kuivatas käed hoolikalt pliidi küljes rippuva vileda rätikuga ja istus siis tütre kõrvale laua taha.
„Ainult viimase kaheteistkümne kuu jooksul.”
„Kas keegi ei arvanud, et see on vale? Et seda võib pidada… noh, ma ei tea, teatavaks huvide konfliktiks?”
„Muidugi me arutasime, kas on kohane, et ma selle juhtumi üle võtan, kuid häda ei olnud huvide konfliktis. Sa ei astunudki ju süüdistuse tunnistajana ette. Probleem seisnes selles, kas mina suudan Jeaniega suhteid luua ning temaga õiglaselt ja ilma eelarvamusteta tegelda, ja me jõudsime otsusele, et suudan. Tema süü või süütuse küsimus ei kerkinud kordagi üles. Siis küll ei kerkinud. Selle kohta langetati otsus juba esialgsel kohtuprotsessil ja seejärel apellatsiooni arutamisel. Jeaniet ma enne tema süüdimõistmist ei tundnud. Ega tundnud ka Abigaili, kuigi te olite sõbrannad.”
Ja praegu selle peale mõeldes arvas Emma, et isal oligi õigus. Winterite perekonna Elvetisse kolimist lahutas Abigaili surmast kõigest pool aastat. Springhead oli tollal veelgi kõledam kui nüüd. Selles varem elanud vanaldane abielupaar kasutas ainult kaht tuba ja ülejäänud osa majast oli täidetud rämpsuga. Tuli ette torulekete, piinlike lehkade ja ootamatute voolukatkestustega seotud katastroofe. See ei olnud koht, kuhu uut sõbrannat tuua. Kõik ööbimistega peod – need itsitamist täis õhtud videofilmide, šokolaadikookide ja keelualuste veinipudelitega – leidsid aset Mantelite kodus. Mary oli saanud Abigailiga paar korda kokku kooli üritustel ja kohtunud põgusalt uksel, kui ema Emmat autoga vana kabeli juurde sõidutas. Robert tahtis oma esimesel töökohal hooldusametnikuna endast head muljet jätta ja tegi pikki päevi, mistõttu tema oli harva käepärast.
„Kas on tõsi, et juhtumit taheti uuesti uurima hakata?”
„Ma eeldan, et tahetakse veel praegugi. Kui Jeanie oli süütu, siis pidi ju Abigail Manteli tapma keegi teine.”
Nad istusid viiv aega teineteisele otsa vaadates. Emma mõtles, et see on olnud üks ebatavaliste jutuajamiste päev. Isa ei olnud temaga kunagi nii lihtsalt ja nii siiralt kõnelnud. Väljas oli nüüd juba üsna pime. Tuul puhus aknapragude vahelt sisse ja liigutas akent katvat suurt kardinat. Teiselt korruselt kostis lapse turtsumist.
„Kas sinu arvates oli ta süütu?”
„Selliseid otsuseid langetada ei olnud minu ülesanne. Mina olen kohtuametnik. Ma pean kohtu otsuse teatavaks võtma. Ta väitis alati, et on süütu, kuid nii teevad paljud seaduserikkujad, kellega ma töötan.”
„Milline ta oli?”
Isa pidas taas vahet ja Emma ei tundnud teda sellise ebalemise tõttu peaaegu äragi. Robert oli ju alati olnud kindlate veendumustega inimene.
„Ta oli vaikne ja intelligentne…” Isa peaaegu kogelemiseks muutunud jutu sisse tekkis jälle vaheaeg. „Kõige rohkem oli ta vihane – ta oli kõige vihasem inimene, kellega ma olen kunagi kohtunud. Ta tundis ennast reedetuna.”
„Kes ta tema meelest reetis?”
„Minu arvates tema vanemad. Vähemalt isa. Aga kõige enam Keith Mantel. Ta ei saanud aru, miks see mees teda kunagi ei külasta. Ta uskus, et Keith armastab teda, uskus isegi pärast seda, kui too palus tal välja kolida.”
„Aga ta tappis ju Keithi tütre! Mida muud ta siis veel ootas?
„Mees kindlasti mõtles, et ta tappis. Ja Jeanie väitel see oligi kõige hullem reetmine. Oli see, et ta oli mehe arvates võimeline mõrvama.”
„Miks sa talle tingimisi vabastamiseks soovitust ei andnud?”
Emma arvas, et isa keeldub talle sellest rääkimast. Oma töö üksikasjadest ei kõnelnud ta kunagi. Ta ütles, et need on konfidentsiaalsed. Ta oli kohustatud saladust pidama nagu preestridki. Täna näis ta siiski innukalt rääkida tahtvat. Jäi mulje, et tal on tarvis oma otsust tütre ees õigustada.
