Paljudel heausksetel brittidel, kes elasid mõnes tööstuspiirkonnas, läksid silmad lahti alles siis, kui peamiselt tööliste endi ütlustel põhinev avalikkuse teavitamise kampaania hakkas 1830. aastatel laste töö koledusi paljastama. Nagu Benjamin Disraeli1 mõnevõrra hiljem kirjutas, ei valitsenud kuninganna Victoria mitte ühte, vaid „kahte rahvast, kes teadsid teise tavadest, mõtetest ja tunnetest nii vähe, nagu oleksid nad elanud kahel eri planeedil“ (Sybil, or The Two Nations, 1845: 1. rmt, 5. ptk). Samal ajal toimusid Prantsusmaal kõigis jõukates linnades käsitöösellide demonstratsioonid. Kuid kellelgi polnud vähimatki aimu, mida tähendasid need üles tõstetud kepid ja voogavad lindid; keegi polnud neid kirjeldanud, kuni 1840. aastal ilmus ühe tisleriselli Agricol Perdiguier’ teos Livre du compagnonnage („Vennaskondade raamat“), mis kuulutas uue tööliskonna tulekut.
Siis algas tundmatu maailma avastamine. 1830. aastate algul kirjutati esimesed aruanded, kus jõuti järeldusele, et kontinendil on toimumas midagi, mis oli Inglismaal juba põlvkond varem nähtav ja mida hakati peagi nimetama tööstusrevolutsiooniks. Avalikkuse teadvusesse tõusis masintootmine, aurumasinad, tehniline progress ja selle kõigega kaasnev rahva rikastumine, tööliste arvu kasv, nende koondumine teatud piirkondadesse ning seletamatul kombel ka vaesuse ulatuslik kasv.
Selline väga sünge pilt, mida esimeste ettekannete koostajad töölistest vahendasid, mõjutas proletaarlase kuvandit üpris kaua, vähemalt kahe põlvkonna vältel. Ometi ei tohi me puhta kullana võtta kõike, mida nad kirjutasid, sest vaatlejad visandasid töölistest küll muljetavaldava pildi, kuid rõhutasid sealjuures ühekülgselt kõige uudsemat ilmingut, s.o masina külge orjastatud töölist. Tööliste elu kõigis tööstusharudes kogu nende erakordses mitmekesisuses kirjutajad vaevalt tundsid. Eelkõige oli neile täiesti võõras tööliste kultuur, mida nad nägid ja kirjeldasid, kuid ei mõistnud. Pealegi tuli tööliste ütlusi neile tõlkida, sest isegi linnades ei kõnelenud lihtrahvas haritud kihtidega sama – prantsuse, inglise, saksa või itaalia – keelt, vaid dialekte või kohalikke murrakuid.
Seega peame püüdma avada loogilisi seoseid, mis olid jäänud tollastele vaatlejatele arusaamatuks, ning rekonstrueerida eri gruppide eneseväljendusi, tavasid ja väärtushinnanguid, kui tahame mõista, kuidas eri maadel töölisklass moodustus ja millisena tööline nägi ennast oma ajas ja teiste ühiskondlike gruppide keskel.
Kes oli tööline aruannete koostajate arvates?
1830. aastatel korraldati tööliste eluolu kohta esimesed suured küsitlused, mis ilmusid kõigepealt Prantsusmaal ja Saksamaal. Toogem ära vaid mõned nimed. 1840. aastal avaldas arst ja sotsioloog Louis René Villermé ülevaate Tableau de l’état physique et moral des ouvriers employés dans les manufactures de coton, de laine et de soie („Uurimus puuvilla-, lina- ja siidimanufaktuuride tööliste füüsilisest ja kõlbelisest olukorrast“), kolm aastat hiljem andis Bettina von Arnim välja teose Dies Buch gehört dem König („See raamat kuulub kuningale“)2, veel kaks aastat hiljem tuli välja Friedrich Engelsi Die Lage der arbeitenden Klasse in England („Töölisklassi olukord Inglismaal“). Olenemata sellest, kas need uurimused kirjutati omal algatusel või olid need ametlikult tellitud, kas nende autorid võitlesid ühiskondlike reformide eest või, nagu hilisemal ajal, olid liberaalsed ülevaadete koostajad, kas nad süüdistasid või vaid kurtsid, alati tuginesid nad paljudele juba olemasolevatele üksikkirjeldustele, kohalikele monograafiatele ja meditsiinilistele seisukohavõttudele, Inglismaal ka parlamendi uurimisraportitele. Kõik nad lähtusid isiklikust kogemusest ja pealtnägijate tunnistustest. On märkimisväärne, et nii pandi alus uuele uuringute žanrile – tööliste elujärje uurimisele – ja kujundati stereotüüpe, mille järgmised vaatlejad omakorda üle võtsid. Miks need klišeed siis nii visalt püsisid, kuigi tänapäeval teame, et pärast industrialiseerimise esimest šokki tööliste elutingimused sajandi jooksul pikkamööda paranesid? Üks põhjus on vast see, et viletsuses elavate rändtööliste vool ei lakanud päriselt ka kõige arenenumates ühiskondades, kuigi need vaesed olid üha kaugemalt pärit. Peale selle haaras industrialiseerimine järk-järgult kogu Euroopa ning kutsus piirkonniti esile samad fenomenid 20-, 30- või 50-aastase viivitusega ja muutis üha tugevamalt traditsioonilisi ühiskonnavorme. Kuid isegi arenenud ühiskonnas jäid šokeerivad tingimused mõnel pool pikemalt püsima, näiteks elati
1900. aasta paiku ikka veel Lille’i tagahoovides ja keldrites ning mõnes Nantes’i ja Roueni piirkonnas, mis olid juba 1830. aastatel vaatlejaid vapustanud; ka alkoholism levis sajandivahetusel sama jõudsalt kui paar põlvkonda varem; 1873.–1896. aasta majanduslangus tõi keset jõukat Inglismaad päevavalgele juba ammu kaduma pidanud Londoni paariate viletsuse.
