ja kolme õppurit. Esmakordselt kinkisid abituriendid oma lennu lõpumärgid ka pedagoogidele – direktorile, inspektorile (praeguses mõistes õppealajuhataja) ja kolmele ordinaariusele (klassijuhatajale).26
1928. aasta 29. septembri kogunemisel esines lisaks koorile ja Aleksander Kirikali juhatatud puhkpilliorkestrile rohkem õpilassoliste – Priit Veebel (õ) klaveril, Pärna (õ) saksofonil ja Evald Turgan (1929) viiulil.
Tervitama oli tulnud ka tavalisest rohkem haridusametnikke (Gustav Ollik, Johannes Kiivet, Christian Brüller, Julius Grüntal) ja teisi koolijuhte (Nikolai Nurmiste, Hans Roos, Aleksander Raudkepp). Abiturientide nimel esines Leo Roost (1929).27
1929. aastal peeti pidulik kokkusaamine esmaspäeval, 30. septembril. Kuna eelmisel õppeaastal (1928/29) oli Reaalkool tunnistatud Tallinna parimaks sportivaks kooliks, jagati seekordsel sünnipäeval esmakordselt diplomeid ja ergutuskinke edukamale klassile ning parimatele sportlastele. Seekordne lend ülendas lõpumärkide annetamisega n.-ö. auabiturientideks lisaks tavalisele valikule (koolijuhid, ordinaariused) ka mõned lemmikõpetajad. Lõpukõne pidanud abiturient Adolf Lahe (1930) ettepanekul lasti kolm korda elada nii kooli juhtkonda kui ka lastevanemate komiteed. Selle eesotsas oli linnapeast esimees Anton Uesson, kelle poeg Paul kuulus samuti abiturientide hulka (lõpetas 1930 cum laude). Eriti võimsalt kõlas sel korral 400 suust ja orkestri saatel hümn.28
Reaali 49. aastapäeva tähistamisel 29. septembril 1930 esinesid jälle mitmed solistid-abituriendid – klaveril Friedrich Stockholm (1931), viiulil Arved Jakobi (1932) ja saksofonil Ludvig Niggo (1931). Orkester aga näitas mitme etteastega head taset, esitades „Vahiparaadi” John Philip Sousa operetist „El Capitain”, Melsi „Mustlase laulu”, Melkuneri pala „Salon concert” (A. Kirikali poja Borisi tromboonisoologa), J. Schebeki „Dervišite koori” ja „Intermezzo” Richard Straussi „Don Juanist”. Abiturientidelt edastas tervitusi Valentin Aljas (1933). Lõpukõnes, enne hümni ühislaulmist, pani N. Kann kohaletulnud paarikümnele kooli vilistlasele südamele, et nad Reaali 50. aastapäevaks moodustaksid vilistlaskogu. Siis ei kaoks realistide õpinguaegne ühistunne ka pärast koolist lahkumist. Lõpetanud saaksid toetada võimekate, kuid vaesemate õppurite õpinguid ning aidata neid ka töökohtade leidmisel.29
Septembris 1930 esitas kool linn haridusosakonnale palve, et kooli 1931/32. õppeaasta eelarvesse määrataks 150 krooni Reaalkooli 50. juubeli puhul kooli tegevusest ülevaadet andva raamatukese kokkuseadmiseks ja trükkimiseks.30
1930. aasta oktoobri hakul olid raamatu kavad juba täpsemad. Pedagoogikanõukogu otsustas, et Reaalkooli 50. aastapäevaks (1931) tuleks välja anda kooli ajalugu käsitlev brošüür (4 trükipoognat), mida ilmestanuks ka neli-viis fotot (direktoreist, koolist, interjöörist). Raamatukest kavatseti trükkida keskmise headusega valgele paberile 1 000 eksemplari. Kuna väljaandmine läinuks maksma 500 krooni, paluti seda raha toetusena linnalt.31 Ühtegi viidet polnud aga autori kohta.
Vastuse leiame 8. oktoobri 1930. aasta „Päevalehes” ilmunud üleskutsest „Tallinna realkooli ja Peetri realkooli endistele õpilastele”: „Lähemal ajal ilmub Tallinna realkooli kohta koguteos-album, mis käsitleb kooli elu-olu tema asutamisest 1881. a. alates. Album püüab ühtlasi tuua andmeid võimalikult kõigi (ka veneaegse Peetri realkooli) endiste realistide kohta. Lõpetanute nimistud on juba koostatud, vaja on andmeid lõpetanute praegusest ja vahepealsest elust.
Seepärast palutakse kõiki endisi realiste saata albumi toimetajale alljärgnevaid andmeid: täielik nimi; kus ja kelle pojana sündinud; millal ja kus haridust täiendanud; praegune ja vahepealseid elukutseid ning ametikohti; millisesse üliõpilasorganisatsiooni ja millistesse ettevõtteisse kuulub ning kas juhatuseliikmena; kas kooli vil! Kogu liige; milliste koolivendadega tahaks luua kontakti; omate oma lennu pildi?
