ne müts me peas…
II
Tallinna Reaalkool 1920–1940
Saksa Reaalkool 1919–1939
Tallinna Reaalkool
Tallinn 2011
Kujundanud oü Piktograaf
Küljendanud Aave Lentso
Kõik õigused kaitstud.
Autoriõigus: Märt Karmo, 2011
Kaanekujunduse autoriõigus: oü Piktograaf, 2011
ISBN 978-9949-30-047-1
Tallinna Reaalkool
Estonia pst 6
10148 Tallinn
E-raamat OÜ Flagella
Reaali õpetajatele ja poistele. Emale
Sissejuhatus
Ajalooline taust
1920. aasta veebruaris sõlmitud Tartu rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel lõpetas 13 kuud kestnud raske ja ohvriterikka (3 588 langenut ja ligikaudu 14 000 haavatud) Vabadussõja. Aprillis 1919 tööd alustanud Asutav Kogu võttis 10. aprillil 1919 vastu radikaalse maaseaduse ning 1920. aasta juunis liberaalse ja demokraatliku põhiseaduse. Eesti Vabariiki tunnustasid 1920. aastate algul de jure enamik juhtivaid riike ning Eesti võeti 1921. aastal vastu ka Rahvasteliitu. Ulatusliku maareformiga võõrandati teatud hüvitustasu eest 97% mõisaomanike suurmaavaldusest (u. 1150 mõisat, 58% põllumajanduslikust maast) ning jagati see talunditeks. Tekkis umbes 55 000 asundustalu. Hakati soodustama eraalgatust, arendama Venemaale orienteeritud suurtööstuse asemel siseturu vajadust rahuldavat kohaliku tööstust.
1920. aastate esimesel poolel hakkasid Eesti majanduses ilmnema kriisi tunnused. Tuli ette oskamatusest ja kasuahnusest johtuvat kapitali ebaotstarbekat kasutamist. 1923. põllumajandusaasta ebaõnnestus. Rahva ostujõud vähenes, konjunktuur muutus ebasoodsaks. Paljud maad saanud ei osanud, ega tahtnudki talu pidada. Inimeste rasket majanduslikku olukorda kasutasid ära enamlased, kes ametiühingute ja ka riigi loodud haigekassade kaudu arendasid ägedat valitsusvastast ning „kodanlist vabariiki” kukutama kutsuvat kihutustööd.
Rahva rahulolematusele lootes tegid kommunistid Moskva toetusel 1. detsembril 1924 võimuhaaramise katse, mis aga ebaõnnestus täielikult. Kommunistlikud ja pahempoolsed organisatsioonid kuulutati seejärel riigis seadusevastasteks ning hajutati peaaegu täielikult. Taaselustati ja korraldati ümber Kaitseliit ning võeti vastu riigikorra kaitse seadus. Inglismaalt saadud laenu abil viidi 1928. aastal läbi rahareform, samuti teostati ka keskpanga reform. Vähendati tööstusele antavaid riskantseid laene, seevastu hakati soodustama põllumajanduslaene. Need sammud lõid eeldused põllumajandussaaduste ekspordiks ning valitsuse toetusel meiereide ning või- ning lihatööstuse arendamiseks. Kõrgete sisetollide kaitsel kosus ja arenes ka riigi tööstus.
Loodi ühtluskooli põhimõtteil tegutsev edumeelne haridussüsteem, laialdane algkoolide, gümnaasiumide ja kutsekoolide võrk. 1919 asutatud rahvuslikule ülikoolile anti 1925. aastal ulatuslik autonoomia. Arendati välja kõrgem tehnika-, kunsti- ja muusikaharidus. Hakati edendama rahvusteadusi ning stipendiumidega koolitama eestlastest teadlasi ja õppejõude. 1925. aastal võeti vastu ülemaailmselt tähelepanu pälvinud kultuurautonoomia seadus, mis tagas riikliku toetuse vähemusrahvuste haridusele ja kultuurile.
1925. aastal rajati riiklik Kultuurkapital, mis kirjanduse, heli-, kujutava- ja näitekunsti ning ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapitali kaudu andis rahalist tuge omamaisele kultuurile.
1930. aastal Eestisse jõudnud ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa languse tööstuses, tööpuuduse ning sadade talude laostumise. Kriisi tõttu tekkinud üldine rahulolematus pöördus ka riigi senise valitsemissüsteemi ja poliitika vastu. Seda kõike kasutas ära üha suuremat populaarsust võitev vabadussõjalaste ehk vapside liikumine, kes nõudis autoritaarse riigikorra kehtestamist ning Eesti kaitsevõime tõhustamist. Vapsid koos sotsidega kukutasid 1932. aasta rahvahääletusel suhteliselt demokraatliku põhiseaduse kava läbi ning asusid välja töötama oma põhisea-
dust.
