ja nenditi et see mööndus „mõjub õpetamisele ja lõpetamisele korrumpteerivalt”. Viidati, et reformikava ei arvesta maaelanike vajadusi, sest ei näe maapiirkondadesse ette ühtegi gümnaasiumit ja reaalkooli, kuigi maa-algkoolides õpib ¾ algkooliõpilastest.203
Keskhariduse reform püsis päevakorras nii asjatundjate hulgas kui ka ajakirjanduses.204 Üldsus arutas elavalt ka võõrkeelte õpetamise küsimust. Avaliku arvamuse enamik pooldas saksa keele nihutamist tahaplaanile inglise keele kasuks, sest kardeti, et vastasel juhul võiks saksa keele tugev positsioon koos saksa kultuuri niigi suure mõjuga hakata ohustama rahvuskultuurilist iseolemist.205
1933. aasta oktoobris kutsutigi haridusministri ametikohale N. Kann (oli olnud vormiliselt haridusminister ka Ado Birgi paaripäevases valitsuses 28.07.–30.07. 1920), kes sai ülesandeks asuda otsustavalt keskharidust reformima.
Põhjenduseks endiselt riigi hariduskulude kasv ja haritlaste ületoodang, kutsehariduse nõrkus, samuti keskkooli ebapiisav pikkus, vähene selektsioon ja ülikooli astujate madal tase. N. Kann pidi uue reformiga eeltoodud puudusi leevendama, s.h. olulisemate eesmärkidena vähendama gümnaasiumide ja suurendama kutset andvate õppeasutuste arvu ning parandama võõrkeele õpetamise taset.
Pärast ministriks saamist 1933. aasta oktoobris, tegi N. Kann oma esialgses kavandis mitmeid muudatusi ja asus siis uuendusi energiliselt ellu viima.
1933/34. õppeaasta kuluski mõttevahetusele ja reformi ettevalmistustöödele. Kostus küll hääli, et küsimus pole mitte niivõrd õppeaja pikkuses, kuivõrd õppimis- ja õpetamissüsteemis. Et kool on piirdunud üksnes õpetamisega, suutmata õpilast aktiivselt kaasa töötama panna. Õpetajad olid sageli eiranud õpikuid ning asendanud need n.n. töövihikutega. Sestap seisvat uue kooli võti välise reformi kõrval ka õpilase õpetamises iseseisvalt töötama ja ise raamatuist teadmisi koguma, alles siis saavat sügavaid ja süstemaatilisis teadmisi omandada.206
1934. aasta jaanuaris oli Reaalkooli pedagoogikanõukogu tulnud napi häälteenamusega otsusele, et kuna elu areneb inglise orientatsiooni suunas, peaks esimeseks võõrkeeleks koolis saama inglise keel. Teise võõrkeele valikul eelistati saksa keelt, samas leiti, et siin võiks valikuvõimalus jääda koolile, siis saaksid soovijad vabatahtlikult õppida näiteks ka prantsuse ja vene keelt.207
Märtsis 1934 koolireformist rääkides tunnistas N. Kann, et reformi läbiviimine on osutunud raskeks, kuna sellel on palju vastaseid ja isegi valitsusliikmete hulgas. Aprilli algul töötati veel variandi 6+3+3 kallal, kuid seejärel nihkus kaalukauss neljaklassilise algkooli kasuks. Uut kava toetasid keskkooliõpetajad, vastu olid algkooli pedagoogid.
1934. aasta aprillis-mais tutvustaski minister N. Kann uuendatud reformikava, mis nägi ette seni ühtluskooli põhimõttel tegutsenud kuueklassilise algkooli ja viieklassilise gümnaasiumi asemel neljaklassilisel algkoolil põhineva viieklassilise keskkooli (5.–9. õ.-a.) ja kolmeklassilise gümnaasiumi (10.–12. õ.-a.) loomist (4+5+3). Üleminekuajal võinuks osa õppureid pärast algkooli IV klassi lõpetamist jätkata haridusteed ka kuueklassilises algkoolis ja seejärel käinuks kolm klassi (7.–9. õ.-a.) keskkoolis. Teised algkooli lõpetanud siirdunuks kohe edasi viieklassilisse keskkooli. Koolikohustus langenuks algkoolikursuse omandamisel 16-lt eluaastalt 14-le. Kolmeklassiline keskkool jäänukski viieklassilise rööpvormiks, mille lõpetanud siirdunuks ellu või siis edasi teise astme kutsekooli. Viimased hakanuks asendama seniseid kutseainelisi gümnaasiumiharusid.
Reformi kohaselt poleks algkoolis võõrkeeli edaspidi enam õpetatud, küll aga uue keskkooli esimesest klassist (5. õ.-a.) alates. Esialgsel üleminekuajal pidi tööle jääma ka vanal süsteemil töötavaid gümnaasiume, kuhu pääsenuks just kuueklassilise algkooli lõpetanud.