Esimestes tööliste kohta tehtud uuringutes püüti eelkõige avalikustada nende halba olukorda. Räägiti pauperismist: töölised olevat olnud alatoidetud, riietunud kaltsudesse ja elanud kohutavates tervistkahjustavates urgastes ning see kõik olevat soodustanud nende elurajoonides epideemiate levikut.
Teravalt torkas silma tööstuskriiside suhteline sagedus ja nende rängad tagajärjed, mis viisid mõnes linnas või piirkonnas töö ja leiva kümnetelt tuhandetelt või mõnikord isegi sadadelt tuhandetelt inimestelt. Roubaix’s olid 1846/47 60% tekstiilitööstuse töölistest töötud, Rouenis 75%. Berliini suurtes vabrikutes töötas 1875. aastal veel 70 000 töölist, kolm aastat hiljem aga ainult 29 000. Väiksemadki tagasilöögid tööstuses puudutasid töölisi täie karmusega. Kui nad töötasid kodus, ei tundnud tellimuse andja mingit kohustust neid toormaterjali või tööga varustada. Kui nad olid palgatöölised, võidi neid tunnikaupa tööle võtta ja siis jälle lahti lasta. Vaid vähesed ettevõtted olid nii moodsad, et vajasid spetsialiste, kelle konjunktuurist sõltumatu palgal hoidmine ära tasus; neil oli siis mingil määral kindlam töökoht ja kuupalk. Tööline elas tavaliselt peost suhu, mistõttu 19. sajandi esimese poole kriisid paiskasid ta suurde viletsusse. Kuna tööstuskriisidega olid seotud põllumajanduskriisid, kaasnes nendega peaaegu alati ka teravilja hinna tõus. Hilisemates kriisides suure majanduslanguse ajal 1873–1896 leevendas palkade vähenemist mõnevõrra hindade langus, eriti toiduainete puhul. Kuid nüüd hakkas end ilmutama (Saksamaal ja Suurbritannias rohkem kui maltusianistlikul3 Prantsusmaal) alaline tööpuudus, mida varem ei tuntud või mida varjas alahõivatus maapiirkondades ja väljarändamine Ameerikasse.
Esimesed ülevaadete koostajad tegid üksmeelselt kindlaks, et palgast jätkus vaevalt elamiseks noorele vallalisele mehele. Noorte üksikute naistööliste palk oli selgelt liiga väike – naistele maksti pool meeste palgast –, mistõttu olid nad sunnitud prostitutsiooniga lisa teenima. Sama kasin oli palk ka eakatel töölistel, kes pidid lootma heategevusele. Kahe vanema palgast ei jätkunud ka väikeste lastega perekonna äratoitmiseks. Suurem osa (enamasti üle poole, vahel ka kolmveerand) rahast kulus toidule, eelkõige leivale, kartulitele ja teistele tärkliserikastele toiduainetele, ilmselt ka köögiviljale, harva jätkus seda lihale või kalale. Toit oli üksluine ja väheväärtuslik, sageli riknenud, mille hoolimatud kaupmehed või vahendajad olid teadlikult vaesemale rahvale maha müünud. Niipea, kui ajad läksid mingil põhjusel halvemaks, oli nälg majas ja inimesed pidid leppima võõrastemajade ja teiste suurköökide jäätmetega, millega näiteks Prantsusmaal veel 19. sajandi lõpul kaubeldi. Teatavasti läks elu aja jooksul paremaks: pärast sajandi keskpaigas aset leidnud kriisi ei tõstnud viljaikaldused leiva hinda enam niivõrd palju. Toidusedel muutus rikkamaks: üha sagedamini sai tööline liha, piima, puuvilju, suhkrut, kohvi või teed. Kuid veel Belle Époque’i4 aegsel jõukal Prantsusmaal teadis iga tööline omast kogemusest, mida tähendas nälg. Kuigi tööliste töö nõudis peaaegu alati füüsilist jõudu, oli nende keha tollase statistika põhjal selgelt väiksem kui keskklassi inimestel ning töölisi kuulutati ka tunduvalt sagedamini kehalise nõrkuse pärast sõjaväeteenistusse kõlbmatuks. Töölisliikumise
