Kui Emma Jamesiga tuttavaks sai, ei olnud too põrmugi usklik. Emma võttis selle asja lihtsalt teadmise mõttes jutuks nende esimesel kohtumisel. Ta arvas, et isegi veel praegu James tegelikult ei usu jumalasse ega sisuliselt ka ühtegi muusse asja, millesse ta usutunnistust ette lugedes väidab ennast uskuvat. Ta oli kõige mõistuspärasem mees, kellega Emma oli kunagi kohtunud. Ta naeris nende võõramaiste meremeeste ebausu üle, kellega ta töö juures kokku sai. Kirikus käia meeldis talle sellelsamal põhjusel, miks talle meeldis elada kaptenimajas. See kandis endas traditsiooni ja teatavat soliidset lugupeetavust. Temal endal ei olnud perekonda ja ka see oli üks tähtsamaid tõmbejõude. Emmale tundus tihtipeale, et mees on Robertile ja Maryle lähedasem kui tema ise, ja kindlasti tundis James ennast nende seltskonnas õdusamalt kui Emma.
Nad jäid kirikusse hiljaks. Lugu Jeanie enesetapust oli neile pühapäeviti koju toodava ajalehe esiküljel. Jeanie ainiti põrnitsev nägu vaatas uksematilt üles ehmatusest paigale tardunud Emma poole. Sellele järgnes kibekiire sahmerdamine seepärast, et Matthew oksendas oma riided täis just nimelt siis, kui nad olid majast väljumas. Lõpuks sibasid nad üle väljaku nagu kooli hilinevad pahurad lapsed. Tõusis ootamatu tuuleiil ning Emma peitis lapsukese mantli alla, et teda vihma eest kaitsta. Ta taipas, et näeb seetõttu taas välja nagu rase. Salkkond suitsu tehes kiriku ees seisnud ajakirjanikke pistis jooksu oma autode poole.
Esimese koraaliga oli juba algust tehtud ning nad järgnesid mööda vahekäiku õpetajale ja kolmele laulukoori moodustavale eakale daamile, kujutades seega endast juba niigi hädiselt komberdava protsessiooni ebaväärikat sabaotsa. Mary nihutas ennast edasi, et lasta neil istuda nende tavalistele kohtadele kiriku esiosa läheduses. Emma komistas sealjuures kogukale lappidest õmmeldud kotile, mida ema alati kaasas kandis ja mis oli põrandale jäänud.
Et kirikus on rohkem rahvast kui tavaliselt, märkas ta alles pärast seda, kui oli just nagu palvetamiseks põlvili laskunud, et viivuke hinge tõmmata, ja seejärel viimase salmi laulmiseks taas püsti tõusis. Nii täis olid pingid harilikult ainult ristimise ajal, mil isa salvava väljenduse kohaselt olid kirikus ka „paganad”. Aga täna ei olnud ühtki ristimist ja suurem osa nägusid olid tuttavad. Kirikut ei täitnud võõrad, vaid pigem näis, nagu oleksid kõik kohalikud kandnud hoolt selle eest, et kohale ilmuda. Elvetis tekitasid halvad uudised alati elevust. Kui Jeanie Longi enesetappu tohtis üldse halvaks uudiseks pidada.
Liigesepõletikku põdev orelimängija oli väriseva akordiga pala lõpule lähenemas, kui uks uuesti lahti läks. Ilmselt jäi uks ette tuulele, sest see sulgus pauguga, ja kogudus keeras ennast hukkamõistvalt ringi. Kiriku tagaosas seisis kellegi suurt kasvu ja jahmatamapanevalt inetu naisterahva kõrval Dan Greenwood. Ehkki Emmat läbis tema juuresolekul tavaline erutusjudin, tundis ta Dani siin avastades siiski pettumust. Emma ei olnud teda kunagi kirikus näinud ja arvas, et mees põlgab seda. Rõivastuses ei olnud Dan siiski mingeid mööndusi teinud ja kandis praegugi eelmise õhtu teksapükse ja kitlit. Naisel oli seljas vormitu krimpleenkleit, mida katsid pisikesed sinakaspunased lilled ja sinakaspunane plüüsjakk. Jalas olid tal külmast hoolimata madalad sandaalid. Tema poosis oli midagi kurjakuulutavat ja Emma ootas hetke vältel, et ta esineb mingisuguse teadaandega – et ta nõuab kusagil läheduses alanud tulekahju või pommiähvarduse tõttu kiriku tühjendamist. Isegi õpetaja ebales viivu ja vaatas nende poole.
Naine näis siiski olevat täiesti rahulik ja isegi nautivat seda tähelepanu. Ta võttis Danil käe alt kinni ja tõmbas ta istuma. Selle žesti familiaarsus häiris Emmat. Milline on tema suhe Daniga? Ta oli liiga noor – Danist isegi mitte kümmet aastat vanem –, et olla ema. Aga tema inetus muutis nende armusidemed kindlasti võimatuks. Emma tundis ennast küll paljudes asjades ebakindlana, kuid oma füüsilises veetlevuses oli ta alati veendunud olnud. Ta pidas enesestmõistetavaks, et kui ta oleks olnud paks või vinniline, poleks James eales tema kätt palunud. Jumalateenistuse ülejäänud osa jooksul kuulis Emma, kuidas selle naise hääl laulude ja vastulausete ajal teiste omast üle kostab. Hääl oli selge ja vali ega pidanud põrmugi viisi.
