ulaharitlasteks. Moodustati Töötute Haritlaste Ühing Tartus ja Vaimlise Tööpuuduse Vastu Võitlemise Ühing Tallinnas.191 1933. aastal selgitas haritlaste töötuse uurimiseks moodustatud komisjon välja 1 055 hädalist, kellest lõviosa – 58% (615) moodustasid keskkooli lõpetanud, 22% (232) seminari või kutsekooli lõpetanud, 15% (154) ülikooli lõpetanud või seal õppinud ning vaid 5% (54) madalama haridusega noored.192
Omariikluse algusaastail rajatud viieaastane keskkool, mis põhines ühtluskooli demokraatlikel põhimõtteil, andis võimaluse esimese paari klassiga selgitada õpilase võimed edasiõppimiseks ning tema kalduvused selleks. Kolmes vanemas klassis püüti anda üldiselt elulähedast keskharidust. Selline koolikorraldus võimaldas keskharidust anda võimalikult paljudele, tõsta nii rahva üldkultuurilist taset ning määratleda keskkoolile selge eesmärk – kasvatada riigile ja seltskonnale haritud kodanikke. Kahjuks ei vastanud selline haridus enam areneva elu nõuetele. Lisaks olid klassid ja õppekavad ülekoormatud ning ülikool nurises keskkoolilõpetanute nõrga taseme üle, sest puudus selektsioon (sisseastumiseksamid). Kõik teaduskonnad pooldasid keskkoolikursuse pikendamist aasta võrra.193 Säärane olukord kiirendas haridusreformi veelgi.
Nikolai Kann haridusministriks ja keskkooli reformijaks
Haridusreformi ideoloogiks, algatajaks ja läbiviijaks sai Reaalkooli direktor
N. Kann, seetõttu on tema algatatud suhteliselt radikaalsele reformile ja tema osale selles uuenduses pühendatud järgnevalt küllaltki palju tähelepanu. Alltoodu aitab mõista ka Reaalkoolis läbi viidud muudatuste ning ümberkujunduste tausta ja põhjusi.
Meenutagem põgusalt N. Kannu varasemaid seisukohti keskhariduse reformimisel. Juba 1919. aastal oli ta kehutanud pealinnas ja maakonnalinnades looma neljaklassilisel algkoolil põhinevat kaheksaklassilist keskkooli, mis „peab meile võimalikult põhjaliku keskhariduse andma, peab meile põhjalikke võõrkeelte oskajaid ette valmistama, kelleta meie kui väike rahvas läbi ei saa, peab ülikoolile hästi ettevalmistatud õpilasi andma ja see on minu arvates ainult siis võimalik, kui meie keskkool kaheksa-aastaseks muutub ja mitte viieaastaseks.”194 Vana koolimees lähtus tõsiasjast, et õpilase soodsaim iga võõrkeelte õppimise alustamiseks on 11–12-aastasena.
Ka 1920. aastal toonitas N. Kann, et ühtluskooli põhilüliks peaks jääma nelja-aastane algkool, millele võiks järgneda seitsme-kaheksaklassiline keskkool või täiendusklassid ja kutsekool. Kui aga valdavaks jääks kuueklassiline algkool, tuleks keskkoolikursust pikendada kuue aastani.195
Keskkoolikursuse pikendamisest rääkis N. Kann taas 1924. aastal. Kui üleriiklikul kooliõpetajate kongressil oli vaidlusi tekitanud algkoolilõpetanute nõrk emakeele tase, selgitas N. Kann ajalehekirjutises, et maa-algkoolide õpilaste teadmised jäävad linnaõpilaste tasemega võrreldes nõrgaks. Selles ei saanud süüdistada siiski õpetajaid, vaid tõsiasja, et maakoolides algas koolitöö poolteist nädalat hiljem ja lõppes kevadel kolm nädalat varem. Seega käisid linnaalgkooli lapsed maaõpilastest neli ja pool nädalat kauem koolis. Paljud maaõpilased ei pidanud lisaks ka koolitöö ametlikest algus- ja lõpukuupäevadest kinni. Õppetaset mõjutasid maa-algkoolide liitklassid ja asjaolu, et kooli tuli vastu võtta kõik õppurid, nii andekad kui ka andetud. Ühtluskooli tõttu pidi keskkool seejärel kõik algkooli puudujäägid tasa tegema. Eeltoodu ajendas N. Kannu esitama ettepanekut, et võetaks kaalumisele maa-algkoolide õppeaja ja programmide lühendamine ning ka linnaalgkoolide õppekavade kohendamine, et neid poleks vaja nii pealiskaudselt läbi võtta. Lisaks palus kirjutaja mõelda võimalusele, avada iga maa- ja ka mõne linnagümnaasiumi juures täiendusklass nendele õppuritele, kes on lõpetanud lühendatud programmiga maa-algkooli. Ja lõpuks soovitas ta arutada võimalust pikendada keskkooli õppekursust kuue aastani.196
