just nõnda ongi.” Tema hääles võis kuulda kerget üllatust. „Seda, mis tähendab olla kolmekümnene või neljakümnene mees, ma laias laastus teadsin ... aga mis saab nüüd?” Jamie rinnust kostis vaikne häälitsus, mis meenutas ebalevat naeruturtsatust.
„Edasi tuleb meil kujundada end ise,” sõnasin näole vajunud juustepadrikus valitsevasse hämarusse vaikselt. „Me jälgime teisi naisi – või mehi – ning võtame nendelt mõõtu. Kõik, mida annab kasutada, laename nendelt, ja mida kusagilt mujalt ei leia, seda otsime iseendast. Ning alati ... alati ... käib sellega kaasas kahtlus: kas teeme ikka õigesti?”
Jamie käsi oli mu seljal soe ja raske. Ta tundis pisaraid, mis mu silmanurgast ootamatult alla veeresid ja tema särki niisutasid, ning teine käsi tõusis, et paitada mu pead ja siluda juukseid.
„Jah, nõnda see on,” kinnitas ta uuesti, väga vaikselt.
Ümberringi oli laager hakanud virguma, kostis kolksatusi ja mütsatusi ning unest kähedaid meestehääli. Pea kohal hakkas saagima üks rohutirts, nagu veaks keegi küünega üle vaskpoti.
„See on hommik, mida mu isa silmad ei näinud,” lausus Jamie ikka veel nii tasa, et kuulsin seda pigem tema rinnakorvis kui oma kõrvus. „Maailm ja iga päev, mille selles veedame, on kingitus, mo cridhe – ükskõik mida homne ka endaga ei tooks.”
Pöörasin sügavalt ohates pead ning toetasin põse tema rinnale. Jamie sirutas leebelt käe ja pühkis särgiservaga mu nina.
„Ning mis ülevaatusse puutub,” lisas ta asjalikult, „siis mul on kõik hambad suus, ühtki ihuliiget pole puudu ja mu riist tõuseb igal hommikul ise kikki. Võinuks minna ka hullemini.”
59
Sõjariistad
Mässajatevastase retke päevik
Kuberner William Tryon
Neljapäeval, 2. mail
Craveni ja Cartereti üksused asusid New Bernist teele, kaasas kaks vankrile tõstetud välisuurtükki ja kuus pöördkahurit; kuusteist suurt veovankrit ja neli väiksemat on täis pakke ja laskemoona ning toiduaineid on nii palju, et jätkub ka vägedele, kes liituvad nendega teel kolonel Bryani valdustes oleva ühise kohtumispaiga poole.
Kuberner lahkus New Bernist 27. aprillil ja jõudis kolonel Bryani poole 1. mail. Kahe piirkonna väeüksused ühinevad täna.
Reedel, 3. mail ühendlaagris
Kuberner vaatas kell 12 Neuse’i jõe läänekaldal koolmekoha juures aasal üksused üle.
Laupäeval, 4. mail
Ühinenud väesalgad marssisid Johnstoni kohtumaja juurde. Üheksa miili.
Pühapäeval, 5. mail
Marssisime major Theophilus Hunteri Wake’i maakonna valdusteni.
Kolmteist miili.
Esmaspäeval, 6. mail
Armee tegi peatuse ja kuberner võttis kindral Musteri valdustes vastu
Wake’i rügemendi. Selle komandör kolonel Hinton andis kubernerile teada, et suutis kompaniist, mille oli kohustatud enda ümber koondama, maakonnas valitsevate vastaliste meeleolude tõttu kokku saada kõigest kakskümmend kaks meest.
Märganud Wake’i rügemendi eest möödudes üleüldist tõrksust, täheldanud, et viie mehe peale olid napilt ühel relvad, ja tõdenud, et kui ta oli esitanud üleskutse astuda vabatahtlikuna teenistusse, keeldusid nad sellele allumast, andis ta sõjaväele käsu pataljon ümber piirata ning saatis seejärel kolm oma koloneli ülesandega valida välja nelikümmend kõige silmapaistvamat ja tegusamat meest – manööver, mis külvas tol ajal umbes neljasajast mehest koosnevas rügemendis paras jagu paanikat.
Mehi teenistusse kutsuvad armeeohvitserid tegid innukalt selgitustööd ning saavutasid selle, et vähem kui kahe tunniga koosnes Wake’i kompanii juba viiekümnest mehest. Öö hakul lasti Wake’i rügemendil minna häbistatuna niihästi neile osaks saanud alandusest kui ka nende endi käitumisest, mis oli selle põhjustanud. Sõjavägi pöördus laagrisse tagasi.
Kolmapäeval, 8. mail
Kolonel Hintoni väeüksus jäeti maha takistamaks sealse maakonna rahulolematutel koondumast ning ühinemast naabermaakondade reguleerijatega.
Täna hommikul marssis üks väeosa kurikuulsa reguleerija Turner Tomlinsoni maja juurde, vangistas mehe ja tõi laagrisse, kus ta luku ja riivi taha pandi. Mees tunnistas üles, et on reguleerija, kuid midagi enamat ei olnud nõus rääkima.
Armee marssis edasi ja jäi laagrisse Boothi lähedal New Hope Creeki ääres.
Reedel, 10. mail
Tegin peatuse, käskisin vankreid parandada, hobuseid rautada ja kõik korda sättida. Hillsborough’s vaatasin üle kaks Orange’i maakonna rahvakaitseväe kompaniid.
Vang Tomlinson põgenes täna õhtul kartserist. Teda aeti taga, kuid kätte ei saadud.
Pühapäeval, 12. mail
Ületasime rännakmarsil Haw’ jõe ja heitsime selle läänekaldal laagrisse. Võis oodata, et reguleerijad takistavad rojaliste jõge ületamast, nagu seisis nende plaanides, aga nad ei oodanud, et armee lahkub Hillsborough’st enne kui pärast esmaspäeva, ning vägede säärane äkiline manööver ajas nende plaanid osaliselt nurja.
Sain täna kiirteate, et kindral Waddell ja talle alluvad väed olid sunnitud tõmbuma reguleerijate surve all tagasi Yadkini jõe taha.
Jumalateenistusel pidas jutluse reverend härra McCartny. Kirjakoht:
„Kel pole mõõka, müügu oma pealisrõivas ja ostku mõõk”.[1.]
Täna ühines armeega vabatahtlikuna kakskümmend härrasmeest, peamiselt Granville’i ja Bute’i maakonnast. Nendest moodustati major MacDonaldile alluv kergeratsaväeüksus. Tiival olev üksus nabis kinni püssiga varitseva reguleerija. Volinik võttis tema majast kaasa pooliku ankru rummi, mis oli mõeldud reguleerijatele. Samuti mõned sead, kes väidetavasti kuulusid tema perekonnale.
Esmaspäeval, 13. mail
Rännakmarss O’Neali juurde. Kell 12 saabus kindral Waddelli virgats suulise teatega – kirjalikku ei julgenud ta kaasa võtta, kartes, et see võib sattuda vaenlase kätte.
Teade seisnes selles, et neljapäeva, 9. mai õhtul piirasid reguleerijad
