vahetada. Korteritingimused olid enamasti viletsad, ja mida enam perekond kasvas, seda vähem jäi raha üüri maksmiseks. See aga tähendas, et tuli ümber kolida, ja mitte suuremasse, vaid väiksemasse või veel viletsamasse, seega odavamasse korterisse. Saksamaa tööstuspiirkondades võeti siis tihtipeale allüüriline või nn magamaskäija.
Kehvade elamistingimuste kohta ilmus tollal väga palju kirjandust, sest viletsuses nähti tööliskonna väärastunud hoiakute peamist põhjust. Eelkõige muretseti kolme tagajärje pärast: tööliste liigne liikuvus, eraeluline moraalitus ning tihe kõrtsiskäimine ja sellega seotud alkoholism. Kuna töölised polnud alati maksujõulised, vahetasid nad üürileandjate meelehärmiks alailma korterit, vahel sundis neid selleks ka kohtu väljatõstmiskorraldus. Pidev ümberkolimine võis olla kohati äärmiselt laialt levinud. Lyoni tööliste eeslinnas La Guillotière’is polnud 19. sajandi keskel mitte ükski leibkond üheksast kümmet aastat või enam samale aadressile registreeritud ja ometi olid kõige paiksemad just siiditööstuse töölised. Aastatel 1851–1861 vahetas Leedsis elukohta 85% peredest, 1885. aastal olid Berliinis vähem kui pooled korterid kaks aastat ühe ja sama elaniku käes. Selline ebastabiilsus oli siiski suhteline, sest töölised ei läinud endisest kodust kuigi kaugele, kõigest hoolimata jäädi enamasti oma elukvartalile või linnale truuks. Näiteks Lyoni kangur Yves Lequin teatab, et ta vahetas üheteistkümne aasta jooksul kuus korda elukohta, kuid 500 meetri raadiuses.
Tööliste eraelulist moraalitust tõendas ülevaadete koostajate meelest promiskuiteet korterites, kus ööbis tihti inimesi, kes perekonda ei kuulunud; paljud vabaabielud või üksnes riiklikult sõlmitud abielud; abieluväliste laste suur protsent ja muidugi laialt levinud prostitutsioon. Need järeldused olid siiski veidi ennatlikud. Meenutagem, et vallaslapsed olid maal sagedasemad kui linnas, eksiteele sattunud noored talutüdrukud kolisid tihti oma häbiga linna ning mitte jõukamasse, vaid vaesesse elurajooni. Prostituutide sotsiaalse päritolu kohta tehtud uurimused näitavad, et nad pärinesid küll üldiselt madalamatest rahvakihtidest, kuid pigem majateenijate, väikepoodnike ja õmblejannade ringkonnast kui naistööliste hulgast. Pealegi teame, et konkubinaat võis tähendada kestvat kooselu ja et laulatustunnistuse puudumine oli tihti tingitud sellest, et ei saadud vanemate nõusolekut, kuna nood olid silmapiirilt kadunud, või oli raske vajalikke dokumente hankida. Pealegi oli anglikaanlikul Inglismaal lahkusulistele abiellumine küllalt raskeks tehtud ja Saksa linnades kehtisid 19. sajandi esimesel poolel vaeste abiellumisele mitmesugused seaduslikud piirangud. Kindel on ka see, et juba varakult iseseisvat elu alustanud töölised olid abielludes nooremad kui üldiselt tavaks. Väljastpoolt vaadates võis jääda mulje, et tegu on vabameelsuse ja moraalitusega.
Korterite hirmsa ülerahvastatuse tingimustes, mis 19. sajandi keskel ja sajandi lõpulgi oli veel täitsa tavaline, pole imestada, et võõrastemajad, kõrtsid ja muud avalikud joomakohad mängisid tööliste elus tähtsat rolli. Need olid paigad, kus sai probleemid alkoholi uputada ja ehk ka pere eest varju leida. Ülevaadete koostajad osutavad üksmeelselt tööliste hulgas vohavale alkoholismile. Kuid sajandi lõpuni oli kõrts ka ainus koht, kus sai omavahel vabamalt suhelda. Kui mitte arvestada Lyoni siidikangrute täiesti ebatüüpilisi kortereid, mis sobisid ka koosviibimisteks, sest kangastelgede mahutamiseks pidid need olema üsna kõrged ja ruumikad, polnud tavalistel töölistel mingeid muid kokkusaamiskohti. Kõrtsid ja võõrastemajad, mida vahel pidasid töölisliikumisaktivistid, kelle ettevõtjad olid musta nimekirja pannud, olid mitmesuguste seltside, vastastikuse abi organisatsioonide, töölisühingute ja pikka aega koguni ametiühingute kooskäimiskohad. Sellepärast võib mõista, kui tähtis ja vajalik see oli, et Prantsusmaa linnakogukonnad hakkasid 1880. aastatel ja Itaalia omad kümmekond aastat hiljem pakkuma ruume tööbörsidele ning et Belgia töölisorganisatsioon Maisons du Peuple alustas rahvamajade ehitust.
