ja muud ettevalmistustööd võtsid siiski sedavõrd aega, et alles 1927. aasta sügisel edastas haridusministeerium koolidele sõjaministri 18. augustil 1927 kinnitatud „Ajutised juhendid sõjalise ettevalmistuse teostamiseks õppeasutustes” ning „Ajutise sõjalise ettevalmistu-
se õppekava kesk- ja kutsekoolides”. Sõjalist õpetust tuli hakata andma 1. oktoobrist 1927. Esialgse kavaga võrreldes oli uue õppeaine nädalatundide arv kahanenud igas klassis ühele. Väliõppuseks taheti jätta kord kuus neljatunnine õppepäev. Talvisel ajal oli sõjaliseks õppuseks igas klassis või klassikomplektis ette nähtud kaks korda kuus neljatunnine õppepäev.145 Poistele kavandati viie aastaga anda koolis samasugune ettevalmistus nagu sõdurile hariliku teenistusaja jooksul.
Uus ja arenev õppeaine – riigikaitseõpetus jõudis 1927/28. õppeaastal ka Reaalkooli õppekavasse ühe nädalatunniga kõigis keskkooliklassides (7–11. õ.-a.) ning esmakordselt korraldatud kümnepäevaste väliõppuste ehk õppepäevadega. Avalikkuse tähelepanu hõivamiseks väliõppuste lõpul korraldatud paraadid tõid kaasa olulisi korralduslikke täiendusi-muudatusi senisesse suhteliselt rutiinsesse kooliellu.
Heino Taremäe (1941) on sedastanud: „Üheks õppeaineks, mis poistele koolis üldiselt võttes suurt peavalu ei tekitanud, oli riigikaitse õpetus. See oli mõnevõrra isegi huvitav, eriti kui vanemates klassides oli poistel võimalus ka püssi lasta. Seda just tänu Reaali majas teostatud ümberehitusele keldrikorrusel, kus asus riigikaitse klassiruum ja ka lasketiir (praegu söökla – M. K.).”146
Realistid major
K. Linnuga Tondi luidetes
1928. aastal avaldati riigikaitse(liste) õppepäevade korraldamiseks omaette juhend, lisaks juhend sõjalise mängu korraldamiseks nende õppuste ajal.147 Esimesed sõjalised väliõppused peeti 1928. aasta 7. juunist kuni 15. juunini (s.h. üks puhkepäev). Sellest võtsid osa IV–V klassi (10.–11. õ.-a.) poisid, kellest õppustel moodustati kompaniid, rühmad ja jaod. Tegelikult algasid õppused veidi varem, sest juba 1. juunil viis keskkooliõpilaste sõjalise väliõppuse üldjuht Kolonel August Traksmaa-Traksmann lehemehed ringkäigule paikadesse, kus pealinna koolid õppusi tegid – Näituseaeda (Tornide väljak), „Spordi” seltsi platsile ja Tondile.
„Spordi” väljakul kohtuti ka esmaabi puhuks valves olnud Noorte Punase Risti samariitlaste rühmaga. Tondil kuulati selgitusi püssikuuli tabavuse ja löögijõu kohta ning saadi teada, et 700 m kauguselt tulistatud püssikuul läbistas 25-tolli paksuse (64 cm) laua, ent ka paari jala (61 cm) paksuse paku! Seevastu tunduvalt õhemad mättad ja liivakotid tõestasid sõduri jaoks oma head kaitsevõimet – sealt kuulid läbi ei tunginud. Nii kulgesid siis esimesed õppepäevad, kus koolipoiste kõrval tegid mängupüssidega oma mänguõppusi ka päris väikesed poisikesed.
