Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.[1.]
Roger lootis, et ka tema katse läheb kas või pisutki arvesse.
1 Matt 5:9. [ ↵ ]
63
Arsti päevaraamat I
Punkt 28. Arstid peavad päevaraamatut ning panevad sellesse kirja kõik nende abi vajanud mehed: mehe nime, kompanii, millesse ta kuulub, päeva, kui ta arsti käe alla tuleb, ja päeva, kui ta vabaneb.
„Laagri kohustused ja eeskirjad”
Tundsin, kuidas mu põske puudutas jahe tuulepuhang, ja väratasin, ehkki päev oli väga soe. Mul käis korraga peast läbi tobe mõte, nagu oleks mind põgusalt riivanud mööduv tiib, hääletult möödunud surmaingel, kes lendas ajama oma süngeid asju.
„Lollus,” laususin valjusti. Seda kuulis Evan Lindsay; nägin tema pead korraks minu poole pöördumas, aga kohe pöördus see tagasi. Nagu kõigil teistel, nii oli ka temal pilk suunatud itta.
Need inimesed, kes ei usu telepaatiasse, pole järelikult kunagi viibinud lahinguväljal ega teeninud armees. Enne kui vägi liikvele läheb, kandub nähtamatu miski ühelt mehelt teisele ning koguni õhk näib elavat. Hirmu ja õhina segu tantsiskleb üle naha ja liigub nõudlikult mööda selga alla nagu ootamatult tärganud iha.
Sõnumitooja polnud veel kohal, aga et ta tuleb, selles olin ma kindel. Kuskil oli midagi juhtunud.
Kõik seisid paigal ja ootasid. Tundes vastupandamatut soovi liikuda, katkestada see lummus, pöördusin järsult ja sirutasin käsi, täis tungi tegutseda, võtta midagi ette. Katel oli keema läinud, puhta linase riidega kaetud vesi ootas. Olin asetanud oma arstikasti kännule; tõstsin nüüd kaane lahti ja hakkasin masinlikult selle sisu üle vaatama, ehkki teadsin, et kõik on omal kohal.
Puudutasin ükshaaval kõiki läikivaid pudelikesi, lugedes nende silte nagu mingit rahustavat litaaniat.
Atropiin, belladonna, oopiumitinktuur, kodeiinieliksiir, lavendliõli, kadakaõli, münt, koldrohi ... ja lai pruun klaaspudel alkoholi. Alkohol oli asendamatu. Mul oli seda vankris terve vaat.
Mu silm tabas mingi liikumise – see oli Jamie; ta liikus aeglaselt puude alutsi, kummardudes siin, et lausuda kellelegi sõnake kõrva, puudutades seal kellegi õlga otsekui võlur, kes äratab ellu kivikujusid, ning läbi lehtede langev päikesevalgus säratas tema juukseid.
Seisin vagusi, käed põllevoltidesse klammerdunud, tahtmata teda eksitada, ent soovides ometi meeleheitlikult, et ta mind märkaks. Jamie kõndis kergelt, heites mõne nalja, puudutades põgusalt, kuid tema pinge ei jäänud mulle märkamatuks. Millal oli ta viimati seisnud oma vägede eesotsas, oodates pealetungikäsku?
Cullodeni nõmmel, mõtlesin ning karvakesed tõusid mu käsivartel püsti ja kullendasid kevadpäikeses.
Kusagilt lähedalt kostis kabjaplaginat, hobused liikusid raginal läbi võsa. Kõik pöördusid ootusärevalt vaatama, musket lõdvalt käes. Kostis ahhetamist ja jutuüminat, kui nähtavale ilmus esimene ratsanik, pistes oma erepunase pea vahtraokste vahelt välja.
„Helde looja,” sõnas Jamie nii valjusti, et seda oli kuulda kogu lagendikul. „Mida kuradit tema siit otsib?” Tulijat tundvate meeste seast kostis naeru ning pinge haihtus, otsekui oleks jää korraga murdunud. Jamie õlad lõtvusid vaevumärgatavalt, aga kui ta saabujale vastu kõndis, oli tema nägu kaunis sünge.
Selleks ajaks kui Brianna ratsmed pingule tõmbas ja sadulast maha isa kõrvale hüppas, jõudsin kohale ka mina.