Ka 1926. aastal oli koolimees kritiseerinud suurt nädalatundide arvu nii alg- kui ka keskkoolis ning tõdenud, et kuigi tundide arvu püüti kärpida, jäeti programmid endiseks, mis polnud hea lahendus. N. Kann tõi eeskujuks Saksamaa, kus nädalatunde oli vähem, igapäevane koormus madalam, kuid keskkooli kestvus kaks aastat pikem. Seal järgnes neljaklassilisele algkoolile üheksa-aastane keskkool. Ta leidis, et Eestis vajaks uuendamist ka algkooliprogramm, mis on praegu jõukohane pigem vanemaealistele õppuritele. N. Kann pani ette muuta koolisüsteemi nii, et meilgi piirduks algkool nelja klassiga, millele järgneks kaheksaklaasiline keskkool. Kuna algkoolis võõrkeelt ei õpitaks, siis saaksid õppurid keskkooli minnes valida eri võõrkeelte vahel. Seni aga on algkoolis õpitud valdavalt saksa keelt, mis sundis ka keskkoolis esimese võõrkeelena eelistama saksa keelt. Ta rõhutas, et kindlasti tuleb tõsta õpetajate palku.197
1929. aasta aprillis toimunud gümnaasiumiõpetajate I kongressil tuli N. Kann välja kindlakujulise muudatuskavaga.198 Pärast nelja-aastast põhikooli pidanuks osa lapsi jätkama kaheaastases ülemalgkoolis, kus neile ei õpetataks võõrkeeli. Teine osa õpilasi siirdunuks põhikoolist neljaklassilisse keskkooli, mille lõpetamise järel astuks eksamitega reaalkooli või gümnaasiumisse. Viimased valmistaksid õpilasi ette ülikooliks. Reaalkoolide ja gümnaasiumide arv ei tohiks tõusta üle 30, et piirata ülikooli pürgijate arvu. Kuus algkooliklassi läbinud õpilased võinuks siirduda täiendus- või alamkutsekoolidesse.199 N. Kannu ettepanekuid pidas kongressi enamik ühtluskooli lõhkuvaks ja seetõttu need toetust ei leidnud.
Samal ajal esitles oma reformikava ka Tartu koolinõunik Juhan Lang. Viimast toetas ülikoolile lähedane Tartu Kultuurisõprade Koondis. Tartlaste kava jätnuks kuueklassilise algkooli alles ja ehitanuks sellele õpilasi ülikooliks ettevalmistava kuueklassilise (7.–12. õ.-a.) gümnaasiumi ning kolmeklassilise (7.–9. õ.-a.), piiratuma, kuid rakenduslikuma õppekavaga reaalkooli, mille lõpetanud astunuks n.-ö. ellu. Olemasoleva 42 keskkooli ja 9 330 õpilase asemel jäänuks tegutsema 31 gümnaasiumit (5 425 õpilasega) suurematesse linnadesse ja 25 reaalkooli (2 500) alevitesse ja väikelinnadesse. Õpilaste arv vähenenuks 1 405 võrra.200 Kava, mida toetas ka tollane haridusminister Hugo Kukke, esitati 1933. aasta aprillis seaduseelnõuna valitsusele. Kavandatavat reformieelnõud lasti arutada ja selle kohta oma arvamust öelda nii koolivalitsustel, pedagoogidel kui ka üldsusel.
J. Langi kava kritiseerijad viitasid, et uue kooli näol on sisuliselt tegu endise linnakooliga, mis saanuks saksa nime „reaalkool”. Viidati asjaolule, et üle poole gümnaasiumidest jäänuks Tallinna ning Tartu, maa- ja väikelinnade gümnaasiumid muutunuks aga reaalkoolideks, kust polnuks võimalik gümnaasiumisse pääseda ning ülikooli astuda. Arvustajate hinnangul viinuks kava olukorrani, kus vaesemate perede lapsed poleks pääsenud gümnaasiumidesse jõukamate laste eest kohti ära võtma. Samuti tähendanuks kava kutsesuunaliste gümnaasiumiharude ja gümnaasiumide sulgemist.
Kõige demokraatlikuma kava tuli keskkoolidirektorite kogult, kes pooldas kuueklassilise algkooli säilitamist, millele siis järgnenuks kuueklassiline keskkool. Keskkool jaotunuks kaheks kolmeklassiliseks osaks, kus üleminekul ühest osast teise toimunuks siis mõnesugune õpilaste selektsioon.201 Ometi süüdistati sedagi reformiplaani laiematele hulkadele keskhariduse juurde pääsemise piiramises ja keskhariduse muutmises eliidi privileegiks.202
Ükski eeltoodud kava seega esialgu laiemat toetust ei saanud.
Minister H. Kukke esitas J. Langi plaani põhjal 1933. aasta märtsis koolireformi eelnõu, mis saadeti tutvumiseks ja arvamuste saamiseks kohalikele koolivalitsustele. Toetust see ei saavutanud, segas ka keerukas majandus- ja poliitiline olukord ning valitsuskriis, mistõttu reform takerdus. Pärast H. Kuke lahkumist ministri ametikohalt mais 1933, jäi asi soiku ka uue haridusministri Konstantin Koniku ametiajal (mai–oktoober
1933).
1933. aasta aprillis oli reformi kavandmaterjalidega tutvunud ka Reaalkooli pedagoogikanõukogu, kes pidas positiivseks õppeaja lühendamist neile, kes ei taha või ei suuda lõpetada gümnaasiumi täiskursust. Samas kurdeti kriitiliselt, et projekt ei pikendanud gümnaasiumikursust aasta võrra, üksnes tunnistas selle pikendamise vajadust. Oldi rahulolematud, et ministeeriumi kavandatavast reaalkoolist
