rongi pealt maha tulid, polnud midagi muud kui osmik mändide vahel, ja kui nad ust katsusid, oli see lukus. Kedagi teist polnud maha tulnud, ning kui rong minema sõitis ja puude vahele kadus, seisid nad tõmbetuule käes, käed rippu. Maapind vibreeris tagantjärele tükk aega jalge all. Silje süütas sigareti ja hakkas reisikotti üle kulunud perrooni lohistama, Meja seisis paigal ja kuulas natuke aega puude kohinat ja miljonite äsjakoorunud sääskede pininat. Ta tundis, kuidas kõhusopis hakkab kuju võtma karje. Ta ei tahtnud Siljele järgneda, ent ei julgenud paigale jääda. Teisel pool rööpaid kerkis mets nagu rohekasmust kardin heleda taeva taustal ja puulatvades liikusid tuhanded varjud. Ta ei näinud ühtegi looma, kuid tunne, et teda jälgitakse, oli sama tugev, nagu istuks ta keset mingit väljakut. Tuhanded silmapaarid kõditasid nahka.
Silje oli juba jõudnud pragulisele parkimisplatsile, kus ootas roostest puretud Ford. Mootorikatte vastu nõjatuva mehe nägu varjas must nokats. Kui mees neid tulemas nägi, ajas ta ennast sirgu ja tema naeratus paljastas huuletubaka. Tegelik Thorbjörn nägi laiem välja, kogukam. Kuid tema liigutustes oli midagi kohmakat ja rahumeelset ning ta ei paistnud oma suurusest teadlik olevat. Silje pani koti maha ja kallistas teda, justkui oleks ta päästerõngas keset metsamerd. Meja seisis kõrval ja vaatas asfaldipraost ülespoole sirutuvat võilille. Ta kuulis, et nad suudlevad, kuulis, kuidas nende keeled ringi sobravad.
„See on minu tütar Meja.“
Silje pühkis suud ja osutas käega Mejale. Thorbjörn piidles teda mütsisirmi alt ja ütles oma hakitud keeles, et ta on teretulnud. Meja ise hoidis pilgu pidevalt maas, otsekui rõhutamaks, et kõik sünnib vastu tema tahtmist.
Thorbjörni auto haises nagu märja koera karv ja tagaistmele oli laotatud halliks tõmbunud kare loomanahk. Seljatoest oli hakanud pudenema kollast polstrit. Meja istus hästi serva peale ja hingas läbi suu. Silje oli öelnud, et Thorbjörn on heal järjel, ent auto järgi otsustades oli see liialdus. Mehe tallu viiva tee ääres polnud midagi peale sünge kuusemetsa, see vaheldus raielankide ja üksikute väikeste järvedega, mis särasid puude vahel nagu pisarad.
Kui nad Glimmersträski jõudsid, oli Meja kurku kerkinud kipitav klomp. Esiistmel oli Thorbjörn oma käe Silje reiele pannud ja kergitas seda ainult aegajalt, et midagi enda arust olulist näidata: ICA pood, kool, pitsabaar, postkontor, pank. Ta paistis kõige üle tohutult uhke olevat. Elumajad olid suured ja paiknesid hõredalt. Mida kaugemale nad sõitsid, seda suuremaks kasvas talude vahemaa. Neid lahutasid mets, põllud ja karjakoplid. Siit-sealt kostis koerte hajusat haukumist. Esiistmel olid Silje põsed lausa lõkendama löönud.
„Vaata, Meja, kui ilus. Nagu muinasjutt!“
Thorbjörn ütles, et rahunegu ta nüüd maha, sest tema elab järve teisel kaldal. Meja mõtles, mida see tähendab. Tee muutus eespool kitsamaks, mets roomas ligemale ja autos võttis maad rusuv vaikus. Kõrgeid mände mööda vilksatamas nähes tundis Meja, et hingamine muutub raskeks.
Thorbjörni maja seisis üksiku ja hüljatuna metsalagendikul. Maja oli kahekorruseline ja kunagi ilmselt väärikas olnud, aga nüüd punase värvi maha koorinud ja näis olevat maa sisse vajumas. Tokerja karvaga koer haukus keti otsas, kui nad autost välja ronisid. Muidu polnud kuulda ühtegi häält peale kuuselatvu sakutava tuule. Meja vaatas ringi, jalad ei tahtnud hästi kanda.
„No nii, siin see nüüd ongi,“ lausus Thorbjörn ja viipas käega.
„Kui vaikne ja rahulik siin on,“ sõnas Silje, ent vaimustus oli kadunud.
Thorbjörn viis nende kotid majja ja pani räpast mustunud põrandale. Maja haises tuulutamata ruumide ja vanade toiduaurude järele. Neile vahtis vastu mingist kadunud kümnendist pärit topilise kangaga kaetud mööbel. Pruunitriibulist tapeeti ehtisid loomasarved, kumerates tuppedes noad, neid oli rohkem, kui Meja oma elus näinud oli. Ta katsus Silje pilku tabada, kuid see ei õnnestunud. Silje oli oma näole kleepinud tolle naeratuse, mis tähendas, et ta on valmis taluma peaaegu ükskõik mida, et ta pole kaugeltki valmis oma viga tunnistama.
