juhtis selle nüüd kodu poole.
Antoinette räägib oma esmamuljetest Maryst oma kirjades. „Kinnitan sulle,” alustab ta, „et ta on oma vanuse kohta kõige nägusam ja tublim laps, keda sa eales oled näinud.” „Tema juuksed on punakaspruunid, tal on hea kehaehitus ja arvan, et kui ta saab täiskasvanuks, on ta kasvanud kauniks neiuks, sest tema nahk on õrn ja valge.” Antoinette märgib, et tüdruku nägu on meeldiva kujuga, iseäranis lõuaosa, mis oli küll võib-olla pisut liiga pikk. Kui käitumisest rääkida, „on ta graatsiline ja enesekindel. Lõppkokkuvõttes võime temaga olla väga rahul.” Hertsoginna lisab peaaegu varjamatu üleolekuga, et teised Mary saatjaskonna liikmed, välja arvatud leedi Fleming, ei ole nii esinduslikud ja „isegi mitte nii puhtad nagu võiks olla”.
Mary kavatseti viia Henri II laste juurde Carrières-sur-Seine’i kõigest mõne kilomeetri kaugusel Saint-Germainist, kuhu nad jäävad seni kuni lossi remonditakse. Mary jõudis Carrières’i pühapäeval, 14. oktoobril ja võeti seisusekohaselt vastu. Selleks ajaks oli kuninglikus lastesõimes juba neli last: dofään François, tema õed Élisabeth ja Claude ning noorem vend Louis, kes suri enne kaheaastaseks saamist leetritesse. Hiljem sündis veel neli last: Charles, Henri, Marguerite ja veel üks poeg, kes sai nimeks samuti François.
Kuna Mary pidi jääma elama koos nendega, tekkis probleem protokolli nõuetega. Kes peaks olema tähtsuse järjekorras esimene? Otsustati, et dofään on esimene, kuna ta on meessoost ja Prantsuse troonipärija. Aga kas peab Mary, kes on ikkagi kuninganna, olema tähtsam teistest, eriti printsess Élisabethist, keda hüüti Isabeliks, kes oli kuninga vanim tütar ja kolme ning poole aastane?
Henri II kaalus seda päris tõsiselt. Otsusele jõudmisel oli palju suurem osa tema armukesel, kardetud Diane de Poitiers’l kui kuninga abikaasal Caterina de’ Medicil. Henri II koduse elu korraldus oli ebaharilik, aga kummaliselt rahumeelne. Caterina oli Urbino hertsogi Lorenzo de’ Medici tütar ja paavst Clemens VII vennatütar. Henri oli sunnitud Caterinaga abielluma oma isa François I tahtel, sest ta vajas Medicite toetust Itaalia diplomaatias. Mõlemad pooled olid abielludes kõigest neljateistkümnesed, kusjuures tegu polnud seisusekohase abieluga. Võib-olla põhjusel, et Caterina oli sunnitud asuma täitma oma abielunaise kohustusi äia silma all – François heitis nalja, et nägi Caterina pilgus „piigivõitleja vaprust” – ei meeldinud talle seksida. Ta jõudis puberteeti hilja ja oli viljatu peaaegu seitse aastat. Räägiti koguni abielu lahutamisest, sest dünastiliste monarhiate ajastul oli sigimatust kuningannast võimalik lahti saada. Caterina oli armukeste ja abielu tühistamise võimaluse tõttu väga haavatav kuni esimese lapse François’ sünnini.
Nende niinimetatud steriilsuseaastate jooksul oli Caterinale toeks just Diane, kes andis enesele aru, kui kasulik on säilitada status quo ja kui kahjulik on, kui tuleb uus ja vähemleplik abikaasa. Diane sundis Henrid veetma rohkem aega Caterina voodis. Vastutasuks andis Caterina Diane’ile võimaluse mõjutada Henrid. Selleks ajaks, kui Mary saabus Saint-Germaini, oli Diane’il koguni oma roll kuninglike laste kasvatamisel. 1546. aastal kuningliku lastesõime eest vastutavaks määratud Jean d’Humières usaldas teda täielikult. Viimase abikaasa, Françoise de Contay ehk proua d’Humières, oli talle abiks ja säilitas selle koha ka pärast mehe surma 1550. aastal, kui uueks juhatajaks määrati endine saadik Roomas Claude d’Urfé.
Paar nädalat pärast seda, kui Mary saabus Carrières’i, saatis Diane d’Humières’le märgukirja, täpsustades kuninga otsust seoses protokolliga. Sellega tunnistati Mary eesõigustatuks võrreldes kõikidega peale dofääni ja ta jagas koos printsess Élisabethiga maja parimat tuba. Peale selle pidi ta „kõndima minu tütardest eespool, sest tema abielu minu pojaga on kokku lepitud ja ka seepärast, et ta on kroonitud kuninganna”.