N. Kann ja ta mõttekaaslased toonitasid, et üleminek uuele koolisüsteemile annab ka tuntava kulude kokkuhoiu.
Uus keskkoolide ja gümnaasiumide seadus
1934. aasta kevadel tehti esimesed sammud mitmeastmelise keskharidusliku kooli loomiseks.
Riigivanema 25. mai 1934. aasta dekreediga kehtestati uus keskkoolide (5.–9. õ.-a.) seadus.
See õigusakt sedastas, et keskkool on emakeelne ja maksuline ühis- või lahuskool ning ühtluskooli II järk, mis valmistab noori ette gümnaasiumisse ja teistesse õppeasutustesse astumiseks. Keskkoolikursus oli viieaastane ja algas pärast algkooli IV klassi lõpetamist. Õpilased võisid valitsuse kinnitatud korra alusel saada ka riigilt stipendiume või abirahasid. Õppemaksust laekunud rahasid tohtis kooli juhtkond erisummadena kasutada eelarve alusel kooli heaks.
Õppetöö pikkuseks määrati 1. augusti ja 31. juuli vahelisel ajal 35 nädalat. Klassis võis õppida kuni 50 õpilast.
Seadus kinnitas keskkoolile järgmiste õppeainete loetelu: emakeel, usuõpetus, matemaatika, loodusteadus (koos keemia ja tervishoiuga), füüsika, maateadus, ajalugu, kodanikuteadus, kaks võõrkeelt, joonistamine ja joonestamine, võimlemine, riigikaitseliõpetus, käsitöö ja laulmine. Võõrkeeltest võis õppida inglise, saksa, prantsuse või vene keelt. Keelte järjekorra määras riigivanem. Võõrkeelsetes keskkoolides oli esimene võõrkeel eesti keel.
1922. aasta seadusega võrreldes olid õppeainete loetellu lisandunud keemia, riigikaitseline õpetus, usuõpetus ja käsitöö. Seadus sätestas, et usuõpetus on õpetajaile ja õpilastele vabatahtlik õppeine.
Õpilane viidi ühest klassist teise õppenõukogu (pedagoogikanõukogu) otsusega ning teda ei tohtinud jätta ühte klassi kauemaks kui kaheks aastaks. Keskkooli I klassi (5. õ.-a.) pääsesid algkooli IV klassi lõpetanud eksamiteta, kuid suure soovijate hulga juures tuli rakendada valikut. Kõrgematesse klassidesse võis vastu võtta neid õpilasi, kes selleks korraldatud eksameil näitasid, et nad suudavad selles klassis edukalt töötada.
Kooli kõige olulisema organi, õppenõukogu ülesanne oli lahendada kooli õppe- ja kasvatusküsimusi. Nõukogu liikmeiks määrati lisaks pedagoogidele ka kooliarst ja lastevanemate esindaja. Tähtsat osa mängis vähemalt kaks korda aastas koos käiv lastevanemate koosolek. Koosolek valis üheks aastaks lastevanemate komitee, kuhu kuulusid igast klassist kaks lastevanemat, kaks õppenõukogu esindajat ja kooli direktor. Nii lastevanemate koosoleku kui ka komitee ülesanne oli hoida ja süvendada sidet kooli ning kodu vahel, arutada õppe- ja kasvatustöö küsimusi ning edastada oma soove õppenõukogule, anda majanduslikku abi vaesemate õpilastele, aidata korraldada õpilaste toitlustus- ja tervishoiuolusid, samuti osutada kaasabi meelelahutusürituste ja õppekäikude korraldamisele.208
29. mai 1934. aasta dekreediga kinnitas riigivanem ka gümnaasiumide seaduse, mis pandi kehtima 1. augustist 1934.
Seaduse alusel moodustas gümnaasium ühtluskooli III järgu, oli emakeelne ja maksuline õppeasutus, mille ülesanne oli kasvatada haritud kodanikke ning valmistada noori ette ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks. Gümnaasiumikursus oli kolmeaastane (10.–12. õ.-a.).
Seadus kinnitas ka gümnaasiumis õpetatavad ained: emakeel, matemaatika, loodusteadus, füüsika (kosmograafiaga), ajalugu, kodaniku- ja, majandusteadus, mõtteteadus, võõrkeeled, võimlemine, riigikaitseline õpetus ja laulmine. Gümnaasiumis ei õpetatud enam maateadust, tervishoidu, joonistamist ja joonestamist.
Gümnaasiumi I klassi võeti vastu keskkooli lõpetanud õpilasi kõigi lõpetanute jaoks ühtlaste, haridusministri määratud valikutingimuste põhjal. Ülejäänud sätted kattusid keskkooli seaduse omadega.209
Valitsuse 14. juuli 1934. aasta otsus kuulutas 1922. aasta keskkooli seaduse alusel töötavad viieklassilised (7.–11. õ.-a.) gümnaasiumid, s.h. ka Reaalkoolis töötanud Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi, järk-järgult suletavaks. See pidi toimuma järgmiselt: I klassid
