enne kui mootori käima pani. Ehkki ta oli üpris kindel, et naabrid teavad, et ta õhtuti ära kaob, et nad näevad tema Volvot, kui see öö saabudes mööda kruusa roomab.
Külas oli rahulik, majad olid vaiksed ja hõõgusid õhtupäikeses. Kui ta bussiputkale lähenes, hakkasid tal oimukohad tukslema. Temas oli peidus mingi lootusrikas paharet, kes ootas, et näeb seal Linat ristiskäsi seismas täpselt nii, nagu ta temast oli maha jäänud. Kolm aastat oli möödas, aga too neetud bussiputka võttis tal endiselt hinge kinni.
Politsei teooria kohaselt oli keegi mööda Hõbedateed sõitnud, bussiputka juures peatunud, Lina peale võtnud ja kaasa viinud. Arvatavasti oli see isik talle küüti pakkunud või ta jõuga oma autosse istuma sundinud. Polnud ühtegi tunnistajat, kes oleks seda teooriat kinnitanud, aga see oli ainus seletus, kuidas ta sai nii kiiresti ja nii jäljetult kaduda. Lelle oli Lina umbes kümme minutit enne kella kuut autost välja lasknud. Juhi ja tunnistajate sõnul oli buss tulnud viisteist minutit hiljem ja siis Linat seal ei olnud. Marginaal oli viisteist minutit. Mitte rohkem.
Nad olid Glimmersträski põhjalikult läbi kamminud. Kõik olid kaasa löönud. Nad tragisid läbi kõik veekogud ja moodustasid ahelikud, mis käisid igas ilmakaares läbi kümneid kilomeetreid. Otsingutel olid abiks koerad, helikopterid ja tervest maakonnast pärit vabatahtlikud. Aga Linast polnud jälgegi. Nad ei leidnudki teda.
Lelle keeldus uskumast, et Lina on surnud. Tema jaoks oli tütar sama elus nagu tol hommikul. Juhtus, et mõni raisakullist reporter või taktitu võõras tema käest küsis.
Kas sa usud, et su tütar on elus?
Jah, usun küll.
Lelle jõudis Arvidsjouri sõiduks kulunud poole tunniga kuus suitsu ära tõmmata. Kui ta sisse astus, oli bensiinijaam tühi. Kippen oli seljaga tema poole ja pesi mopiga põrandat. Tema paljas pealagi läikis päevavalguslambi all. Lelle läks kikivarvul kohvimasina juurde ja valas papptopsi ääreni täis.
„Ma just mõtlesin, et kus sa oled.“
Kippen toetas oma raske kere vastu mopivart.
„Keetsin ainult sinu pärast uue kohvi.“
„Me täname,“ lausus Lelle, „kuidas olukord on?“
„Pole viga, ei saa kurta. Aga sul endal?“
„Olen elus.“
Kippen võttis raha ainult sigarettide eest. Kohvi koos eilse kaneelisaiaga tegi ta välja. Lelle murdis kuivanud koorukese ja kastis kohvi sisse, Kippen asus taas põrandat küürima.
„Ma näen, et sa oled täna õhtul sõidus.“
„Jah, täna õhtul tuleb sõitmist.“
Kippen noogutas kurva näoga.
„See päev hakkab kätte jõudma.“
Lelle vaatas märga põrandat.
„Kolm aastat. Mõnikord on tunne, et see oli eile, ja mõnikord tundub, et terve elu on mööda läinud.“
„Ja mis politsei teeb?“
„Kurat seda teab.“
„Ega nad ometi alla andnud ei ole?“
„Ega suurt midagi ei toimu, aga ma käin peale.“
„See on hea. Kui sul milleski abi vaja on, siis ma olen olemas.“
Kippen kastis mopi ämbrisse ja väänas kuivaks. Lelle pistis suitsud taskusse ja pani kaneelisaia kohvitopsi serva peale. Väljudes patsutas ta vaba käega Kippenile õlale.
Kippen oli algusest peale kaasa teinud. Pärast kadumist oli ta tundide viisi tankla valvekaamera lindistusi läbi vaadanud, et leida mõnda jälge, mis võiks Linani juhatada. Juhul kui talle küüti pakuti või ta kaasa viidi, oli võimalik, et see isik tankimiseks peatuse tegi. Nad ei leidnud midagi, kuid Lellel oli tunne, et Kippen hoiab aja möödumisest hoolimata silmad lahti. Ja seesuguseid inimesi tuleb hoida.
