohtlikult iseseisvana. Tööinimesed, vabrikutöölised, s.o proletaarlased, tõstsid pead ilma kodanlastest juhtideta, ilma tegelike poliitiliste nõudmisteta. Ja mis veelgi hullem: nad pidasid mõningast korda, see oli aga hullem kui korratus ja mürgel, sest selles oli aimata mingi teistsuguse ühiskonna ähvardavat võimalikkust. Edaspidi paisutasid demonstratsioonid, revolutsioonipäevad, linnade ülestõusud, streigid ja nende mahasurumine kogu Euroopas töölise kuju otsekui tööstusliku revolutsiooni varju seinal, kuni sajandi lõpul sai sellest – tõrjunud kõrvale sellised naiselikud allegooriaid nagu Marianne ja Liberté – sotsiaalse revolutsiooni sümbol, mis täitis ühed hirmu ja teised lootusega. Tuleb eraldi rõhutada, et kui keegi püüab tänapäeval visandada 19. sajandi töölise kuju, pole tal seda müütilist dimensiooni just kerge mõista.
Barbarite all mõeldakse inimesi, keda nende
