ja Nikolai Kannu erruminek
N. Kannu koolireform oli tekitanud tõsise vastuseisu algkooliõpetajais, keda esindas Eesti Õpetajate Liit. Koolikohustusliku ea piiri oli alandatud 14 eluaastani. Algkooli IV klassidest pidi osa, peamiselt andekamaid ja edukamaid õpilasi, kes tahtsid edasi õppida gümnaasiumis, siirduma uude keskkooli (progümnaasiumidesse). Lastevanemad (eriti maal) aga ei soovinud, et lapsed pärast neljaklassilise algkooli lõpetamist nii noorelt (kaks aastat varem kui seni) lahkuksid kodunt kaugematesse koolidesse (seega väga noorelt kodudest ära), kus koolitamine läinuks tunduvalt kallimaks kui siiani. Algkooliõpilaste arvu languse tõttu kaotanuks töö paljud algkooliõpetajad. Lisaks läinuks ajapikku sulgemisele maakeskkoolid.
Reform lisas ühe gümnaasiumiklassi (12. õ.-a.) ja kaks uue keskkooli (progümnaasiumi) algklassi (5. ja 6. õ.-a.), mis tähendas keskkooliklasside arvu väga olulist tõusu, keskkoolide arv jäänuks aga esialgu samaks. See nõudis raha, mis sai tulla üksnes algkoolide arvel tehtud kokkuhoiu arvelt.
Algkooliõpetajate algatusel hakkasid algkoolide hoolekogud taotlema, et viieklassiliste keskkoolide – progümnaasiumide kõrvale jäetaks tööle ka üleminekuaja kolmeklassilised (7.–9. õ.-a.) keskkoolid, kus seniõpitud võõrkeeli edasi õpetataks. Nii juhtuski, et algkooli 5. ja 6. klasse ei suletud ning seetõttu ei tekkinud algkoolide arvel ka loodetud säästuraha uute keskkoolide – progümnaasiumide ning gümnaasiumide jaoks. Lisakulud kasvasid riigieelarves mõningail andmeil seetõttu 1934. aastal 55 mln. ja 1935. aastal 150 mln. kroonini.245
Reform oli seega osutunud lubatust ja loodetust tunduvalt kallimaks ning tekitanud algkooliõpetajates ja ka maaelanikes edasiste sammude suhtes tõsise vastuseisu. Ajakirjanduses arenenud poleemika üheks kesksemaks küsimuseks kujunes – kas kolme- või viieklassiline keskkool.
Viimased selgitavad artiklid jõudis N. Kann kaks ja pool aastat haridusreformi vedanud ministrina kirjutada veel 1936. aasta aprilli lõpul-mai algul, mil ta tõrjus „Vaba Maa” peatoimetaja Eduard Laamani väiteid, nagu takistaks uue keskkooli nõuded kuueklassilise algkooli lõpetanuil keskkooli pääseda ja nagu suurendanuks reform koolikulusid.246 N. Kann viitas riigivanem K. Pätsile, kes oli aprillis lubanud toetada senise hariduspoliitika jätkamist, et parandada riigi algusaastail tehtud vigu ning olnud veendunud, et raskustest hoolimata tuleb reformiga edasi liikuda.
Minister kinnitas, et uue keskkooli esimeste (I–II/5.–6. õ.-a.) klasside tubli õppeedukus on üllatanud nii lastevanemaid kui ka pedagooge ja tõi näiteks Tallinna Reaalkooli, kus Poeglaste I Keskkooli kahe algklassi õppureist pole jõudnud rahuldavalt edasi vaid mõned. Kirjutaja arvates tõestas toodud näide seda, et uude keskkooli on tulnud need noored, kes tõepoolest tahtsid edasi õppida nii gümnaasiumis kui ka ülikoolis.
N. Kann möönis, et keskkoolilõpetanuid ootab ees võistluseksamitega astumine gümnaasiumidesse, mille arv väheneb sedavõrd, et kaks keskkooli peavad andma ühele gümnaasiumile vastava arvu õpilasi. Tööle jääb 25 gümnaasiumi, mille õpetajate palgad maksab riik. Lisaks saaksid ka omavalitsused ja eraisikud vajaduse korral avada uusi gümnaasiume. Õpilased olid vanasse, viieklassilisse (7.–9. õ.-a.) gümnaasiumisse astunud kindla sihita ning pärast lõpetamist täiendati keskharidusega õpipoiste või kantseleiametnike ridu. Minister oli veendunud, et keskkooli kolmandatesse (7. õ.-a.) klassidesse pääseb raskusteta iga hästiõppinud algkoolilõpetanu. Tartu andmed näitasid, et maakoolidest sissesaanute osatähtsus oli linnalastest kõrgemgi.
Süüdistusi oodatust suuremate kulude kohta pidas N. Kann ülepaisutatuiks, sest keskkooli kahe esimese klassi õpilaste eest laekus 15 mln. senti, tõsi, mitte riigi- vaid omavalitsuste kassasse. Kirjutaja arvates polnuks täiendavalt vajaminev keskkooliõpetajate palgasumma algkooliõpetajate palkadest niipalju suurem, et eespoolnimetatud raha seda poleks katnud. Minister tõdes, et kuna omavalitsused peavad ülal maksuta algkoole, siis samahästi võidakse ülal pidada ka maksulisi keskkoole. Omavalitsustel on õigus määrata keskkooli kooliraha suurust või vähendada algkooliklasside arvu. Kokkuvõtteks avataksegi keskkooli esimesed kaks klassi algkoolide, eriti linna-algkoolide kahe viimase klassi vähendamise arvelt. Samal ajal hakatakse järk-järgult sulgema vanu, 1922. aasta seaduse alusel töötavaid gümnaasiume ja alles sealt saadava kokkuhoiu põhjal saab hinnata tulemusi, oli N. Kann veendunud. Pealegi oli ta kindel, et reformitud gümnaasium hakkab kõrgkoolidele andma paremini ettevalmistatud noori kui vana keskkool, seetõttu ei tohiks hariduskulusid mõõta apteegikaaludega.
