reageeriti mitmeti. Näiteks paiskas Thomas Carlyle1 ärimeestele näkku, et nad on ebaausad ja kitsid, kuid Joseph Schumpeter2 arendas teooria, mis määras nad „destruktiivseteks loojateks“, kelle saavutused moodustavad majandusliku arengu tuuma. Need hinnangud ei välistanud teineteist: hoolimata tohututest majanduslikest edusammudest ilmutasid ärimehed üldiselt vähe loomingulisust, kui küsimuse all olid neid mittepuudutavad sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised vajadused. Et ärimeeste gruppi ajaloolisest perspektiivist täielikult mõista, tuleb arvestada mõlema aspektiga.
Mitmekesisus ja muutumine
Eelpool kasutati täiesti teadlikult üldmõistet „ärimehed“ tähistamaks mehi, kes seisid majanduslike ettevõtmiste tipus. Laiemat ühisnimetajat oleks raske leida – peale tõsiasja, et tegu oli pea eranditult meestega. Enne 1914. aastat polnud suuremate aktsiaseltside eesotsas või partnerina olulisemates eraettevõtetes ühtki naist. Naised võisid küll isa või vanaisa ettevõtte ja vara pärida, kuid nad ei tohtinud ise firmat edasi juhtida. Kaks väga tuntud näidet on Angela Burdett-Coutts (1814–1906), kes päris ka kuningale teenuseid osutanud pangast Coutts&Co. 50%, ja Bertha Krupp von Bohlen und Halbach (1886–1957), kes sai pärast isa Friedrich Alberti surma 1902. aastal legendaarse metalli- ja relvatööstuskontserni ainuomanikuks.
Muidu aga moodustasid ärimehed erakordselt heterogeense grupi. Ärimees võis olla keskmise suurusega firma omanik, kes andis tööd paarisajale töölisele, või hiigelsuure tööstuskontserni juht, kelle käe all töötas mitu tuhat inimest. Mõlemad elasid justkui eri maailmades, kui arvestada nende ülesandeid juhina, sissetulekuid ja jõukust, ühiskondlikku positsiooni ja suhtevõrgustikku, poliitilist mõjukust ja viimaks maailmavaadet. 19. sajandi esimesel poolel, mil tähtsamate äritegelaste enamik koosnes kohalikest lugupeetud ja jõukatest väikeste või keskmiste firmade omanikest, polnud erinevus nende vahel veel nii märgatav. Alles suurte ettevõtete esiletõus tõi kaasa järgmise tähtsa eristuse: firmade omanikud ja palgalised ärijuhid. Esimestel oli veel täielik või osaline kontroll pereettevõtte üle, viimastele oli aga usaldatud perekonna omandis aktsiaseltsi juhtimine.
Ärimeeste erinevus lähtus ka tegevusalast. Näiteks suhtusid pankurid äririskidesse hoopis omamoodi, sest nemad puutusid kokku pigem abstraktsete kaupadega. Töösturitest moodustasid metallivaltsimistehaste ja puuvillaketrusvabrikute omanikud kaks eri tüüpi. Kumbki esindas üht majanduse arengu faasi, juhtis väga erineva suurusega ettevõtet ning pidi arvestama spetsiifiliste turgude ja tehnoloogia arenguga. Samamoodi vastandusid vanad tööstusharud (tekstiili-, kivisöe-, raua- ja terasetööstus) uutega (elektrotehnika-, keemia- ja autotööstus), mis olid välja arenenud 19. sajandi viimastel kümnenditel ja mis eristusid vanadest mitte üksnes organisatsiooni, vaid ka ärilise käitumise poolest. Üksikud tootmisvaldkonnad ja harud olid tihti tihedalt seotud mingi kindla regiooniga: söe-, raua- ja terasetööstus Ruhri piirkonnaga, puuvillatööstus Lancashire’iga, pangandus Londoniga – kui nimetada vaid mõni tuntum näide. Piirkondlikus erinevuses ei väljendunud aga mitte üksnes majanduslik spetsialiseerumine, vaid ka rahvuslikud ja isegi rahvusvahelised hierarhiad. Näiteks London, mida peeti maailma finantskeskuseks, oli ka Briti majanduse tipus.
Erinev oli ka ärimeeste ühiskondlik-poliitiline positsioon: sissetulekute tase, vähemalt palgaliste ärijuhtide puhul; varandus, mis võis ulatuda elementaarse heaolu tagamisest miljoniteni; ühiskondlikud sidemed, mis põhinesid peresidemetel ja kuulumisel religioossetesse vähemusgruppidesse või muudesse ühiskondlikesse võrgustikesse. Peale selle lõhestasid ärimaailma erinevad majanduslikud tõekspidamised. Vabakaubanduse pooldajad ühelt poolt ja protektsionismi toetajad teiselt poolt esindasid avaras huvide spektris vaid kahte positsiooni. Pealegi ei olnud kõigi majandusharude huvigruppidel võrdset poliitilist kaalu. See sõltus paljudest faktoritest: majandusharu majanduslikust ja sõjalisest tähtsusest, üksikute tegelaste või kogu tööstusharu lähedusest poliitilisele võimule ja mitte vähem tähtsad polnud ka õiged poliitilised liitlased.
