vaherahulipp aitab teda, kui ta on tulevahetuse puhkedes ikka veel sealpool?”
Vastus, nagu ta kindlasti teadis, oli „Arvatavasti mitte”. Seda teadis ka Jamie, aga ei vaevunud ütlema. Ta ei vaevunud ütlema sedagi, et tulevahetust ei pruugi tulla; õhk oli tiine ootusest, maha pudenenud püssirohust ja närviliselt higistavate ihude lõhnast.
„Roger tuleb tagasi,” kordas Jamie, sedapuhku juba leebemalt. Ta puudutas tütre nägu, lükkas eemale valla pääsenud kihara. „Luban sulle, tüdruk. Teda ei ähvarda miski.”
Kui Brianna isa nägu uuris, näis tema hirm pisut lahtuvat. Nähtavasti leidis ta sealt mingit julgustust, sest pinge andis natuke järele ja ta noogutas, leppides sõnatult selle kinnitusega. Jamie kummardus tütre poole, suudles teda laubale ning pöördus, et minna rääkima Rob Byrnesiga.
Bree seisis ja vaatas talle natuke aega järele, päästis siis kübarapaelad lahti ning tuli ja istus minu kõrvale kivile. Tema käed värisesid pisut; sügavalt hinge tõmmanud, võttis ta põlvede ümbert kinni, et nendegi võbinat vaigistada.
„Kas ma saan sind kohe millegagi aidata?” küsis ta, osutades peaga lahtise arstikasti poole. „Tahad, et tooksin midagi?”
Raputasin pead.
„Ei, mul on kõik vajalik olemas. Jääb üle üksnes oodata.” Tegin kerge grimassi. „See on kõige raskem.”
Bree tõi otsekui vastu tahtmist kuuldavale nõusoleva häälitsuse, aga võttis end kohe silmanähtavalt kokku ja laskis lõdvaks. Kulm kergelt kortsus, silmitses ta meie ootamisvarustust: lõke, keev vesi, lahtikäiv laud, suur instrumendikast ja väiksem komps, milles oli mu esmaabitarvete karp.
„Mis selles on?” küsis Brianna, tonksates riidest kotti saapaninaga.
„Alkohol ja sidemed, skalpell, tangid, amputatsioonisaag, žgutid. Kui võimalik, toovad nad haavatud siia või toimetavad mõne teise arsti hoole alla. Aga kui pean minema lahinguväljale – kui keegi on nii raskesti haavatud, et ei suuda kõndida ja teda pole võimalik kanda –, siis krahman selle kaasa ja lähen otsekohe.”
Kuulsin Breed neelatamas ning nägin pilku tõstes, kui teravalt tedretähnid tema ninajuurel esile tõusevad. Ta noogutas ja hingas sügavalt sisse, et midagi öelda. Aga tema näoilme muutus, tõsidus asendus koomiliselt kiiresti vastikustundega. Bree nuhutas korra kahtlustavalt ja tema pikk nina tõmbus kirtsu nagu sipelgakarul.
Mina tundsin sedasama mis tema: värskete väljaheidete lehka, mida hoovas meie selja tagant võsast.
„Seda juhtub enne lahingut sageli,” ütlesin vaikselt, hoides tema nägu nähes naeru tagasi. „Nad vaesekesed pole säärase asjaga harjunud.”
Bree köhatas ega lausunud sõnagi, kuid nägin tema pilku üle lagendiku libisemas, peatudes kord ühel, kord teisel mehel. Ma teadsin, mida ta mõtleb. Kuidas oli see võimalik? Kuidas võis vaadata niisugust terviklikku olendit kui inimene, pea kummargil kuulamas sõbra juttu, käsi veeplasku järele sirutatud, nägu kord muigel, kord morn, silmad säramas ja lihased nõtked, ning kujutleda rebendeid, haavu, murde ... ja surma?
See oli võimatu. Inimene, kes polnud säärast võigast muundumist näinud, ei suutnud midagi niisugust endale vaimusilma ette manada.
Aga mäletada sai seda väga hästi. Köhatasin ja kummardusin tütre poole, lootes meie mõlema tähelepanu kõrvale juhtida.
„Mida sa isale ütlesid?” küsisin mokaotsast. „Siis kui siia jõudsid ja te gaeli keeles rääkisite.”
