de Montalembert, Sieur d’Essé kinnitas, et Henri II on „nii südame kui ka mõistusega kindlalt otsustanud seda riiki kaitsta” ja soovib, et Mary kihluks tema pojaga.
Parlament tunnistas lepingu kiiresti väga mõistlikuks. Takistuseks võis osutuda riikliku iseseisvuse probleem, aga kuna Henri II oli lubanud kaitsta Šotimaa seadusi ja vabadusi „nii nagu seda on teinud kõik möödunud aegade kuningad”, jõuti tingimustes kergesti kokkuleppele.
Järgmisel päeval pärast parlamendi istungi lõppu kirjutas Marie de Guise oma vendadele: „Asun homme teele, et viia ta [Mary] tema [Henri II] juurde niipea, kui galeerid on oma ringi ära teinud.” Et Inglise merepatrullid eksiteele viia, purjetas Maryt ära tooma saadetud Prantsuse laevade komandör Nicolas de Villegagnon ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney saarte ning sealt tagasi mööda läänerannikut Clyde’i lahte. See oli ohtlik ümbersõit, ehkki üks Prantsuse hüdrograaf oli selle kaardile kandnud ja meremehed teadsid, et see on täiesti navigeeritav, kui tormid laevu just kursist liiga kaugele ei vii.
29. juulil suudles Mary ema hüvastijätuks ja läks laevale, mis oli Henri II enda kuninglik galeer. Kuigi Mary oli kõigest viie ja poole aastane, käitus ta nagu kuninganna. Tema laevaletulekut nägi pealt sõjaväe veteran ja d’Essé sõber Jean de Beaugué, kes kirjutab, et tüdruk oli „üks kõige täiuslikumaid olevusi, keda iial nähtud, keda juba väga varasest noorusest on imetletud ja austatud, ning see tekitas niisuguseid ootusi, et üheltki selle maailma printsessilt ei oleks võimalik loota enamat”.
Laskudes kitsast trepist, mis viis lossi juurest kalju jalamil oleva sadamasilla ääres seisvale laevale, oli Mary leidnud endas väga iseloomuliku joone. Ükskõik, mida ta tulevikus tegi või kuhu läks, ükskõik kas tema teod ja käitumine äratasid vaimustust või pahameelt, avaldus siin tema eriline anne olla igaks olukorraks valmis.
Järgnes nädalatepikkune viivitus, mille põhjustasid tormid ja murtud aerud. Ankrus seisvaid laevu pillutati armutult ja Mary avastas, et tema on üks väheseid pardalolijaid, kes on merehaiguse vastu immuunne. See võis olla esimene kord tema elus, kui ta märkas, et tema on tugev, palju teisi tema ümber aga on nõrgad.
7. augustil sõitis laevastik lõpuks avamerele. See oli Mary esimene suurem ettevõtmine: debüüt rahvusvahelisel areenil. Ilmselgelt nautis ta oma osa. Tema head meeleolu märkas ka de Guise’ide lähikonda kuuluv Artus de Maillé, Sieur de Brézé, kelle Henri II oli saatnud sellele retkele oma esindajana. Laeva pardal kirjutatud kirjades teavitab ta murelikku ema, et „teie tütar kuninganna tunneb end niisama hästi ja tänu Jumalale ka niisama rõõmsameelsena nagu te ise olete teda alati näinud”.
Pärast 18 päeva kestnud ülesõitu, mis venis oodatust peaaegu kaks korda pikemaks, jõudsid galeerid väikesse Bretagne’i sadamasse Saint-Pol-de-Léoni, mitte kuigi kaugel elava liiklusega Roscoffi sadamast. Sealt pidi reisiseltskond suunduma Pariisi äärelinnas kõrgel Seine’i kaldakaljul seisvasse Henri II lemmiklossi Saint-Germain-en-Layesse.
Tormidest vaevatuna olid kõik õnnelikud, et saab paar päeva puhata, enne kui alustada teekonna järgmist etappi. Marygi vajas puhkust. Praegune teekond oli suure seikluse algus ja loomulikult tundis ta mingit ärevust. Ta ei olnud sugugi kindel, kas näeb veel kunagi oma ema. Ja ehkki edaspidi koheldi teda igal pool kui väikest kuningannat (la petite Royne), siis ei tehtud seda mitte seepärast, et ta oli tõepoolest kuninganna, vaid põhjusel, et ta pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.