1933. aastal devalveeriti kroon, kehtestati erakorraline seisukord ning piirati vapside organisatsioonide tegevust. Need sammud aitasid kaasa sellele, et vapside põhiseadus 1933. aasta rahvahääletusel heaks kiideti, seejuures sai vapside presidendikandidaat Andres Larka kõige enam toetushääli. Vormiliselt küll vaid üleminekuajaks võimule pääsenud, kuid uue põhiseadusega laialdased õigused saanud Konstantin Päts kuulutas seejärel märtsis 1934 välja sõjaseisukorra, arreteeris võimuhaaramiskatses süüdistatuna enamiku vabadussõjalaste juhtivaid tegelasi ning sulges vapside organisatsioonid ja häälekandjad. Keelustati kõikide poliitiliste erakondade tegevus, Riigikogu ja presidendi valimised lükati edasi, Riigikogu tegevus lõpetati. Piirati sõna- ja ajakirjandusvabadust. Algas n.n. vaikiv ajastu.
Samal ajal hakkas majanduskriis taanduma ning kujunema kõrgkonjunktuur, mis soodustasid majanduslikku tõusu. Kasvas riiklik sekkumine majandusellu ning laienes riiklik sektor tööstuses. Soodustati puidu-, põlevkivi- (sealhulgas põlevkivikeemia), turba- ja briketitööstuse arengut. Laiendati ehitusmaterjalide tootmist. Nende abinõudega saavutatud kõrgekvaliteediline tööstustoodang suutis üha enam läbi lüüa ka välisturul. Jõudsalt arenes transport ja ehitustegevus. Tööstuse kiire arengutempo võimaldas peaaegu likvideerida tööpuuduse ja kriisiaegadest pärandatud hädaabitööd.
Riigi kulul loodi ligikaudu 5 000 uut talundit, edendati maaparandust. Kõik see aitas suurendada põllupinda, tõsta saagikust ning lõi omakorda võimalused põllumajandussaaduste ekspordiks. Veelgi suuremat tähelepanu hakati pöörama ühistegevusele, muuhulgas eriti piimaühistutele ja tõuparandusele. Põllumajandustoodete kvaliteet tõusis ning mitmed kodumaised tooted, s.h. või, peekon, munad j.n.e. võitsid kindla koha välisturul.
1937. aastal hakkas Eesti autoritaarselt valitsemiskorralt liikuma n.n. juhitava demokraatia vaimus demokraatlikuma riigi suunas. 1937. veebruaris tuli kokku uus Rahvuskogu, kelle heakskiidu pälvinud uus liberaalne põhiseadus kuulutati välja augustis 1937. Uue põhiseaduse alusel moodustati kahekojaline – Riiginõukogust (ülemkoda) ja Riigivolikogust (alamkoda) koosnev parlament. 1938. aasta aprillis sai Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks K. Päts. 1938. aastal amnesteeriti kõik poliitvangid, hakati eeltöid tegema valdade, linna- ja maakonnareformile.
Tähelepanuväärsed olid haridus- ja kultuurisaavutused. Arendati hariduskorraldust, suuremat tähelepanu hakati pöörama kutseharidusele. Edukalt tegutsesid põllutöökoolid. Tööd alustasid mitmed kõrgkoolid – Tehnikaülikool, Riigi Kõrgem Kunstikool ning Sõjaväeakadeemia. Pandi alus arhiividele ja muuseumidele, tõhusat tuge sai Eesti Rahva Muuseum Raadil. Häid tulemusi saavutati ajaloo- ja maateaduse arendamisel ning kodu-uurimistegevuses (maakondlikud koguteosed). Rahvusvahelise tunnustuse pälvisid paljud teadlased ja sportlased. Hoogsalt arenes kirjastustegevus, mille tulemusena anti välja märkimisväärsel hulgal eesti ja maailmakirjandust, teatme- ja koguteoseid, käsiraamatuid. Ajakirjade üldtiraaž suurenes 1930. aastate lõpuks ligi 60 miljonini. Tegutses ligi 50 kino, kodudes oli umbes 90 000 raadiot, töötas kümmekond kutselist ja 100 harrastusteatrit. Laia kõlapinda ja osavõttu leidsid haridus-, maanaiste- ja tuletõrjeseltside ning paljude teiste organisatsioonide tegevus. Noored koondusid skaudi- ja gaidi-, samuti noorkotkaste-kodutütarde organisatsioonidesse, aga ka Ülemaalisse Eesti Noorsooühendusse (ÜENÜ) ning Noorte Meeste ja Noorte Naiste Kristlikku Ühendusse. Riik korraldas suuri ülemaalisi üritusi – raamatuaasta, Eesti Mängud j.t., samuti nimede eestistamise, kodukultuuri ja -kaunistamise aktsioone.
Nende
