poole ja tundis kõvale pinnale jõudes kergendust.
Ent maantee oli mõlemas suunas täiesti tühi ja hetkeks tundis ta taas hirmu jäist haaret. Ta oli lootnud, et teel on autosid. Oleks olnud nii lihtne neid peatada ja küsida... oma innukuses küsis ta seda valjusti: „Lähete ehk Chicago poole?”
Aga mis siis, kui ta pole üldse Chicago lähedalgi? Hästi, kõlbab ka mis tahes muu suur linn, üldse mis tahes koht, kust ta saab helistada. Tal oli vaid neli dollarit ja kakskümmend seitse senti, aga oli ju ka politsei...
Schwartz kõndis keset teed ja jälgis mõlemat suunda. Loojuv päike ega esimeste tähtede ilmumine ei avaldanud talle mingit muljet.
Ühtegi autot polnud ikka veel näha. Üldse midagi polnud näha ja nüüd hakkas juba päriselt pimedaks minema.
Schwartz arvas, et ta pea hakkab jälle ringi käima, sest vasakut kätt jääv silmapiir siras. Puude vahelt oli näha külma sinist helki. See ei olnud hüplev punane kuma, milline pidi tema kujutlust mööda olema metsatulekahju, vaid nõrk ja roomav helendus. Asfalt tema jalge all näis samuti veidi sädelevat. Ta kummardus seda katsuma, kuid käe all tundus see täiesti tavaline. Ainult silmanurgast pani ta tähele kerget sätendust.
Äkitselt leidis Schwartz, et jookseb meeletuna mööda teed, kingad ebaühtlases rütmis tuhmilt tümpsumas. Ta taipas, et kaltsunukk on ikka veel tal käes ja viskas selle hooga üle õla.
Irvitav, pilkav elujäänuk... Kuid siis jäi ta paanikas seisma. Olgu too kaltsunukk mis tahes, see oli tõend tema tervest mõistusest ja ta vajas seda! Nii ta siis kobas põlvili maas roomates pimedas ringi, kuni leidis nuku, mis paistis nõrga kuma taustal tumeda laiguna. Nuku täitematerjal punnitas välja ja ta surus selle sisse tagasi.
Ta jätkas kõndides teed, olles jooksmiseks liiga hädine, või vähemalt nii ta endale ütles.
Schwartz oli juba päris näljane ja tõeliselt hirmul, kui ta paremat kätt tulukest märkas.
Muidugi oli see maja!
Keegi ei vastanud tema meeletule hüüdele, aga see oli maja, reaalsuse säde, mis talle läbi viimaste tundide kohutava ja nimetu õuduse silma pilgutas. Schwartz keeras teelt kõrvale ja läks otse üle maastiku, läbi kraavide, ümber puude, läbi alusmetsa ja üle oja.
Kummaline, et isegi oja kumas veidi fosforselt! Ent seda märkas ainult pisike osake tema meeltest.
Ja siis ta oli päral ja sirutas käed valge ja kõva ehitise puudutamiseks välja. See ei olnud tellisest, kivist ega puidust, aga ta ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Maja nägi välja, nagu oleks see pruunikashallist kõvast portselanist, aga Schwartzile ei läinud see korda. Ta otsis üksnes ust ja kui ta selleni jõudis ja uksekella ei näinud, lõi ta jalaga ukse pihta ja kisas kui kurjast vaimust vaevatud.
Ta kuulis sees liikumist ja inimhääle, mis ei olnud tema enda oma, õnnistatud ja armsat kõla. Ta hüüdis uuesti.
„Hei, teie seal sees!”
Kostis õlitatud ukse avanemise vaikne heli ja uks läkski lahti. Nähtavale ilmus naine, silmis kerge ärevus. Ta oli päevitunud ja kiitsakas ja tema taga paistis karminäolise tööriietes mehe kuivetu kogu... Ei, need ei olnud tööriided. Tegelikult ei sarnanenud need millelegi, mida Schwartz varem näinud oli, aga mingil seletamatul moel nägid need välja nagu riided, milles mehed tööd tegid.
Ent Schwartz ei hakanud analüüsima. Tema jaoks olid need inimesed ja nende riided kaunid, nagu paistavad üksikule mehele ilusad tema sõbrad.
Naine hakkas rääkima ja tema hääl oli selge ja otsustav ning Schwartz haaras uksest, et mitte pikali kukkuda. Tema huuled liikusid kasutult ja kõik külmniisked hirmud, mida ta oli tundnud, tulid laviinina tagasi, lämmatades hingamise ja pitsitades südant.