Alumiselt korrusel kostvad oiged ja äginad olid vaibunud ja teinud ruumi lindudele. Meja polnud iialgi niisugust linnulaulu kuulnud, see kõlas hüsteeriliselt ja ebameeldivalt. Kaldus lagi moodustas tema pea kohal kolmnurga ja teda jälgisid tuhanded oksaaugusilmad. Kui Thorbjörn oli trepi juures seisnud ja Mejale näidanud, kus too elama hakkab, oli ta seda kolmnurkseks toaks nimetanud. Oma tuba teisel korrusel. Mejal polnud enam ammu oma tuba olnud. Enamasti olid tal üksnes oma käed, millega hääli summutada. Täiskasvanute õeluste ja masenduse ning teineteise vastu puutuvate kehade hääli. Polnud mingit tähtsust, kui kaugele nad kolisid, need hääled jõudsid alati järele.
*
Alles siis, kui Lelle rehvide tüminal teepervele kaldus, tundis ta, kui väsinud ta on. Ta keeras akna alla ja lõi endale senikaua vastu nägu, kuni nahk kipitama hakkas. Kõrvaliste oli tühi. Lina oli kadunud. Ega tütar tema öiseid sõitmisi ka heaks kiidaks. Lelle torkas uue sigareti hambu, et ärkvel püsida.
Koju Glimmersträski jõudes õhetasid ta põsed kõrvalopsudest. Bussipeatuse juures võttis ta kiiruse maha ja jättis auto seisma. Vaatas vildikaga tehtud grafiti ja linnusitaga kaunistatud ilmetut klaasputkat umbusklikult. Oli varane hommik ja esimene buss polnud veel läinud. Lelle tuli autost välja ja läks kriimulise puupingi juurde. Maas vedelesid kommipaberid ja nätsuplärakad. Veelompidelt peegeldus öine päike. Lelle ei mäletanud, et vihma oleks sadanud. Ta lonkis mõne tiiru ümber putka ja peatus nagu alati seal, kuhu ta Lina jätnud oli. Toetus õlaga vastu räpast klaasi täpselt nagu Linagi. Natuke hooletult, otsekui näitamaks, et ega see nüüd nii suur asi ka ole. Esimene tõeline suvine tööots. Arjeplogis kuuskede istutamine. Saab enne kooli algust head raha teenida. Selles polnud ju midagi imelikku.
See, et nad liiga vara kohale jõudsid, oli Lelle süü, tema oli kartnud, et Lina jääb bussist maha ega jõua esimesel tööpäeval õigeks ajaks kohale. Lina ei olnud nurisenud, juunihommik sädistas ja soojendas. Lina oli seisnud seal putkas täiesti üksi, päike peegeldumas Lelle vanadelt lenduriprillidelt, mille ta oli endale nuianud, ehkki need katsid poole tema näost. Võib-olla oli ta lehvitanud, võib-olla isegi õhumusi saatnud. Tavaliselt ta tegi seda.
Noorel politseinikul olid olnud samasugused päikeseprillid. Ta oli need laubale lükanud, kui esikusse astus ning pilgu Lellele ja Anettele kinnitas.
„Teie tütar ei läinudki täna hommikul bussi peale.“
„See ei saa õige olla,“ oli Lelle öelnud, „ta läks ju bussipeatuses autost välja?“
Politseinik raputas pead, nii et päikeseprillid toetuspunkti kaotasid.
„Sinu tütart ei olnud bussis, me rääkisime nii juhi kui ka reisijatega. Keegi pole teda näinud.“
Nad olid juba siis teda imelikult vaadanud. Ta tundis seda. Politsei ja Anette. Nende silmist paistev etteheide torkis ta auklikuks, jõud hakkas välja visisema. Tema oli ikkagi viimasena Linat näinud, tema oli Linat sõidutanud, tema vastutas. Nad esitasid ikka ja jälle ühtesid ja samu neetud küsimusi, tahtsid teada täpseid kellaaegu, seda, missuguses tujus Lina tol hommikul oli. Kas tal oli kodus hea olla? Kas nad tülitsesid?
Viimaks oli tal kõrini saanud. Ta haaras köögitooli ning lennutas selle täie jõuga ühe politseiniku pihta ja too neetud jänespüks tormas välja abijõude kutsuma. Lelle tundis ikka veel põrandalaudade jahedust põse all, kui nad ta pikali väänasid ja käed raudu panid. Kuulis Anette nuttu, kui nad ta ära viisid. Aga Anette ei olnud teda kaitsnud. Ei siis ega ka nüüd. Nende ainus laps oli kadunud ja naisel polnud kedagi teist, keda süüdistada.
Lelle pani mootori käima ja sõitis üksildasest bussiputkast