Mõistmaks, kui suur oli majanduse osa modernse maailma kujunemisel, tuleb vaadelda ärimeeste gruppe mitme kandi pealt. Käesolev kirjutis käsitleb eelkõige majanduse tippe, suurettevõtete juhte. Vähem pööratakse tähelepanu väiksematele, kuid sugugi mitte vähem tähtsatele provintsiärimeestele, kes tegutsesid panganduses, kaubanduses või tööstuses. Sellise fookuse peapõhjuseks on tõik, et suurte firmade ajalugu on märksa paremini dokumenteeritud. Veel olulisem on aga see, et suured firmad olid seotud nende olemuslike muutustega, mis iseloomustasid majandust 19. sajandi teisel poolel, iseäranis aastatel 1880–1914, ja mis hiljem avaldasid otsustavat mõju 20. sajandi arengule. Need on uute tööstuste tekkimine teise industriaalse revolutsiooni käigus, uued majandusliku organisatsiooni vormid ja uut tüüpi ärimees. Tema areng ja kujunemine ongi käesolevas kirjutises esiplaanil.
Suurettevõtete areng
Suurte ettevõtete kasv tasandas teed ärimeeste majanduslikule domineerimisele. Industrialiseerimise algusajal mängisid suurettevõtted veel teisejärgulist rolli. Isegi Suurbritannias andsid puuvillatööstused 19. sajandi esimesel poolel harva tööd rohkem kui 1000 töölisele. Suurtööstuse teke 19. sajandi teisel poolel toimus kolmes järgus. Kõigepealt tulid raudteeseltsid, moodsa maailma esimesed suured äriühingud. Need tekkisid 1850. ja 1860. aastatel Euroopa mandril ja paar aastakümmet varem Suurbritannias. 1850. aastal ulatus raudteeseltside kapital üle 3 miljoni naela ja seda ajal, mil vaid käputäiel tööstusettevõtetel oli kapitali üle 500 000 naela. 1881. aastal olid Prantsusmaa viis suuremat firmat kõik raudteeseltsid, kusjuures suurimal neist, PLM-il (Paris-Lyon-Méditerrannée), oli kapitali 400 miljonit franki, samal ajal kui tollase suurima tööstusettevõtte Saint Gobaini kapital jäi 80 miljoni frangi kanti.
Industrialiseerimise teine järk tõi 1870.–80. aastatel suured pangad ja tööstusettevõtted. Enamik Euroopa aktsiapankadest olid asutatud juba ajavahemikus 1850. aastate algusest 1870. aastate alguseni. Suurbritannias algas see areng natuke varem, kui 1830. aastatel asutati Londoni ja Westminsteri, National Provinciali ja Midlandi pank. Mandril tuli esimene tõuge Prantsuse pangast Crédit Mobilier, mille asutasid 1852. aastal vennad Émile ja Isaac Péreire. Mõjutatuna saint-simonistlikest3 ideedest oli nende eesmärk arendada tööstust inimeste säästudega. 1867. aastal see ettevõtmine küll nurjus, sest liiga palju oli tehtud väikesi investeeringuid. Teised samal ajal asutatud suured pangad osutusid märksa vastupidavamaks. Tähtsamad olid Saksamaal Darmstädter Bank (1853), Disconto-Gesellschaft (1856), Deutsche Bank (1870) ja Dresdner Bank (1872) ning Prantsusmaal Crédit Lyonnais (1863), Société Générale (1864) ja Banque de Paris et des Pays-Bas (1872).
Siiski valitsesid pangandusäri veel kuni 1870. aastateni Londoni, Pariisi, Frankfurdi, Berliini, Hamburgi, Amsterdami ja Brüsseli suured pankurite dünastiad. Kaugelt kõige mõjukamad olid ikka veel Rotschildid. 1863. aastal hinnati nende kapitali Londoni, Pariisi, Frankfurdi ja Viini haru peale kokku ligi 20 miljonile naelale, millega oli see pank üks Euroopa suurimaid äriühinguid. Kuid ka teistel tähtsamate erapankade juhtidel oli väga suur prestiiž ja võim ning nad moodustasid Stendhali sõnul „kodanluse aristokraatia“. Need olid tuntud nimed: Barclay, Baring ja Glyn Londonis, Mallet ja Hottinguer Pariisis, Mendelssohn Berliinis, Oppenheim Hamburgis ning Bischoffsheim Brüsselis, Pariisis ja Londonis. Isegi küllalt väikeste pankade omanikel oli suur finantsiline mõjuvõim, eriti seetõttu, et nad käendasid valitsusi ja suurettevõtteid (ennekõike raudteeseltse) suurte summadega. 1880. aastatest alates jäid need vanad tuntud pangad aga konkurentsis alla aktsiapankadele, kelle käsutuses oli tänu varakate kodanlaste hoiustele küllalt raha.
Suurtööstuse kõige kiirema arenguga juhtgrupi moodustas rasketööstus: söe-, raua- ja terasetööstus. Osa käitisi olid märkimisväärselt kasvanud juba 19. sajandi keskpaigaks. Tollane maailma suurim terasetööstus, Downlais Iron Co., Guest Keen and Nettlefoldsi