„Osaliselt oli põhjuseks tema viha. Ma ei saanud kindel olla, et ta suudab seda vaos hoida. Kohtuprotsessil väitsid süüdistajad, et ta kägistas Abigaili raevu- ja armukadedusehoos. Ma ei tohtinud riskida sellega, et ta kaotab taas enesevalitsemise ja ründab kedagi, kes on talle haiget teinud. Kõik oleks võinud olla teisiti, kui ta oleks näidanud üles valmidust teha koostööd vangla administratsiooniga. Ma kutsusin teda osalema ühel nendest viha ohjeldamise kursustest, mida me Spinney Fenis läbi viime, kuid ta keeldus. Ta ütles, et kursusele minna oleks sama hea kui süü omaks võtta ja tunnistada, et ta peab muutuma.”
James ilmus Matthew’d süles hoides uksele. Emma püüdis kinni tema pilgu. „Kas sa võid meile mõne minuti aega anda?” ütles ta. James oli üllatunud – tavaliselt oli Emma oma perekonna käest pääsemise üle rohkem kui õnnelik –, ent taandus siiski ukselt.
Ikka veel oma mõtetesse süüvinud Robert ei paistnud seda segamist märkavatki. Ta jätkas: „Lisaks oli ka aruanne kodustest oludest. Ma läksin kohtuma Michael Longiga, et selle üle läbi rääkida. Jeanie ema käis tal küll vanglas külas, kuid Michael mitte kordagi. Pärast proua Longi surma ei olnud Jeaniel üleüldse külastajaid. Ma tahtsin välja selgitada, kas on olemas mingisugune võimalus, et nad ära lepivad. Kui Michael oleks olnud nõus Jeaniet pärast vabastamist kas või lühikesekski ajaks enda juurde jätma, oleks komisjoni suhtumine võinud olla teistsugune.”
„Aga ta ei olnud nõus?”
„Ta ütles, et ei suudaks Jeaniet oma majas taluda.” Robert tõstis pilgu laualt. „Nii et sa võid aru saada, miks ta ennast niivõrd suure süüdlasena tundis, et pidi süü minu peale veeretama. Ta oli uskunud, et tema lihane tütar on mõrtsukas.”
Kuues peatükk
Michael lipsas kirikuuksest välja ja peatus, et hinge tõmmata. Ta värises. Tuul puhus vihma otse lahtisele etikule. See torkis tema nägu ja materdas ülikonna halli kangast, millel kõik tilgad valgusid laiali nii, nagu armulauavein oli valgunud laiali mööda Robert Winteri valget koorirüüd. Michael tõmbas ruttu selga veekindla ülekuue, mida ta ikka veel käsivarrel kandis, ja kuigi maru ei ilmutanud vaibumise märke, hakkas ta mööda teed edasi minema. Jumalateenistus pidi peagi lõppema. Kirikus olevad vanamoorid kõnnivad siis kogudusemajja kohvi jooma minnes siit läbi ja ta ei talunud mõtet sellest, et nad teda jõllitavad.
Armulauaveini magus maitse oli jäänud talle suhu ja huultele, ning äkitselt tahtis ta meeleheitlikult mingisugust päris jooki, et seda maitset minema uhtuda. Ta jäi Ankru ees kõhklema. Ta ei olnud aastaid seal sees käinud, ent tundis siiski kiusatust. Siis aga taipas ta, et kõrts on täis oma pühapäevase lõunasöögi valmimist ootavaid mehi, ja ta ei tahtnud ühegi tuttavaga kohtuda. Ta arvas, et ei suuda viisakaks jääda. Tema peas möllas ikka veel see raev, mis teda valdas, kui ta nägi peekriga enda poole tulevat Winterit. Ta ei olnud uhke selle stseeni üle, mille ta korraldas, aga kui ta poleks Winteri peale sülitanud, siis oleks ta pidanud teda lööma. Ta tahtis veel praegugi kedagi lüüa.
Mõte jumalateenistusele minna oli juba iseenesest jabur. Nüüd sai ta sellest aru. Ta oli pettunud sõltumata sellest, mida ta oli lootnud siit talituselt saada. Kirikuskäija oli olnud Peg, mitte tema. Tema oli seda alati pidanud tobeduseks. Täiskasvanud mehed, kes tõmbavad endale selga preestrikuue. Mida ta oli sealt siis oodanud? Kas Jeanie sarikate vahelt alla hõljuvat häält: „Issi, pole midagi. Ma annan sulle andeks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