1 Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) kuningana kandis ta nime Carlos I. Toimetaja. [ ↵ ]
2 Tänapäeval on see kong turismiatraktsioon. [ ↵ ]
3
SAABUMINE PRANTSUSMAALE
Ehkki Mary oli arusaadavalt ärevil, kui ta tõstis jala esimest korda Prantsusmaa pinnale, ei olnud ta kaugeltki üksi. Teda ümbritses vähemalt kümmekond tuttavat nägu. Ema oli isiklikult valinud välja tema saatjad, jälgides, et Henri II esindajaid eesotsas Sieur de Brézé ja tema kaaslastega oleks enam-vähem sama palju kui šotlasi. Esimestena nimetagem lord Erskine’i ja lord Livingstoni, kelle parlament oli valinud Mary ametlikeks hooldajateks, kui Marie de Guise pole tema juures. Edasi tuli James IV ebaseaduslik tütar ja Mary ema lähim usaldusalune, leedi Fleming, kes oli määratud Mary guvernandiks ja juhtis kogu saatjaskonda kuuluvat naispersonali. Kogu aeg oli Mary juures ka tema vana lapsehoidja Janet Sinclair. Lisaks oli seltskonnas veel James V ebaseaduslik poeg ja Mary poolvend lord James Stuart, kes oli 17-aastane ja asus õppima Pariisi ülikoolis. See oligi arvatavasti esimene kord, kui Mary kohtus lähedast sugulast, kes edaspidi etendas tema elus määrava tähtsusega osa. Praegu sõitis ta Pariisi ja Edinburghi vahel edasi-tagasi, valmistudes justkui kirikutegelase karjääriks, tegelikult aga ainult oodates juhust, et astuda rambivalgusse.
Mary pruutneitsid ja ametlikud mängukaaslased olid tema neli parimat sõbrannat: Mary Fleming, Mary Beaton, Mary Seton ja Mary Livingston, kellel oli ühine hüüdnimi Neli Marie’d. Kõik nad olid Maryga peaaegu täpselt ühevanused ning pärit tähtsatest šoti suguvõsadest ja said tema mängukaaslasteks siis, kui ema viis ta saarele Inchmahome’i abikloostrisse. Leedi Flemingi tütar Mary Fleming oli veresidemete tõttu veidi eelistatud ja Mary kohtles teda kui täditütart ning pealegi paistis ta silma oma kiire taibu ja elurõõmu poolest. Mary Beaton jäi ilu poolest alla ainult Maryle, kellega tal hiljem tekkis ühine huvi kirjanduse ja luule vastu. Mary Seton, kes jäi Mary kõrvale peaaegu kogu eluks, oli kuulus kui soengutegija, kes oskas Mary punakaspruunid juuksed seada ja lokkida iga päev uudsesse soengusse. Ja lord Livingstoni tütar Mary Livingston armastas eriti viibida vabas õhus ja tantsida.
Tütarlaste hüüdnimi oli tegelikult nali. Kolm Marie’d olid Prantsusmaal katoliiklaste hulgas väga austatud naised. Need kolm olid neitsi Maarja, Maarja Magdaleena ja Kloopase naine Maarja, kes kõik seisid Kristuse ristilöömise ajal tema risti juures. Mary oli kahtlemata uue testamendiga tuttav ja arvatavasti pidas seda igavaks, sest palju toredam oli kaaslastega mängida ja nii ta mõtleski selle hüüdnime välja. See annab tunnistust jumalavallatust või koguni mõnevõrra pühadustteotavast huumorimeelest, mille poolest Mary sai hiljem kuulsaks. Ei jäänud ka pika ja kurnava ülesõidu ajal märkamatuks, et Mary ei jätnud pilkamata neid oma saatjaid, kes erinevalt temast jäid merehaigeks.
Niipea kui laevad Saint-Pol-de-Léonis randusid, saadeti Pariisi sõna, et Mary on tulemas. Henri II oli juba teinud korralduse, et kõikides tema Saint-Germaini paleed ümbritsevates linnades ja külades tuleb hoolikalt kontrollida, kas mõni suurtel ümberehitustöödel osalenud müürsepp pole kokku puutunud katkuga. Maryt pidid saabumisel tervitama tema vanavanemad, hertsog Claude de Guise ja Antoinette de Bourbon, kelle juurde saadeti seda teatama kuller. Teine kuller pidi ette võtma pika teekonna üle Alpide Torinosse, kus Henri II oli külastamas oma Põhja-Itaalias asuvaid garnisone, et teatada kuningale Mary saabumisest. Nii suure tähelepanu põhjus oli asjaolu, et printsess pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.
Kui kõik olid küllalt puhata saanud, mahutati saabunute pagas vankritele ja need asusid teele Loire’i suudmes paiknevasse Nantes’i, kus kogu kraam laaditi Orléansi suunduvale jõelaevale. Haigus, arvatavasti maopeensoolepõletik, murdis mitu meest maha. Nii Erskine kui ka Livingston olid väga raskesti haiged ja neil kulus tervenemiseks mitu kuud. Mis veelgi halvem, Mary Setoni vend ehk le petit Ceton suri teel Angersi umbes 30 kilomeetri kaugusel Nantes’ist Ancenis’s verisesse kõhutõppe. Mary ja tema saatjaskonna naised ei haigestunud võib-olla seetõttu, et nad jälgisid meestest rohkem, mida joovad. Kuninglikust soost ja aristokraatia hulka kuuluvate naiste puhul loeti normaalseks ettevaatusabinõuks, et neil oli pagasi hulgas pudelivett, mehed aga tarvitasid harilikult kohalikku veini ja õlut.
Noore Setoni kurb saatus oli Maryle esimene kokkupuude inimese surelikkusega. Pärast matust läks seltskond tagasi laevale, et jätkata