„Ah siis.” Korraks tõmbus Bree nägu muigele ja tema kahvatuid põski elavdas kerge puna.
„Isa kähvas mulle, küsis, mis mängu ma mängin – kas tahan jätta oma lapse orvuks, seades ennast koos Rogeriga ohtu.” Bree pühkis suu eest ära punase juuksesalgu ja naeratas ebalevalt. „Ma siis vastasin, et kui see nii ohtlik on, mispärast riskib siis tema jätta orvuks mind, lubades sinul siin olla.”
Hakkasin naerma, aga rohkem endamisi.
„Sinu elu ei ole ju ohus, ega?” küsis Bree rahvakaitseväe laagrit silmitsedes. „Siin lahinguväljast eemal?”
Raputasin pead.
„Ei. Kui lahingutegevus lähemale tuleb, tõmbume kohe tagasi. Aga ma ei usu, et ...”
Mu jutu katkestas kabjaplagin; see lähenes kiiresti ja olin nagu kogu laagergi jalul, kui nähtavale ilmus käskjalg, üks Tryoni sileda näolapiga abi, nägu allasurutud elevusest kahvatu.
„Sättige end lahinguvalmis!” lausus ta hingeldades, sadulas kergelt kummargil.
„Mida me siin teie arvates päikesetõusust saadik teinud oleme?” nõudis Jamie ärritunult. „Jumalapärast, mees, rääkige, mis on juhtunud.”
Juhtunud oli ilmselt väga vähe, aga see vähene oli kaunikesti tähtis. Reguleerijate poolelt oli keegi kirikuõpetaja ilmunud kuberneri juurde läbirääkimisi pidama.
„Kirikuõpetaja?” segas Jamie vahele. „Tahad öelda, et kveeker?”
„Ma ei tea, söör,” vastas kuberneri abi, pahane, et teda katkestati. „Kveekeritel, nagu kõik teavad, ei ole vaimulikke. Ei, see oli kirikuõpetaja, keegi Caldwell, reverend David Caldwell.”
Ehkki saadikuga ühte usku, ei lasknud kuberner end tema pöördumisest mõjutada. Ta ei saa ega taha tegemist teha jõuguga ning jääb endale kindlaks. Reguleerijad peavad laiali minema – siis lubab ta tegelda kõigi õigustatud kaebustega, nagu seadus ette näeb. Aga laiali peavad nad minema ning selleks on neil aega üks tund.
„Kas sa tahad või ei taha,” pomisesin tasakesi, närvid ootusest pingul, „heita naha seljast maha?” Jamie oli võtnud kübara peast ja tema ruuged juuksed helkisid päikese käes. Bree turtsatas summutatult, aga võis näha, et ta on rabatud.
„Jõuk on paha, väga paha,” sosistas ta mulle vastu. „Kuberner nad ... laseb maha?”
„Just seda ta võibki teha,” vastasin poolihääli. „Ja kaldun arvama, et teebki.” Juba sajandat korda sel hommikul peatus mu pilk pajudel, mille taha oli ülesannet täitma minnes kadunud Roger.
„Üks tund,” kordas Jamie vastuseks sellele, mida oli just kuulnud. Ta vaatas minuga ühes suunas, jõe poole. „Ja kui palju sellest veel alles on?”
„Võib-olla pool tundi.” Käskjalg nägi ühtäkki välja oma tegelikest aastatest palju noorem. Ta neelatas ja pani kübara pähe. „Pean nüüd minema, söör. Oodake kahuripauku, söör, ja edu teile!”
„Teile samuti, söör.” Jamie puudutas hüvastijätuks noormehe käsivart, siis laksas hobust kübaraga laudjale, pannes ta sörkima.
Just nagu oleks see olnud signaal, puhkes laagris sagin juba enne, kui kuberneri kulleri ratsu oli jõudnud puude taha kaduda. Ikka ja jälle kontrolliti relvi, mis olid juba laetud, kinnitati pandlaid, hõõruti läikima rinnamärke, klopiti tolmust puhtaks kübaraid, õmmeldi külge kokardeid, sikutati sirgeks ja seoti paeltega kinni põlvikuid, raputati täidetud veeplaskusid, nagu võinuks nende sisu veerandi tunniga aurustuda.
See oli nakkav.