Samuti palutakse teatada kõike, mida teate teistest endisist realistidest, – lisades nende kohta teadaolevaid andmeid eeltoodud küsimusile. Iga väiksemgi teade on tere-tulnud, sest välismaal viibijad ja surnud ei saa ise vastata!
Vaatamata suurtele kuludele ilmub kogukas ja pildirikas teos hinnalt kõigile kättesaadavana. Eeltellimised on juba avatud. Kirjad palutakse saata: Modest Preast, Nõmme, Uus tän. 2. (Andmeid võib saata või tuua ka kooli kantseleisse).”32
A. Veriderma kutse Reaalkooli 50. juubeliaktusele
Kui kaugele M. Preast (1927) oma tööga jõudis, pole teada. Allakirjutanu pole leidnud ka arhiivist käsikirja ega kindlaid andmeid raamatu ilmumise kohta.
1931. aasta tähistas 50. verstaposti Tallinna Reaalkooli ajaloos. 29. septembril kell 10 algas aulas kooli 50. sünniaastapäevale pühendatud aktus, mis oli toonud saali ja rõdud külalisi puupüsti täis. Kohal oli mitte ainult arvukas õpilaspere, vilistlased ja õpetajaskond, vaid ka suur hulk prominentseid külalisi eesotsas riigivanem Konstantin Pätsi (kelle mõlemad pojad olid õppinud Reaalkoolis), Tallinna linnapea
A. Uessoni, haridusministeeriumi ja linna koolivalitsuse esindajate ning teiste keskkoolide direktoritega. Riigivanem võeti saabumisel vastu tervitusmarsiga.
Piduliku koosviibimise juhatas sisse usuõpetaja Fr. Stockholmi ja seejärel ülempreester Nikolai Pätsi vaimulik talitus. Koraalile järgnes puhkpilliorkestrilt Mihkel Lüdigi juhatusel esiettekandes „Reaalkooli marss”, mille dirigent ja kooli pedagoog oli pühendanud Reaalkooli juubelile. Ilus ja võimas marss võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega ning tuli kordamisele.
Direktor N. Kann andis peokõnes põhjaliku ülevaate Reaalkooli ajaloost, peatudes raskustel, mida tuli kooli asutamisel ületada. Kõneleja rõhutas, et kool on kaasa teinud kõik kodumaa rasked murranguajad, kasvatanud Eestile palju tublisid ja teovõimsaid mehi ning saatnud oma õpilasi esimeste ridades Vabadussõtta.
Seejärel austati Vabadussõjas langenud õpetaja Anton Õunapuu ja nelja õppursõduri mälestust leinaseisaku ning muusikapalga orkestrilt. Direktori peokõnele pandi punkt Eesti hümniga. Pärast Tuudur Vettiku „Tervitust”, mille esitas M. Lüdigi juhatusel kooli meeskoor ning vilistlasest viiuldaja Herbert Laane (1926) mängitud Fritz Kreisleri pala „Liebesleid”, asus kõnetooli riigivanem K. Päts.
Valitsusjuht ütles muuhulgas: „Eesti riigi valitsuse nimel on mul põhjust soovida õnne Realkoolile tema juubelipäeva puhul rohkem kui ühegi teisele koolile. Realkool mängis suurt osa Vabadussõja algpäevil. Olles tollal sõjaministriks, andsin käsu, et kõik koolide vanemad õpilased astuksid vastu vaenlasele. Olen uhke sellele, et võin öelda, et Realkooli õpilased, nende seas isegi 15-aastased poisikesed olid esimesed astumas vastu maailmariigile. Nad läksid – katkistes saabastes lapsed, langesid, said haavata, külmasid. See isamaa vaim ei tekkinud Realkoolis ühe päevaga, see on Realkooli põhiliseks traditsiooniks. Realistid omasid ja omavad alati erilise renomee… Soovin Eesti valitsuse nimel, et see Reaalkooli vaim igavesti kestaks.”
K. Päts tänas isiklikult Reaalkooli ja direktorit ning soovis, et kool areneks edasi ning annaks kodumaale tulevikuski hulgaliselt tublisid isamaalasi. Kiiduavaldused ei tahtnud seejärel kuidagi vaibuda.
K. Pätsi lahkumise järel ütlesid koolile tervitusi haridusministeeriumi abidirektor Albert Borkvell (kes tõi realistidele kingituseks ka vaba päeva 30. septembril), Tallinna linnapea A. Uesson, linna koolivalitsuse juhataja Johan Kana, paljude koolide direktorid, kooli endised õpetajad j.m.t. Loeti ette hulgaliselt tervitustelegramme, muuhulgas kohtu- ja siseministrilt Jaan Hünersonilt, kaitsevägede ühendatud õppeasutuste ülemalt kolonel Herbert Bredelt, Kaitseliidu Tallinna Malevalt j.t.
Kontserdiosas mängis Evald Brauer (õ) flöödil Karl Doppleri „Fantaasia pastoraali”, Elmar Pert (õ) saksofonil pala „L’Orient” ja õpilane Arved Jakobi (1932) Pjotr Tšaikovski „Meloodia”. Kontserdi lõpetasid kooli meeskoor ning puhkpilliorkester. Pärast aktuse lõppsõnu tuli