Caterina de’ Medici nägi Maryt esimest korda Saint-Germainis. Tema arvates oli tüdruk kaunis ja elav: „Meie väikesel Šoti kuningannal tarvitseb ainult naeratada, kui kõigi prantslaste pead pöörduvad tema poole”. Hilisema suhtluse käigus sai Caterinast Mary vastane, kusjuures selle motiiviks polnud niivõrd armukadedus viimase võlude pärast, vaid soov kaitsta oma laste positsiooni ja kasvav hirm ning vaen mõjuvõimsate de Guise’ide vastu. Seda vaenu Henri II elusoleku ajal kuidagi märgata ei olnud. Abielupaari ja armukese kooselu sujus erakordselt hästi.
Mary võeti õukonnas hästi vastu. Tema poolvend, noor Longueville’i hertsog, kes ruttas teda Saint-Germainis erutatult tervitama, oli Maryst võlutud. Ka Jacques de Lorges, kes oli juhtinud 1545. aastal Šotimaale saadetud võltsitud müntidega rahastatud abivägesid, kirjutas Marie de Guise’ile, et tema tütar on nii „võluv ja intelligentne, et pakub igaühele, kes teda näeb, suurt rõõmu ja rahuldust”. Tütrest rääkivate uudiste järele janunev Marie de Guise oli niisuguse teate üle äärmiselt rõõmus.
9. detsembril jõudis Henri II Saint-Germaini tagasi. Ta oli juba tellinud ühelt kunstnikult kõikide laste portreed, mis ta sai kätte Neversis oktoobri lõpul ja nii sai ta Mary ära tunda ning tervitada teda nimepidi. Kui nad viimaks kohtusid, leidis kuningas, et Mary kombed on niisama laitmatud kui tema välimus. „Ta on kõige täiuslikum laps, keda olen eales näinud,” kirjutas ta vaimustunult tallmeister Montmorencyle. Sellest hetkest alates oli Mary, nagu kuningale meeldis korrata, „nagu tema enda tütar”.
Mary debüüt toimus paar päeva hiljem, kui tema onu François abiellus Anne d’Este’iga, kes oli Ferrara hertsogi Hercules d’Este’i tütar. Tegu oli särava seltskonnasündmusega, kuhu olid kutsutud ka Euroopa riikide diplomaadid. Selle ajal tõusis Henri II püsti ja pidas kõne, kus juhtis kõikide tähelepanu „minu tütrele, Šotimaa kuningannale”, kes – nagu kuningas oli soovinud – läks dofääniga tantsima.
Mary oli juba õppinud tantsimist armastama ja oskas palju lihtsamate õukonnatantsude samme. Kui ta läks koos dofääniga tantsupõrandale, vakatas kogu saal ja jäi neid jälgima. See oli Mary esimene tõsisem proovikivi printsessina. Nüüd tuli tal oma jäigas tärgeldatud kleidis, mis oli kaunistatud keerukate mustrite ja kalliskividega täiendatud tikandiga, ning madalate kingadega sooritada keerukas sammude rida, mida ta oli viimaste nädalate jooksul algul üksi sammhaaval muusika järgi õppinud ning seejärel koos dofääniga leedi Flemingi valvsa silma all harjutanud. Niisugune tants õukonnas oli oluline eelsamm kihlusele, sest näitas kogu õukonnale, et „armunud” on hea tervise juures ja nende luud-liikmed on igati korras. Tantsu lõpuks oodati, et esinejad – ükskõik kui vanad nad ka olid – vahetavad põgusa suudluse.
Kuna Mary oli tulnud Prantsusmaale kihluma, oli Henril hea meel näha, et dofään suhtub temasse hästi. François oli 1548. aasta jõulude ajal peaaegu viieaastane, Mary aga kuuene. Henri kinnitas iseendale, et „esimesest kohtumisest peale said minu poeg ja Mary nii hästi läbi nagu oleks nad juba ammused tuttavad”.
Siinkohal on enamasti tegu soovmõtlemisega. Kuigi dofään oli südi ja intelligentne, polnud ta kehaliselt tugev. Juba nii noorena ei jätnud ta Mary kõrval sobiva partneri muljet, sest kui tüdruk oli oma vanuse kohta ebaharilikult pikk, siis François jälle liiga lühike. Ja kui Mary oli heatujuline ning sõnaosav ja žestikuleeris elavalt, siis François oli kohmakas ja kokutaja. Kui temast ja Maryst jäi mulje kui sobivast paarist, siis siin olid suured teened Diane de Poitiers’l. Juba mitu kuud oli ta õhutanud proua d’Humières’d õpetama dofäänile elementaarseid flirtimisvõtteid. Proua d’Humières sai asjast aru ja kui tema hoolealuse esimestest edusammudest tuli juttu, kinnitas Diane talle: „Kui tahate kuningale heameelt teha, siis muudkui õpetage neid väikesi nippe poisile edasi.”
Marygi sai asjast õigesti aru ning andis oma panuse. Ta sai intuitiivselt aru, et on oluline kohelda François’d nii nagu meeldib tema uuele kuningast „isale” ja et parim viis talle meeldida, on püüda olla dofääni sõber, kasutades õukonnas juurdunud tavasid, kuidas armusuhteid välja näidatakse.
See mõjus nagu võlurohi. Nii tallmeister kui ka Veneetsia saadik pidasid Mary elegantset