Ei saa öelda, et uut õppeainet oleks tervitatud üksmeelse heakskiiduga. Lastevanemate seast kõlas hääli, et keegi pole vastu kavale kasvatada noortest kehaliselt ning vaimselt terveid isamaapoegi ja tõsiseid riigikaitsjaid, kuid tauniti laskeasjanduse kaasamist. Leiti, et relvi sisuliselt laste kätte anda on väär, sest püssid pole nii noorte õpilaste mänguriistad, need pigem rüvetavad poiste hinge. Kutsuti üles kõiki emasid, eriti naiskodukaitsjaid, kaitsma lapsi, sest see ongi kodu kaitse. Tehti ettepanek töötada välja noortele tõeliselt sobiv õppekava.148
Poisid laskeharjutustel
Mida aga arvasid sõjalisest õpetusest Reaali pedagoogid? Direktor N. Kann tõdes, et sõjalise õppuse vastu on häält tõstnud vaid sotsialistlikud ja kommunistlikud ringkonnad, kurtes, et õpilasi militariseeritakse. Skautide peavanemana ütles ta loomulikult pooldavat sõja hävitava olemuse selgitamist. Paraku tuli arvestada, et Eesti paiknes kahe suurriigi vahel, kes küll väiksemat parasjagu (v)allutada ei saanud, kuid edaspidi… Seetõttu tuli valmis olla isamaa kaitseks ja õppida sõjapidamise kunsti, sest rahvast, kes suudab ennast kaitsta, peetakse ka lugu. Kokkuvõttes toetas koolimees sõjalist õpetust koolides, sest seal on õppinud ja õpivad ka Vabadussõja võitnud kangelaste pojad ja vennad.149
Inspektor E. Särgava-Peterson kinnitas samuti, et on sõjalisest õppusest parimal arvamusel. Ta olnud algul küll umbusklik, kuid aastane praktika tõestas töö häid tulemusi ja mingist militariseerimisest ei saa juttugi olla. Pigem võis täheldada õpilaste korralikkuse paranemist ja lohakuse vähenemist. Koolimees oli veendunud, et sõjalise õpetuse läbinuil sujub kaitseväeteenistus kergemalt, mistõttu suudetakse välja õpetada teadlikke ja osavaid sõdureid, kellele isamaa võib loota ning uhke olla. Mida rohkem on teadlikke kodanikke enesekaitses, seda julgemalt võib riik vaadata tulevikku.150
Puhkehetk Tondil
8. mail 1930 ilmus ka valitsuse uus määrus riigikaitse õpetamise kohta. See ei toonud olulisi muutusi senikehtinud määrusse, sedastades vaid, et riigikaitseõpetus oli kohustuslik kõigile Eesti kodakondsust omavaile poeglastest õpilastele, kes polnud veel kaitseväeteenistuses käinud. Õpetus pidi algama esimesest klassist, mis järgnes sundusliku algkooli lõpuklassile ja hõlmama kõiki keskkooliklasse (7.–11. õ.-a.). Ainet tuli hakata õpetama üks tund nädalas (seni 2 t.) kõigis koolides, kus õppis vähemalt 12 poissi, kellele riigikaitseõpetus oli kohustuslik. Kooliaasta lõpus lisandunuks kaheksa n.n. riigikaitse eripäeva (seni 10 päeva) keskkooli III–V klassi õpilastele. Uuenduseks oli ka ettekirjutus, et eripäevi tuli korraldada nüüdsest mitte enam õppurite suvevaheaja arvelt, vaid õppeaasta raames.
Määrus värskendas riigikaitseõpetuse eesmärgi sõnastust järgmiselt: „anda noorsoole meelsust, võimisi ja oskust, mis oleksid aluseks riigi kaitsmiseks ja kaitseväeteenistuse edukaks täitmiseks.” Asjakohase õppekursuse läbinud õpilastele lubati erimääruste alusel kohustusliku kaitseväeteenistuse täitmisel soodustusi.
Poisse pidid koolitama riigikaitse õpetuse instruktorid – enamasti kaitseväeteenistuses olevad ja riigikaitse õpetamise kursused lõpetanud keskharidusega ohvitserid. Eelisõigust sellesse ametisse saamisel omasid ülikoolis kehalise kasvatuse diplomi saanud mehed.
Riigikaitse õppekavade ja juhendite koostamine jäi kaitseministeeriumi ning kehtestamine koolitüübile vastava ministeeriumi kohustuseks. Kaitseministeeriumi ülesanne oli koolide varustamine tasuta relvade, laskemoona, õppevahendite ja -kirjandusega, oma harjutusväljakute ja laskeradade kasutada andmine ning riigikaitse eripäevade kulude katmine. Õpilaste teadmisi tuli hinnata nii nagu muudeski õppeainetes.151
1933. aasta numbrit kandis ka esimene põhjalikum riigikaitse õpetusele pühendatud üllitis – „Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele”.152
17. augustil 1934 riigikaitseõpetuse kohta üllitatud määrus täpsustas, et see õppeaine on kohustuslik algkooli 5. klassist kuni kõrgema õppeasutuse lõpetamiseni. Nagu muudeski koolides, tuli seda ainet näiteks gümnaasiumides-keskkoolides õppida kaks tundi nädalas. Lisaks kümme n.n. eripäeva (õppust) kevadel pärast tegeliku õppetöö lõppu, seda keskkooli II klassist (8. õ.-a.) alates.153
Eeltoodud alustel hakatigi Reaalis avatud Poeglaste I Keskkooli I klassist (5. õ.-a.) alates 1934/35. õppeaastast riigikaitse õpetust andma.
Tehti ka edasisi plaane. 1934. aasta juunis avaldas üle poole aasta haridusministri toolil istunud N. Kann kaks pikemat riigikaitsele pühendatud kirjutist, milles ta võttis lühidalt kokku Eesti koolide asjaomased, ligi seitsmeaastased kogemused ning analüüsis ja võrdles muude Euroopa riikide sellealaseid programme. Ta sedastas sissejuhatuseks muudegi maade tõdemust, et „meesnoorsugu tuleb juba koolipingil enne ta kaitseväkke astumist