Naine rääkis keeles, mida Schwartz polnud kunagi varem kuulnud.
2. Võõrast lahtisaamine
Loa Maren ja tema pikatoimeline abikaasa Arbin mängisid sama päeva õhtujaheduses kaarte, kui mootoriga ratastoolis istuv vanem mees nurgas ärritunult ajalehte krabistas ja käratas: „Arbin!”
Arbin Maren ei vastanud kohe. Ta sõrmitses hoolikalt siledaid nelinurki ja kaalus järgmist käiku. Alles siis, kui ta oli aegamisi otsusele jõudnud, vastas ta hajameelselt: „Mis sa tahad, Grew?”
Halliseguste juustega Grew vaatas üle ajalehe raevukalt oma väimeest ja kärtsutas uuesti lehte. Ta sai sedasorti lärmist oma tunnetele suurt leevendust. Kui mees on energiast pungil, kuid avastab end ratastooli aheldatuna, jalgade asemel kaks surnud keppi, peab ju, kosmose nimel, olema midagi, mida ta saab enda väljendamiseks teha. Grew kasutas selleks ajalehte. Ta krabistas ja žestikuleeris sellega ja lõi ajalehega asjade pihta, kui vaja.
Grew teadis, et igal pool mujal, välja arvatud Maal, edastasid uudiseid masinad. Nende vaatamiseks kasutati tavalisi raamatulugereid. Ent Grew irvitas selle peale vaikselt. Mahakäinud ja mandunud komme!
„Kas sa lugesid arheoloogilisest ekspeditsioonist, mida nad Maale saadavad?” küsis Grew.
„Ei lugenud,” vastas Arbin häirimatult.
Grew teadis seda, sest keegi peale tema ei olnud ajalehte veel lugenud ja videost oli perekond eelmisel aastal loobunud. Ent tema märkus oli nagunii öeldud lihtsalt vestluse gambiidina.
„Igatahes on üks selline tulemas,” märkis ta. „Ja impeeriumi toetusrahadega pealegi, mis te selle peale kostate?” Ta hakkas kummaliselt konarliku häälega ajalehte tsiteerima, nagu seda teeb automaatselt enamik inimesi, kui nad valjusti ette loevad. „„Impeeriumi arheoloogiainstituudi vanemteadur Bel Arvardan rääkis Galactic Pressile antud usutluses lootusrikkalt Siiriuse sektori äärealal asuval planeedil Maa (vt kaart) kavandatavate arheoloogiliste uuringute loodetavatest tulemustest. „Maa esindab oma arhailise tsivilisatsiooni ja ainulaadse keskkonnaga ebardlikku kultuuri, mida meie sotsiaalteadlased on liiga kaua eiranud,” rääkis ta. „Mul on põhjust arvata, et järgneva aasta või paari jooksul muutuvad meie fundamentaalsed arusaamad ühiskonna arengust ja inimkonna ajaloost kardinaalselt.” Ja nii edasi ja nii edasi,” lõpetas Grew võidukalt.
Arbin Maren oli kuulanud ainult poole kõrvaga. „Mida ta ebardliku kultuuri all mõtleb?” pomises ta.
Loa Maren ei olnud üldse kuulanud ja ütles vaid: „Sinu kord, Arbin.”
„Noh, kas te ei küsigi mult, miks Tribune selle ära trükkis? Teate ju küll, et mõjuva põhjuseta ei trükiks nad Galactic Pressi artiklit ka miljoni impeeriumi ühiku eest.”
Ta ootas tulutult vastust ja sõnas siis: „Sest neil on selle kohta juhtartikkel. Terve lehekülje pikkune juhtartikkel, mis teeb selle Arvardani maatasa. On üks vend, kes tahab teaduslikul eesmärgil siia tulla, ja nemad pingutavad nabad paigast, et teda eemale hoida. Vaadake vaid seda kihutustööd. Vaadake vaid!” Grew vehkis nende poole ajalehega. „Lugege, miks te ei taha seda lugeda?”
Loa Maren pani kaardid käest ja surus kitsad huuled kõvasti kokku. „Isa,” ütles ta, „meil on raske päev seljataga, nii et ärme praegu poliitikast räägi. Võib-olla hiljem, eks ole? Palun, isa.”
Grew põrnitses tütart altkulmu ja osatas: „Palun, isa! Palun, isa! Mulle tundub, et te hakkate oma vanast isast tõesti ära tüdinema, kui keelate talle mõnda vaikset sõna päevasündmuste
