üksnes Bree. Pilk eemal kõrguvatel puudel, istus ta tardunult kivil ning ainult tema seelik liigatas aeg-ajalt kerges tuulepuhangus. Kuulsin teda midagi vaikselt ütlemas ja pöördusin.
„Mida sa ütlesid?”
„Sellest raamatutes ei räägita.” Bree ei pööranud pilku puudelt, tema käed olid süles nii kramplikult kokku surutud, nagu loodaks ta tahtejõuga sundida Rogerit pajude vahelt nähtavale ilmuma. Ta tõstis lõua ning osutas lagendikule ja puudele, meid ümbritsevatele meestele.
„See siin,” lausus ta. „Sellest pole ajalooraamatutes juttu. Ma olen lugenud Bostoni veresaunast. Nägin seda seal ajalooraamatutes ja siin ajalehtedes. Aga siinset ma raamatutes ei näinud. Ma pole lugenud sõnakestki kuberner Tryoni, Põhja-Carolina ega Alamance’i-nimelise paiga kohta. Niisiis ei saa siin midagi juhtuda.” Bree ütles seda ägedalt, veendunult. „Kui siin oleks aset leidnud suur lahing, oleks sellest ikka üht-teist kirjutatud. Keegi ei teinud seda – järelikult ei juhtu midagi. Mitte midagi!”
„Loodetavasti on sul õigus,” ütlesin, ent tundsin mööda selga alla jooksmas hoiatavat külmavärinat. Võib-olla oligi Breel õigus. Igatahes ei saanud sellest kujuneda ulatuslikku lahingut. Iseseisvussõjani jäi veel neli aastat – sellele konfliktile eelnevast ajast olid ajalooraamatutesse talletatud isegi väikesed kokkupõrked.
Bostoni veresaun oli leidnud aset vähem kui aasta tagasi – tänavalahing, rahvamassi ja rühma närviliste sõdurite vahel puhkenud madin. Vastastikku lennutatud solvangud, mõni teeleläinud kivi ... Käsklust ootamata tehtud lask, paaniline põgenemine ja viis surnut. Sellest oli ägedas toonis kirjutatud ühe Bostoni ajalehe juhtkirjas; olin näinud seda lehte Jocasta salongis – keegi sõber oli talle selle saatnud.
Ja kakssada aastat hiljem oli see põgus vahejuhtum muudetud laste juturaamatutes surematuks kui kolonistide kasvava rahulolematuse näide. Libistasin pilgu üle ümberringi seisvate ja lahinguks valmistuvate meeste. Kui siin puhkenuks suur lahing, milles kuninglik kuberner surub maha maksumaksjate mässu – milleks muuks pidi seda nimetatama? –, olnuks see ometi väärt äramärkimist!
Aga see oli ikkagi pelgalt oletus. Ja ma andsin endale murelikult aru, et ei sõjad ega ajalugu võta eriti arvesse seda, kuidas asjad peaksid kulgema.
Jamie seisis puu külge köide pandud Gideoni juures. Lahingusse kavatses ta minna oma meeste eesotsas jala. Praegu võttis Jamie sadulataskust püstolid ja pani vööpauna laskemoonavaru. Pea kumaras, oli ta oma tegevusest täielikult hõivatud.
Ühtäkki valdas mind vastupandamatu sundus. Pidin saama teda puudutada, talle midagi öelda. Püüdsin endale sisendada, et Breel oli õigus: siin ei juhtu midagi, ei tulistata ehk ühtki lasku ... ent ometi seisis Alamance’i kallastel kolm tuhat relvastatud meest, kelle meeltes ümises ja kumises verevalamise eelaimus.
Jätsin Brianna kivile istuma, tulitavad silmad metsaveerde kiindunud, ning tõttasin Jamie juurde.
„Jamie,” laususin, asetades käe tema käsivarrele.
Oli tunne, otsekui puudutaksin kõrgvoolujuhet. Ihu isolatsioonikihi all ümas elekter, valmis praksudes valgussähvatusena välja paiskuma. Öeldakse, et voolu all olevast juhtmest on võimatu lahti lasta. Elektrokutsiooni ohver otsekui jäätub selle külge, suutmata teha enda päästmiseks ainsatki liigutust, sel ajal kui elektrivool tema südant ja aju kõrvetab.
Jamie kattis mu käe oma kämblaga ja vaatas mulle otsa.
„A nighean donn,” sõnas ta ja naeratas põgusalt. „Tulid siis mulle head õnne soovima?”