Jeanie Longi jutluses ei mainitud ja Emma arvas, et võib-olla õpetaja ei ole enesetapust kuulnud, ent Jeanie nimi oli siiski koos Elsie Hepworthi ja Albert Smithi omaga surnute mälestamise palves. Matthew’d süles hoides istuv ja põlvitava koguduse kummargil päid vaatav Emma püüdis Jeaniest mingisugust pilti vaimusilma ette manada. Talle meenus ainult üks kohtumine Mantelite kodus. Jeanie mängis siis klaverit, mille Keith oli ostnud Abigailile, kui too näitas üles põgusat huvi muusika õppimise vastu. Klahvide kohale kummardus pikka kasvu ja tõmmu ning üsna pinevil ja tõsine neiu. Siis tuli sinna tuppa Keith, Jeanie pöördus ja tema nägu mahenes naeratusse. Oli raske mõista, et Jeanie oli tollal noorem kui Emma praegu ja hädavaevu midagi enamat kui pelk tudengiplika.
Jumalateenistus jõudis otsapidi välja armulaua jagamiseni. Valges rüüs Robert seisis õpetaja kõrval altari juures. Mary võttis leiba ja veini esimesena ning sööstis siis kööki lahustuva kohvi pulbrit termoskannudesse saputama. Liigesepõletikuga orelimängija läks vaevaliselt oma kohale tagasi ja hakkas mängima midagi leebet ja nukrameelset. Vahekäiku oli moodustunud järjekord. Emma ulatas Matthew’ Jamesile, kes polnudki Roberti kõikidest jõupingutustest hoolimata leeris käinud, ja tõusis püsti, et järjekorras koht sisse võtta. Tema ees seisis pikk vimmas mees, kes kandis liiga suurt läikivhalli ülikonda. Ta ei kuulunud pidevalt kirikus käijate hulka, ehkki Emma arvas, et on teda vist külas näinud. Ta oli istunud üksinda ja keegi ei lähenenud talle, mis oli ebatavaline. Koguduse daamid olid uhked selle üle, et teevad võõrastel olemise mõnusaks.
Järjekord liikus pikkamisi edasi. Mees laskus kohmakalt põlvili ja äkitselt vänget naftaliinikuulikeste lehka tundnud Emma sättis ennast tema kõrvale. Seda ülikonda polnud keegi juba pikka aega kandnud. Mees sirutas peopesad ette, et armulaualeiba vastu võtta. Tema käed olid kõvad ja pruunid nagu nikerdatud puit ja üksjagu tugevad, kuigi ta pidi olema vähemalt kuuekümnene. Õpetaja püüdis tema pilgu kinni ja kostitas teda kerge tunnustava naeratusega. Siis lähenes Robert veinipeekriga, mille serva ta valge riidelapiga pühkis. Mees sirutas automaatselt käe välja, et peekrit enne selle suule tõstmist paigal hoida. Siis vaatas ta Robertile näkku ja järgnes äratundmisšokk. Robert hakkas Emma poole nihkuma ja mees sülgas suhu võetud veini tema peale. Valge rüü kattus veniva magusa veini plekkidega. Emma meelest nägi see välja nagu haavast nõrguv veri. Emma teisel käel viibinud naine tõi kuuldavale kohkumiseks maskeeritud põnevil ahhetuse. Õpetaja ei näinud, mis juhtus, ja Robert ei teinud sellest väljagi. Mees tõusis püsti ning läks selle asemel, et oma pingile naasta, mööda vahekäiku edasi ja väljus kirikust.
Vahejuhtum toimus väga kiiresti ja armulaualiste seljad varjasid selle löövis viibinute eest. Aga kui mees möödus Dan Greenwoodi kaaslasest, ajas too ennast jalule ja kõndis tema järel välja.
Viies peatükk
Nad käisid iga nädal pärast kirikut Roberti ja Mary kodus lõunat söömas. See kuulus rituaali juurde sama lahutamatult kui apostlite kirjade ja päevapalve lugemine. Emma arvates ei olnud õiglane, et jumalateenistuse järel tund aega kohvi valanud ja nõusid pesnud ema peab kodus otsekohe uuesti majapidamistööde kallale asuma. Mary väitis, et ta naudib seda, aga too Mary, keda Emma Yorkist mäletas, ei olnud sugugi nii kodustatud. Tollal käis neil koristaja ja nad sõid päris tihti väljas. Emmale meenusid Itaalia perekonnarestoran, pasta ja jäätise seltsis veedetud pikad pühapäevapärastlõunad ja neid pimeduse saabudes koju viinud kergelt purjus vanemad.
James ostis alati sellele lõunasöögile kaasa paar pudelit korralikku veini. Emma arvates vajas ta alkoholi selleks, et peletada külma ja leevendada igavust. Aga kui ta pakkus välja, et nad võiksid mingisugusel ettekäändel minemata jätta, ei tahtnud mees sellest kuuldagi.
„Sinu vanemad meeldivad mulle. Isa on huvitav ja arukas ning ema veetlev. Sul on vedanud, et nad sind nii väga toetavad.”
Pärast
