Émile Zola romaan „Söekaevurid“ ja suured streigid lükkasid ta ikka ja jälle rambivalgusesse. Söekaevuri töö, mis ei eeldanud mingit eriharidust, oli otsekui orjatöö. See oli füüsiliselt erakordselt raske, ohtlik ja üsna halvasti tasustatud. Söekaevureid oli palju: Inglismaal ja Belgias moodustasid nad kuni viiendiku tööstustöölistest, Saksamaal ja Prantsusmaal oli neid küll vähem, kuid suurtes tööstuspiirkondades siiski väga palju. Võimalus, et söekaevurid hakkavad streikima, pani valitsused värisema, sest süsi oli tööstuse leib. Sajandi lõpul moodustasid kaevurid kõikjal Euroopas tugevad ametiühingud ja hääletasid kui üks mees esimesed töölissaadikud parlamenti. Ometi, samamoodi kui tekstiilitööstuses, polnud ka siin tegemist ühe ametiga: olid maa peal töötavad töölised ja maa all töötavad töölised. Viimaste seas olid tähtsamad ja arvukamad maagi lahtimurdjad, sest kuigi nende tööd ei peetud oskustööks, oli see kogu tootmisprotsessi alus: nende tegevusest sõltus kõigi teiste töö, nende jõudlusest ja ettenägelikkusest kogu meeskonna saatus ja palk.
Tööelu
Ükskõik, millist ametit ka ei peetud, see hõivas suurema osa inimese elust, vaba aega ja ka puhkust peaaegu ei jäänudki. Täiskasvanud töölise tööpäev oli pea lõputu: esimene ulatuslik seaduslik ettekirjutus, mis tööpäeva pikkust reguleeris, oli teatavasti Prantsuse veebruarivalitsuse 1848. aasta dekreet, millega tööpäev määrati kümnetunniseks Pariisis ja üheteistkümne tunni pikkuseks provintsides. Kuid seda korraldust ei järgitud peaaegu kusagil. Normaalne tööpäev kestis 19. sajandi keskel enamasti 12 tundi. Edaspidi see siiski lühenes. Ent kui rahvusvaheline töölisliikumine võttis 1889. aastal maidemonstratsiooni nõudmiste kataloogi kaheksatunnise tööpäeva, teadsid kõik, et see on pigem utoopia. Üht puhkepäeva nädalas hakati seadusega nõudma alles üsna hiljuti: Inglismaa andis selleks 1850. aastal küll head eeskuju, kuid nädala tööaja piiramine 60 tunnini, nii et vabaks jäi laupäeva pärastlõuna ja Issanda päev pühapäev, kehtis tollal vaid tekstiilitööstuses. Alles kaks aastakümmet hiljem sai sellest Inglismaal üldkehtiv reegel. Mujal tuli veelgi kauem oodata: Saksamaal sai see teoks alles 1891. aastal pärast Bismarcki lahtilaskmist, Prantsusmaal ja Hispaanias alles 1904, Itaalias 1907, pealegi oli mitmel pool palju erandeid. Ja ikkagi oli sajandi lõpul tööpäevade hulk aastas suurem kui kolm põlve varem, sest ühiskonna sekulariseerumisega vähenes religioossete pühade arv ja vabrikuomanike range valitsuse all lõpetati sinise esmaspäeva pidamine, mis oli varasemal ajal pea kõikjal Mandri-Euroopas vanades ametites pruugiks olnud. Palgasaajatest oli ka ainult väikesel osal ametnikel õigus palgalisele puhkusele, töölistel seda polnud.
Kõige enam šokeeris tolleaegseid inimesi aga laste saatus. Keelud ja piirangud tulid seepärast küllaltki kiiresti. Esimesena keelas Suurbritannia 1833. aastal Factory act’iga alla üheksa-aastaste laste töö tekstiilivabrikutes, 1842. aastal ka kaevandustes. Samasugused meetmed võeti tarvitusele 1839. aastal Preisi kuningriigis, 1840. aastal Baieris, 1841 Prantsusmaal ja järgmisel aastal Austrias. Esimesed kaitseseadused polnud siiski kuigi tõhusad, sest need ei näinud ette sõltumatut järelevalvet. Vabrikuomanikud tegid kontrollidele takistusi ja vabandasid end sellega, et vajasid lapsi teatavate väga täpsete operatsioonide jaoks, mis olid aga seotud täiskasvanute tegevusega, mistõttu polevat olnud võimalik lastele teistsugust tööaega tagada. Väga väikeste laste tööjõu kasutamine kadus tõenäoliselt suhteliselt kiiresti seal, kus seadusandlusega selleks survet avaldati ja kus hakati hoogsalt rahvakoole rajama. Kaheksa- kuni kaheteist- või kolmeteistaastaste laste tööd õnnestus piirata alles üldise koolikohustuse kehtestamisega, mis jõustus ligi 40 aastat hiljem. Ja isegi pärast seda olevat tööinspektorite 1898. aasta ülevaate järgi töötanud Saksamaa tööstustes üle poole miljoni koolikohustusliku lapse. Saksimaal, kus seadused olid selgelt maha jäänud ja tekstiilitööstus väga tugev, olevat samal ajal peaaegu veerand koolikohustuslikest lastest vabrikus tööd vehkinud. Laste töö polnud seega ka kõige arenenumates tööstusriikides päriselt kuhugi kadunud. Itaalias ja Hispaanias, kus lapsi puudutavad seadused võeti vastu tunduvalt hiljem ja neid ei järgitud korralikult, oli laste töötamine veel täiesti tavaline, sest koolisüsteemgi oli maha jäänud. Nii või teisiti, kuna ligipääs järgmistele kooliastmetele oli tööliste lastele täielikult suletud, alustasid nemad parimal juhul pärast paariaastast kooliskäimist tööelu juba enne puberteeti. Töökodades ja vabrikutes said nad esimese täiskasvanuelukogemuse.