Naeratasin vastu, nii hästi kui suutsin, ehkki minus särises elekter, põletades mind ning jäigastades mu näolihased.
„Ma ei saanud ju lasta sul minna, lausumata ... midagi. „Õnn kaasa!” peaks vist sobima küll.” Lõin kõhklema; äkilisest soovist väljendada rohkem, kui aeg lubas, jäid mul sõnad kurku kinni. Viimaks suutsin välja öelda üksnes kõige tähtsama: „Jamie ... ma armastan sind. Ole ettevaatlik!”
Jamie rääkis, et ei mäleta Cullodenit. Korraga tabasin end mõttelt, kas see mälukaotus hõlmab ka lahingueelseid tunde, kui meie kaks teineteisega hüvasti jätsime. Siis vaatasin talle otsa ja teadsin, et ei hõlma.
„„Õnn kaasa!” käib küll,” vastas ta, pigistades mu kätt, otsekui oleks ka tema jäätunud meie vahel tuhiseva voolu külge. „„Ma armastan sind!” on siiski palju parem.”
Ta pigistas veel kord mu kätt, võttis siis enda oma ära, et puudutada mu juukseid ja nägu, vaadata mulle silma, otsekui sooviks kätkeda mu kujutise sellesse hetke – kui peaks juhtuma, et näeb mind viimast korda.
„Võib-olla tuleb päev, kui meie kaks läheme taas lahku,” ütles Jamie lõpuks tasa ning tema sõrmed riivasid mu huuli – kergelt nagu langev leht. Ta naeratas põgusalt. „Aga see ei juhtu täna.”
Puude vahelt kostsid sarvehelid, kauged, kuid kimedad nagu rähni hüüd. Pöördusin ja jäin vaatama. Brianna istus endiselt kivil otsekui raidkuju, pilk metsale naelutatud.
64
Lahingusignaal
Meeldetuletus: rännakmarsil tähendavad kolm kahuripauku käsku asuda lahingurivistusse ja viis annavad märku minna pealetungile.
Lahingukord, William Tryon
Mõõdetud sammul hakkas Roger reguleerijate laagrist eemalduma, sisendades endale, et ei tohi kiirustada ega tagasi vaadata. Talle lendas järele solvanguid ja suusoojaks öeldud ähvardusi, aga selleks ajaks kui ta puude vahele jõudis, oli meestesumm ta unustanud ning pöördunud tagasi põletavate vaidlusküsimuste juurde.
Keskpäev oli möödas ja ilm oli mai kohta küll palav, aga higise ihu külge kleepuva läbimärja särgi järgi võinuks arvata, et on juuli.
Nägemisulatusest välja jõudnud, jäi Roger kohe seisma. Ta hingeldas, pea käis ringi ja süda kippus äsjasest adrenaliinitulvast pahaks minema. Vaenuliku näoga meestest ümbritsetuna polnud ta tundnud midagi ... mitte kõige vähematki. Nüüd, turvalises kauguses, hakkasid jalad värisema ja pikalt rusikasse surutud sõrmed valutasid. Ta sirutas ja kõverdas neid ning püüdis hingata aeglasemalt.
Ehk polnudki võrdlus La Manche’i kohal tehtud öiste lahingulendude ja õhutõrjekahuritega nii kohatu, kui ta ennist oli mõelnud.
Ta oli sealt siiski tulema saanud; ta läheb koju naise ja lapse juurde. Selle mõtte peale tundis Roger rinnus kummalist pitsitust: üdini tungivat kergendust ja täiesti ootamatult veelgi sügavamat kurbust, et tema isale polnud osaks saanud samasugust õnne.
Teda puudutas kerge tuulepuhang, mis kergitas kaelale langevaid niiskeid juukseid ja pakkus oma jahedusega teretulnud leevendust. Higi oli tunginud läbi särgi ja kuue ning niiske rätt tundus korraga lausa poomisnöörina. Visanud kuue seljast, kobas ta kaelasidet, kiskus selle värisevi käsi ära, et seista, silmad kinni ja riidetükk ripnemas käes, ning ahmida suurte sõõmudena õhku, kuni hetkeline iiveldus järele andis.
Roger manas vaimusilma ette Brianna, nagu ta naist viimati oli näinud – seismas Jemmyt süles hoides ukse raamistuses. Ta nägi naise pisaratest märgi ripsmeid ja lapse tõsiseid ümmargusi silmi ning tajus sügaval sisimas uuesti Husbandi seltsis hütis kogetud tunde kauget kaja: kaunist nägemust, rõõmujoovastust,