Viletsuse peapõhjusena nägid ülevaadete koostajad aga seda, et töölised lõid perekonna liiga vara ja sünnitasid mõtlematult palju lapsi, keda nad ei suutnud korralikult üles kasvatada. Nad leidsid, et vaestel peaks olema vähem lapsi: esiteks, kuna natuke harjumist moraalsete piirangutega soojätkamise küsimuses mõjuks positiivselt alamkihi moraalile – mida mõistagi niigi madalaks peeti –, ja teiseks, kuna siis saaks rahvas raha kõrvale panna, et endal raskematel eluperioodidel ja vanemas põlves hinge sees hoida. Siin avaldub valitsevate kihtide maltusianistlik moraal, mis põrkas tööliste seas teravale ja põhimõttelisele vastuseisule. Terve hulk anekdoote näitab, et sellist nõuet peeti ennekuulmatuks. Nii märgib üks Lyoni piirkonna kohalik ajaloolane, et 1848. aastal olevat tekkinud uus poliitiline sõimusõna – maltusianist. Marxi ja Proudhoni5 sarkastilised märkused Malthuse teooria või selle kohta, mida tollal selle all mõisteti, on ehk vaieldavad ja teevad pastori õilsaid kavatsusi arvestades talle kindlasti liiga, kuid on väljaspool kahtlust, et nende kriitika oli enamat kui vaid majandusteoreetikute sõnavahetus. Laiade rahvahulkade ja eriti proletariaadi meelest olid lapsed rikkus ning tuleviku tagatis: nad hakkasid juba varakult vanemate kõrval tööle ja nende teenitud raha parandas perekonna toimetulekut. Vanemas eas, kui selleni üldse jõuti, olid lapsed vanemate ainus tugi, sest suuremale osale inimestele ei makstud mingit pensioni, ja isegi siis, kui esimest korda tekkisid kogukondlikud ja ettevõtete pensionikassad, oli pension nii väike, et seda võis pidada vaid lisasissetulekuks. Alles 19. sajandi lõpul hakkasid töölisperekonnad, ennekõike Prantsusmaal, laste arvu vähendama ja anarhistlikud intellektuaalid, kes jutlustasid kapitalismivastast nn neomaltusianismi, leidsid tööliste hulgast rohkem poolehoidjaid.
Tööliskonna mitmekesisus
Füüsiline töö, mida vanad ülemkihid pidasid endiselt põlastusväärseks, ühendas linnades laiu rahvakihte. Kõigest hoolimata pole aga see, kuidas töölised ise töösse suhtusid, kaugeltki veel küllalt selgeks tehtud. Tegelikult olid ka nende töö iseloom ja tingimused ääretult kirevad, mistõttu tekkis palju erineva kultuuriga tööliskondi. See tegi tööinimeste sotsiaalse ja poliitilise koondumise raskeks. Pealegi oli veel selliseid tööstuse valdkondi, mida peeti traditsiooniliselt äärealadeks. Seal töötas nimelt märkimisväärne osa, pikka aega koguni põhiosa tööliskonnast: maapiirkondades kodus töötavad töölised, kes täitsid linnaettevõtja tellimusi; kaevanduste ja valukodade töölised, kes olid vaid pool päeva hõivatud ning ühendasid soojal aastaajal palgatöö ja talutöö; linnades rõivaste valmistajad, kes tegid kodus tükitööd (19. sajandi lõpul, mil seesugune töökorraldus sai uue hoo sisse, nimetati seda raskete töötingimuste tõttu sweating system’iks ehk higisüsteemiks). Kui taas rääkida tõelisest töölisklassist ja moodsast tööstusest, tuues näiteks Saint-Etienne’i posamentide6 vabriku, tuleb tõdeda, et ka sealsed töölised polnud ühesugused. Neid eristas vanus, sugu, kvalifikatsioon ja perekonnaseis kombineerituna mitmesuguste palgatingimuste ja kvalifikatsiooniastmetega – õppinud, õppivad ja erioskusteta töölised –, millele lisandusid veel ettevõttesisese või ühiskondliku karjääri võimalused. Tegu polnud niisiis sugugi mitte ühtlase pildiga, nagu ülevaadete koostajad ja vahel ka töölisliikumise esindajad olid maalinud.
Töö ja ametioskused
See, et töölisliikumine püüdis kujutada töölisklassi võimalikult ühetaolisena, on mõistetav. Nimelt moodustasid kogu sajandi jooksul tööliskonna tähtsama osa õppinud oskustöölised, kes olid valinud endi seast juhid ning kes paigutusid tootmisprotsessi keskmesse, sest neil oli töötajaskonna ja isegi ettevõtjate seas tõeline autoriteet. Mõningate pingutustega õnnestus sel eliidil oma positsiooni kogu sajandi säilitada ja dekvalifitseerimist ära hoida. Laiemal rindel algas Euroopas vabrikutöö dekvalifitseerimine alles siis, kui suurettevõtted hakkasid juurutama mitmesuguseid teaduslikke töökorralduse vorme, see tähendab mitte enne I maailmasõda ja 1920. aastaid. 19. sajandil seevastu olid tööliskonnas ühiskondlikult, tehniliselt ja sageli ka arvuliselt ülekaalus oskustöölised, kel oli samasugune ametialane kompetentsus ja sageli ka otsene mõju tootmisele nagu käsitöölistelgi. Jälgigem seda ühe näite varal.
Tol