Ta istus uuesti autosse, kastis viimase saiatüki kohvi sisse. Sõi ja vaatas üksildasi tankureid. Ta oli arvestanud, kui kaugele võis Lina ründaja jõuda, kui tal Glimmerstäskis paak täis oli. Suure paagi puhul oleks ta jõudnud kaugele mägedesse ja üle Norra piiri. See tähendab, kui ta oleks mööda Hõbedateed edasi sõitnud. Oli ka võimalik, et ta oli mõnele väiksemale ja võõramale teele keeranud, kus polnud ei liiklust ega asustust. Keegi polnud ju enne õhtut aru saanud, et Lina on kadunud, aga siis oli möödas üle kaheteistkümne tunni, nii et ründaja või ründajad olid suure edumaa saanud.
Lelle pühkis käed vastu teksaseid puhtaks, pani suitsu põlema ja keeras võtit. Jättis Arvidsjouri selja taha ning oli üksi koos metsa ja teega. Jättis akna praokile, et okaste lõhna tunda. Kui puud rääkida oskaksid, oleks tuhandeid tunnistajaid.
Hõbedatee ise oli tuiksoon, mis viis teda väiksemate soonte ja kapillaaride sügava rägastiku kaudu läbi sisemaa. Seal oli umbekasvanud palgiveoteid, maastikusõidukite rööpaid ja sissetallatud jalgradu, mis siuglesid mahajäetud külade ja kokkukuivanud asulate vahel. Seal oli järvi, jõgesid ja väikesi käredaveelisi ojasid, mis voolasid nii maa peal kui ka maa all. Auravaid soid, mis laiusid nagu paranevad haavad, ja põhjatuid musti laukasilmi. Selle maastikul kadunud inimese otsimine oli eluaegne töö.
Asulate vahemaad olid suured, sõitjate vahemaad olid suured. Iga kord, kui mõni auto möödus, tundis Lelle, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkab, ta peaaegu lootis, et näeb auto tagaaknast Linat. Ta peatus inimtühjadel puhkeplatsidel ja kergitas prügikastide kaasi nagu palju kordi ennegi, aga süda kurgus tagumas, nagu oleks see esimene kord. Ta ei harju kunagi.
Enne Arjeplogi keeras ta ühele väiksemale soonele, teele, mis polnud muud kui kaks rattarööbast kuuskede vahel. Lelle suitsetas käsi roolilt tõstmata. Udulaamad liikusid puude vahel nagu mingid kujud ning ta kissitas läbi pimeduse, et paremini taibata, kus ta on. Tee oli ringikeeramiseks liiga kitsas, kui ta tagasi minna tahaks, peaks tagurdama. Kuid Lelle polnud praegusel ajal see, kes tagurdaks. Volvo pidi üle konarliku maapinna rühkima, tuhk pudenes märkamatult särgi rinnaesisele. Lelle sõitis senikaua edasi, kuni puutüvede vahel vilksatas esimene hoone. Mahajäetud talu oli aknalaudadeni võssa kasvanud ning kunagiste uste ja akende asemel haigutasid ainult augud. Natuke maad teed mööda edasi oli veel üks puitskelett, mis oli metsa rüppe tagasi vajumas, ja siis veel üks. Kõdunenud talumajad, kus keegi polnud aastakümneid elanud. Lelle jättis auto keset mahajäetust seisma ja istus tükk aega, enne kui kopsud õhku täis tõmbas ja kindalaekast Beretta võttis.
*
Meja oli õppinud Silje meestest eemale hoidma. Ta vältis nendega ühes toas olemist, sest teadis, et mehed tahavad harva üksnes Siljet. Neile meeldis ennast tema vastu suruda, teda tagumikule patsutada või salaja tema rindu näpistada. Nii oli see olnud juba enne seda, kui tal üldse oligi rindu, mida näpistada.
Aga Thorbjörn teda ei puutu. Seda taipas ta juba kolmandal lobudikus veedetud õhtul, kui trepist alla tuli ja Thorbjörni üksinda köögis alustassilt kohvi lürpimast leidis. Ta lipsas võimalikult vaikselt mehest mööda ja hiilis terrassile, otsekui poleks meest näinudki. Aga ta jõudis vaevu sigareti läita, kui Thorbjörn pea välja pistis ja küsis, kas ta õhtukohvi ei taha. Naeratades tõmbus mehe näonahk kortsu ja Meja mõtles, et Thorbjörn on vanem, kui ta oli arvanud, Siljest
