parasiit ei saa võimalust pista oma nokk perekonna varalaekasse ja see tühjaks imeda.
Üks
„Le chocolat qui vaut son poids en or,” luges Stacy Reeves valjul häälel kullatud kirja poeaknal. „Mida see tähendab?” küsis ta oma sõbrannalt Candace’ilt ilma et oleks tõstnud pilku kullaga ääristatud vaagnatele välja pandud isuäratavalt šokolaadivalikult.
„Šokolaad, mille kaal on kulda väärt,” vastas kerge aktsendiga läbi ja lõhki mehine hääl. Candace see küll ei olnud.
Üllatunult tegi Stacy oma sandaalides jalgadel poolpöörde. Ohhoo. Unusta šokolaad. Tema ees seisev tumedapäine sinisilmne kompu nägi küllalt hea välja selleks, et ta nahka pista.
„Mademoiselle, kas te sooviksite veidi maitsta? See on minu poolt.” Härra Suurepärane osutas käega poeuksele. Tema varrukasuust paistis hõbedane paberõhuke kell. Plaatina, oleks naine võinud kihla vedada hästiistuva rätsepaülikonna järgi. Nendele laiadele õlgadele, kitsastele puusadele ja pikkadele jalgadele ei oleks kaubamajast leidunud midagi nii sobivat.
Mis sellest, et Stacy oleks täna õhtul unistanud šokolaadilimpsimisest pigem mehe sügavast lõualohust, oli ta raskustega selgeks saanud, et kui miski paistis liiga hea, et tõsi olla, siis nii see oli. Alati. Võluv seksikas võõras, kes pakub tasuta gurmeešokolaadi, pidi olema keegi teine, sest peened poisid selliste praktiliste raamatupidajate vastu nagu Stacy, huvi ei tunne. Ja naise lihtne lilla päikesekleit ja kerged sandaalid polnud kraam, millele oleks kohta meeste fantaasiates.
Stacy vaatas Boulevard des Moulins’il, ühel Monaco vürstiriigi poetänavaist, sõbrannat otsides ringi. Candace’i ei paistnud kusagilt, kuid Härra Meelepärase kuju ja pakkumise taga pidi olema just tema. Sõbranna oli heitnud nalja selle üle, et leiab nelja nädala jooksul igale oma pruutneitsile veel enne oma pulmi peigmehe. Vähemalt Stacy oli arvanud, et ta teeb nalja. Kuni praeguse hetkeni.
Stacy kallutas pead, silmitses kõnesolevat meest ja kinkis talle mesimagusa naeratuse. „Kas teie see roll mõjub hästi ameerika turistidele?”
Mehe silmapaistvalt meelaste huulte nurgad tuksatasid ja paksude sirgete kulmude all asuvates silmades vilksatas huumorisäde. Ta surus oma sõrmuseta vasaku käe rinnale.
„Mademoiselle, te haavasite mind.”
Mehe hea välimusega kaasnes eepiline iseloom. „Ma kahtlen selles sügavalt.”
Stacy silmitses uuesti ümbrust, otsides oma kadunud sõbrannat. Mis iganes oleks olnud parem kui raisata siin oma aega, himustades seda, mida tal pole võimalik saada. Nimelt teda või viiedollarilist – olgu see siis eurodes – kompvekki.
„Te otsite kedagi? Vahest armukest?”
Armukest. Vaid sellest, kuidas ta kuulis meest r-i põristades seda sõna lausuvat, tuli talle kananahk ihule.
„Sõpra.” Seda, kes alles paar hetke tagasi ta selja taga oli seisnud. Kindlasti oli Candace kadunud ühte neist lähedal asuvaist vanamoodsaist poodidest, kas siis selleks, et osta pulmakraami, või hoopis selleks, et piiluda, kas tema mahitatud kohtumine teoks saab. Pealekauba oli peatus šokolaadipoes olnud Candace’i mõte.
„Kas ma saan teid teie sõbra otsimisel aidata?”
Mehel oli ülimalt omapärane hääl. Sügav ja sametine. Kas see oli prantsuse või monaco aktsent? Stacy oleks võinud seda häält kuulata kas või tunde.
Ei. Ta ei saanud. Ta oli siin Candace’iga, tulevase pruudiga, ja kahe teise pruutneitsiga selleks, et aidata ette valmistada Candace’i pulmi juuli esimesel nädalavahetusel, mitte selleks, et veeta romantilist puhkust.