„Mis ...” alustasin, aga Jamie seisis juba tütrega silm silma vastu, kämmal tema käsivarrel, ning rääkis midagi kiiresti ja vaikselt gaeli keeles.
„Andke andeks, proua, aga ta jäi endale kindlaks.” Puude vahelt ilmus nähtavale teine hobune, kelle seljas istus kahetseva näoga mustanahaline noormees. See oli Jocasta tallipoiss Joshua. „Ma ei saand teda takistada; proua Sherston kah mitte. Me proovisime küll.”
„Seda ma näen,” vastasin.
Brianna oli Jamie sõnadetulvast õhetama löönud, aga ei paistnud ilmutavat vähimatki soovi uuesti hobuse selga ronida ega minema ratsutada. Ta vastas isale samuti gaeli keeles – mida ta ütles, läks mul kõrvust mööda – ning Jamie põrkas tagasi, otsekui oleks herilane teda ninna nõelanud. Justkui oma sõnade mõjuga rahule jäädes noogutas Bree korra teravalt ning pööras kanna pealt ringi. Siis märkas ta mind ja tema näole ilmus lai naeratus.
„Ema!” Brianna embas mind ning tema kleidist hoovas värsket seebi, mesilasvaha ja tärpentinihõngu. Nägin tütre lõual pisikest koobaltsinise värvi plekki.
„Tere, kullake. Kust sina siis välja ilmusid?” Suudlesin Breed põsele ja astusin sammukese tagasi – kõige kiuste ikkagi rõõmus teda nähes. Tema kleit oli väga lihtne, seesama koredast pruunist kodukootud riidest, mida ta kandis kodus, aga värske ja puhas. Pikad punased juuksed olid kuklas palmikusse põimitud ja laia servaga õlgkübar rippus nööripidi seljal.
„Hillsborough’st,” vastas Bree. „Üks Sherstonite külaline rääkis eile õhtul, et rahvakaitsevägi on siin laagris, ja nõnda ma siis tulingi. Võtsin kaasa natuke toitu,” ta osutas hobuse ja pungil täis sadulakottide poole, „ja Sherstonite aias kasvavaid ravimtaimi, mida sul võib ehk vaja minna.”
„Tõesti? Jah. Vaat kui kena.” Tundsin seljal Jamie raevukat pilku, aga hoidusin tagasi vaatamast. „Ee ... ära arva, nagu poleks mul hea meel sind näha, kullake, aga siin võib õige varsti madinaks minna ja ...”
„Ma tean.” Brianna põsed roosatasid ikka veel ning nüüd punastas ta veel sügavamalt. Ta kõrgendas pisut häält.
„Sellest pole midagi, ega ma siia sõdima tulnud. Vastasel korral kannaksin pükse.” Ta vaatas korraks üle mu õla ning kuulsin sealtpoolt valju turtsatust, millele järgnesid Lindsay-vendade naerupahvatused. Bree langetas pea, et varjata muiet, ja minagi ei saanud teisiti, kui pidin naeratama.
„Ma jään siia sinu juurde,” lausus ta juba vaiksemalt ja puudutas mu käsivart. „Kui on tarvis kedagi põetada ... hiljem ... saan olla sulle abiks.”
Kõhklesin, ehkki oli ilmne, et kui lahing tõepoolest tuleb, on ka haavatuid, kelle eest hoolitseda, ning veel üks kätepaar kulub marjaks ära. Brianna polnud küll kogenud põetaja, kuid teadis ikkagi üht-teist pisikutest ja antiseptikutest ning sellest oli praeguses olukorras rohkem kasu kui heast anatoomia ja füsioloogia tundmisest.
Bree oli ajanud end sirgu. Tema otsiv pilk liikus vahtrate varjus ootavatele meestele.
„Kus Roger on?” küsis ta vaikselt, kuid kindlalt.
„Temaga on kõik korras,” kinnitasin, lootes, et mul on õigus. „Jamie saatis ta hommikul, rahulipp kaasas, teisele kaldale, ülesandega tuua Hermon Husband kuberneri juurde läbirääkimisi pidama.”
„Roger on seal?” Bree tõstis tahtmatult häält, aga võttis end siis kokku ja madaldas seda. „Vaenlase juures? Kas nende kohta võib niiviisi öelda?”
„Ta tuleb tagasi.” Jamie oli astunud mu