Ka naiste vabrikutöö tekitas probleeme, kuid hoopis teistsuguseid ja põhjusedki olid hoopis teised. Just seepärast hakkas seadusandja naiste küsimusega tegelema märksa hiljem ja ettevaatlikumalt. Töölisliikumise seeski valitses naiste töö suhtes selgelt tõrjuv hoiak, mis mõjub meile praegu võõristavalt, isegi kui see ei olnud päris üldine. Vaatlejad pidasid skandaalseks eelkõige naiste töökoha ja elukoha lahutamist, nende tegevust vabrikus või töökojas, mis ei olnud avalik ruum (nagu näiteks turg, kus naistel oli olnud alati selge ja isiklik roll), vaid privaatne ja anonüümne ala, kus tehti palgatööd meeste järelevalve all. Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa tekstiilivabrikud šokeerisid inimesi erinevatel põhjustel. Üldiselt aga räägiti, et vabrik on ebamoraalne koht, kus tütarlapsed ja noored abielunaised käivad alla. Ülevaadete koostajad, nagu näiteks Frédéric Le Play7 õpilased, kirjutasid, et nii lõhutakse perekonda kui moraali alustala ja kahjustatakse traditsioonilisi väärtushinnanguid. Vabrikutöö seadis traditsioonilise ruumijaotuse ja sugude rollid kahtluse alla, töötav naine pidi paratamatult oma emakohustusi eirama. Samasuguse halvakspanuga suhtuti naistesse, kes käisid kõrtsis, meeleavaldustel või avalikel koosolekutel – nad kõik olid kahtlased, sest püüdsid palgatööga sõltumatust saavutada või avalikus elus osaledes intellektuaalse emantsipatsioonini jõuda. Eelkõige trükkalid väitsid, et mehed peaksid nii palju teenima, et naised saaksid koju jääda. Peale väheste märkimisväärsete erandite näisid ka naised ise samamoodi mõtlevat. Ainult Prantsusmaal, kus valitses nii suur tööjõupuudus, et sõltuti naistest ja ka suurest hulgast võõrtöölistest, vaadeldi naise tööd vabrikus üldiselt kui ajutist lahendust, kuni ta abiellub.
Rändav tööline
Tööst polnud pääsu, kui ei tahetud just kerjuse staatusesse langeda, kuid see ei tähendanud, et tööline oleks pidanud kogu elu ühes ja samas vabrikus, samas töökojas või samas linnas mööda saatma. Nii palju kui me tema elust teame, oli 19. sajandi tööline enamasti nomaad, olles oma liikumistes täielik vastand tänapäeva töölisele. Tema rännakuid on küll raske uurida, sest üldiselt püüti kättesaadavates ametlikes allikates ja statistilistes ülevaadetes olukorda stabiilsena kirjeldada. Aga on väljaspool kahtlust, et tööliste liikuvus oli kogu 19. sajandi jooksul suur, kuigi rände ulatus, rütmid ja vormid olid piirkonniti ja riigiti väga erinevad ning see sõltus ka elukutsest, tööstusharust ja konjunktuurist.
Väärtushinnangud, töölisühingud ja võitlused
Väärikus ennekõike
Me ei nõua sööklaid ega poode, ajutisi varjupaiku ega tööliskodusid, haiglaid ega kaitsvaid seadusi; me nõuame õiguste ja kohustuste võrdsust, meie isiksuse väärikuse tunnustamist; tõelist õiglust. Kõik muu on rämps. (No queremos ni restauranes obreros, ni tiendas, ni asilos, ni hospicios, ni hospitales, ni leyes protectoras; queremos la igualdad de deberes y derechos; la dignificación de nuestra personalidad; la verdadera justicia. Lo demás es podredumbre.)
Barcelona ajalehes La Asociación 1886. aastal ära trükitud teksti ägedusest ja anarhiale kalduvast toonist ei maksa end eksitada lasta. Siin ei väljendatud kohaliku, kronoloogiliselt dateeritud töölisliikumise kultuurilist eripära, vaid kinnitati pigem tööliskultuurile olemuslikke ja universaalseid väärtushinnanguid, isegi kui need olid eri maadel ja aegadel erinevaid kultuurilisi ja poliitilisi vorme võtnud.
Seesugust isikliku väärikuse rõhutamist võiks pidada vaid retooriliseks kinniskujundiks, kui me