„Tänan, ei, tänan.” Enne, kui Stacy ära jõudis minna, vupsas kõrvalpoest välja Candace, lehvitades käes pitsiriba.
„Stacy, ma leidsin kõige peenemalt tikitud…” ta jätkas kuni märkas Stacy kõrval seisvat kaunismeest ja ta kahvatud kulmud kerkisid imestusest, „… taskurätiku.”
Võib-olla see ei olnudki kokku lepitud. Stacy nõksatas varvastelt kandadele, pani käed rinnale risti ja oli valmis selleks, mis võis järgneda. Candace’il olid loomulikud heleblondid juuksed ja suured helesinised silmad. Tema süütu välimus, mis meenutas Alice’i Imedemaal, võttis mehed jalust nõrgaks. Pole kahtlust, et see kutt langeb Candace’i kenade jalgade ette. Stacyl polnud kunagi olnud sellist probleemi ja see sobis talle oivaliselt. Igavesti tema kaartidelt ei paistnud. Niipalju polnud ta mehi kunagi usaldanud.
„Mademoiselle.” Pikk, Tõmmu ja Ahvatlev kummardas kergelt.” Ma proovin veenda vôtre amie’d1, et ta lubaks mul kinkida talle un chocolat2, kuid ta kahtleb mu heades kavatsustes. Võib-olla siis, kui ma teid mõlemaid lõunale kutsun, mõistab ta, et ma olen üsna ohutu.”
Ohutu? Ha-ha! Temast kiirgas peent sarmi, mis on vaid euroopa meestele omane.
Candace’i huultel mängles kaval naeratus ja ta silmad tõmbusid pilukile, kui ta Stacy poole vaatas. Ohhoo. Stacy kangestus. Mil iganes ta seda ilmet nägi, tähendas see seda, et keegi oli valmis proovima IRS-is temale vempu visata, ja et see tähendas Stacy, nende raamatupidaja jaoks jama. „Mul on kahju, monsieur…? Mul läks teie nimi kõrvust mööda.”
Mees pakkus kätt. „Constantine. Franco Constantine.”
Candace’i silmis süttis äratundmistuluke, kuid Stacyle ei öelnud see nimi midagi. „Ma olen teiega kohtumist kaua oodanud, monsieur Constantine. Minu peigmees Vincent Reynard on teist sageli rääkinud. Mina olen Candace Meyers, ja see siin on Stacy Reeves, üks mu pruutneitsidest.”
Härra Imelise märkimisväärne võlu kiirgus keskpäeva päikese kuumuses ka Stacy peale. Mees pakkus oma kätt. Kulunud vormitäide. Naist oli tundidepikkuse etiketikursuse raames, mida talle jagas Candace’i tulevane meheõde, hoiatatud, et selle tillukese riigi elanikud on üsna formaalsed ja viisakad. Keeldumine mehe käe surumisest olnuks solvav.
Franco sõrmed tõmbusid Stacy käe ümber kokku. Soe. Tugev. Viivitav. Stacy sulas mehe karisma mõjust nagu või kuumal leival. „ Enchanté, mademoiselle.3“
Stacy rapsas oma käe vabaks ja süüdistas sädeme sähvatuses staatilist elektrit, mille oli põhjustanud soe kuiv kliima. Mehe silmis välgatas kiskjalik pilk ja Stacy selga mööda sööstsid kuumalained. Ohtlik.
Mees pöördus taas Candace’i poole. „Mademoiselle Meyers, kas ma võin teile üle anda oma õnnesoovid peatse abiellumise puhul? Vincent on õnneseen.”
„Tänan teid, monsieur, ja mulle teeks heameelt võtta vastu teie kutse lõunale minna, kuid ma pean kahjuks selle tagasi lükkama. Mul on tunni aja pärast kohtumine toitlustusettevõtte esindajaga. Küll aga on kogu pärastlõuna vaba Stacyl.”
Stacyl jäi suu lahti. Ta seedis öeldud mõtet ja põrnitses sõbrannat. Ta põsed värvusid kimbatusest roosaks. „Ma ei ole vaba. Ma olen siin selleks, et aidata sul su pulmi korraldada. Mäletad?”
„Madeline’il, Amelial ja minul on kõik kontrolli all. Sulle soovin head lõunatamist. Me kohtume sinuga täna õhtul enne kasiinosse minekut. Ah jaa, monsieur, hotell sai teie vastuse pulmakutsele ja pidulikule pulmaeelsele õhtusöögile 4juba kätte. Merci. Au revoir.” Candace lehvitas sõrmedega ja lahkus.
Stacy