N. Kann selgitas, et tööd jätkavad ka kuueklassilisel algkoolil põhinevad kolmeklassilised (7.–9. õ.-a.) keskkoolid ning ka vajalike klasside avamisel püütakse olla paindlikud. Reform aga eelistab igal juhul viieklassilist (5.–9. õ.-a.) keskkooli. Nimelt on kolmeklassilises keskkoolis õpilase koormus suurem (34 nädalatundi) kui uues keskkoolis (31–32), muidu ei suudaks vana keskkooli lõpetanud võistelda gümnaasiumisse sisseastumisel teiste lõpetanutega. Kui kolmeklassilised keskkoolid otsustatakse säilitada, siis soovitas N. Kann need muuta neljaklassilisteks, nagu seda Soomeski kavatsetavat teha. Parku pikenenuks siis õppeaeg veel aasta võrra ehk 13 aastani, mis aga üldsuse poolehoidu poleks tõenäoliselt leidnud.
Kaheksaklassilise keskkooli (progümnaasium+gümnaasium/5+3) väga kaalukaks eeli-
seks pidas minister võõrkeelte õpetamise mahtu, sest esimest võõrkeelt kavatseti kogu kooliaja vältel õpetada 32 nädalatundi, teist võõrkeelt aga alates keskkooli III klassist (7. õ.-a.) 18–21 tundi. Seevastu kuueklassilises keskkoolis (keskkool+gümnaasium/3+3) saanuks esimest võõrkeelt anda vaid 28 tundi, samas tulnuks keskkooli III klassis esimese võõrkeele tõttu tõsta nädalatundide arvu 34-ni. N. Kann tõi artiklis kõnekaid näiteid võõrkeelte õpetamise mahtudest Saksamaa gümnaasiumides. Lõpuks soovitas ta maakoolid sulgeda või leppida sellega, et nende lõpetajad ei pääse gümnaasiumidesse. Ta oli kindel, et kõrgharidusega õpetajad ei tule tundide vähesuse tõttu kolmeklassilistesse maakeskkoolidesse tööle. Eeltoodud kirjutised jäidki N. Kannul ministrina viimasteks eeskõnedeks oma koolireformile.247
Lõplikuks hoobiks N. Kannu kõikumalöönud ministritoolile kujunes valitsuse häälekandjaks peetavas ajalehes „Uus Eesti” avaldatud ja väga teravalt kooliuuendust materdav artikkel.248 See näitas, et Toompea tajus vastasseisu tõsidust ning oli otsustanud ministri välja vahetada. 1. aprillil 1936 puhkusele läinud N. Kann lahkus pärast puhkuse lõppemist ametist, teda ei kinnitatud enam ka Reaalkooli direktoriks (on siiski väidetud, et koolimees ei tahtnud seda ka ise) ning ta jäi pensionile.
N. Kannu õpilane E. Vesk (1940) on tagantjärele targana tõdenud: „Viljatu oleks praegu uuesti arutama hakata, kas Nikolai Kannu kavad olid head või mitte. Oma entusiasmis ta unustas, et osa maailmast on alati igasuguste uuenduste vastu, kui mitte otseselt vaenulikult, siis vähemalt skeptiliselt. Samuti ei arvestanud ta, kui tõsiselt tema uuendused algkooliõpetajate prestiiži ja karjäärivõimalusi piiras. Keskkoolilõpetajatele häirivaks asjaoluks oli õppekavade segadus. Majandusringkonnad tahtsid teada, kes finantseerib lisakstuleva kooliaasta kõik kulud. Sõjavägi tegi madalat häält, küsides, kust tuleb üheks aastaks juurdekasv kodumaakaitsjate ridadesse, kui poisid kooli jäävad. Küsimusi oli lõpmatuseni.
Vastutustundetuse piirile kalduva poliitilise materdamise kaudu puhuti uuele süsteemile vajaliku üleminekuaja probleemid üles olukorrani, kus 1936. aastal sunniti N. Kann valitsusest lahkuma kibestunud mehena. Tema atakeerijad hõõrusid käsi ja õnnitlesid üksteist. /-/. Nende voogavate lainetuste taustal pidi mitu aastakäiku asjaosalisi – koolinoori – sammuma (õigemini sumama) läbi kooliaastate. Kahel aastakäigul (54. ja 55. lennul, 1940. ja 1941. aasta lõpetajail) kujunes ülikoolieelne kooliaeg omamoodi kaootiliseks ja raskeks, kaheteistkümneklassiliseks. Pärast neid klasse muudeti koolisüsteem taas 11-aastaseks.”249
H. Taremäe (1941), üks koolireformi läbiteinuist: „Olen üks nendest vähestest, kes klassikursust kordamata käis koolis kaksteist aastat, kuid ma ei leia mingit erilist põhjust selle üle rõõmustamiseks. /– /-/. Nikolai Kann oli koolidirektoriks
