rohelist jakki. Ta oleks näinud välja nagu mees, kes on päevaks jahile läinud, kui ta näos poleks olnud kuulihaava. Parem käsi lebas tal süles. Selles olev Beretta püstol sihtis ikka veel mind.
Kui tema poole astusin, tajusin, et kõik politseinikud läksid vaikselt ruumist välja. Kuulsin ust enda selja taga sulgumas. Selle tagant kostus raadiosaatjaga edastatud sõnum: „Läheb sisse.“ Ja siis olin ma omapäi klassiruumis Ühendkuningriigi suurima massimõrvariga. Ja võib-olla pommiga. Mind meelitasid seda elukutset valima tolle kohtupatoloogia lõvi, professor Keith Simpsoni raamatud. Aga ma ei suutnud meenutada, et üheski noist oleks ta maininud sellist juhtumit.
Olin teravalt teadlik kõigest, mis mind ümbritses. Vaiksetest häältest ukse taga. Väljas üles seatud kaarlampidest, mis heitsid laele üksteisega kattuvaid tumedaid varje. Mu enda taskulambi väikesest valguskiirest. See klassiruum lõhnas mustuse, kriidi ja higi järele. Mis oli veidralt segunenud vere lõhnaga. Sammusin üle ruumi, keskendudes nurgas olevale surnukehale. Kohale jõudnud, laskusin põlvele, et teda vaadata. Relv, mis oli tol päeval juba nii palju inimesi tapnud, oli otse minule suunatud.
Michael Ryan oli tulistanud endale paremasse meelekohta. Kuul oli läbinud ühe meelekoha, läbistanud pea ja väljunud teisest meelekohast. Märkasin seda hiljem, kui olin ruumist lahkumas, see oli kinni klassiruumi vastasseinas asuvas teadetetahvlis.
Andsin politseiametnikele asjast ülevaate. Peidetud juhtmeid polnud. Surma põhjus oli ilmselt enesetapp. Seejärel, tundes kergendust lahkumisest sellisest kurvast surmapaigast, andsin varsti kiirteel gaasi. Tundus, nagu oleks Hungerfordi vaikus tunginud autosse ja sõitnud minu kõrval – tohutu suur soovimatu kaasreisija.
Kui koju jõudsin, olid lapsed voodis ja Jen allkorrusel telerit vaatamas.
„Ma tean, kus sa olid,“ ütles ta. „Kas oli hirmus?“
Jah. Aga ma lubasin endale vaid õlakehituse. Pöörasin talle selja, et ta mu nägu ei näeks. Tundsin, et mul on vaja lülitada välja teleuudised, kus reporterid arutasid suure ärevusega ja tungivalt Hungerfordis juhtunut. Hungerfordi surnute jaoks ei eksisteerinud enam põnevust või tungivat vajadust. Seal olid mehed ja naised, kellele lihtsalt korraldati tapatalgud sellal, kui nad oma asjadega tegelesid, asjadega, mida pidasid tähtsateks ja pakilisteks, kuni nende tegevus järsult katkestati. Nüüd polnud nende jaoks enam midagi tähtis. Polnud midagi pakilist.
Hilise ööni oli mul tegemist telefonikõnedega, et saada selgust, kuidas järgmisel päeval paljusid lahkamisi läbi viia. Lootsin aidata politseil iga surma n-ö rekonstrueerida ja seega tunnistajate abiga paika panna kõik Ryani liikumised. Rekonstruktsioon on tähtis. See tähendab kõigi asjas osalejate jaoks palju, ja see omab tähtsust ka laiemale maailmale. Inimestena on meil vajadus teada. Eriliste surmade kohta. Üldse surma kohta.
Hommikul läksin tegema paari igapäevast lahkamist; need olid joodikud, narkomaanid ja infarkti surnud, kõik surnukehad olid Westminsteri morgis. Sel ajal kui kolleegid pärisid minult üksikasju Hungerfordi kohta, viis sealne politsei viimaseid surnukehi Readingi haigla morgi. Kui ma umbes kell kaks pärastlõunal sinna saabusin, tervitas mind personal, mispeale õppisin neid tundma meie ametile ammusest ajast omasel moel – tassikese tee juures. Teetõmmist on peetud ja peetakse ikka morgis oluliseks; see on enne lahkamise läbiviimist nii õigus kui ka kohustus.
Ja siis paiskus uks pärani ja sisse kiirustas Pam. Ruum oli kohe liikumist täis. Pam oli oma füüsiliselt kujult väikene, ent väga oluline sekretär.
„Nonii!“ ütles ta.
Ta oli jõudnud vanusesse, kus jagatakse käsklusi, ja tormas nüüd sisse, nähes välja, nagu oleks valmis tegutsema kõige kohutavamalt tõhusal moel. Tema taga nägid kaks õnnetut morgiassistenti vaeva tema arvutiga.
„Kuhu ma saan arvuti sisse lükata?“
See polnud küsimus, see oli nõudmine. 1987. aastal olid arvutid ametiruumides veel lapsekingades ja need olid väga suured lapsed. Tegelikult pidi meie oma küll olema välja hautud dinosauruse munast, kuna Pam pidi selle Guyst suisa furgooniga ära tooma.
Ta nägi, et olin oma rohelise põlle ja valgete kummikutega valmis tegutsema hakkama. Just pidin saama väliste vaatluste ja röntgeni organiseerimisega ühele poole. Olin valmis alustama.
„Ei, ei, ei, sa ei saa alustada enne, kui arvuti on soojenenud ning see võtab vähemalt kümme minutit või muidu jõuad sa minust liiga palju ette. Tee mulle tass teed,“ instrueeris ta mind. Iain West elas ilmselgelt pettekujutelmas, et tema juhib osakonda.
Sel ajal kui arvuti ja teekann mühisesid, istus Pam klaviatuuri taha.
„Üsna mõttetu värk, nad on maha lastud, igaüks saab ju aru,“ sõnas ta reipalt. Pamile oli tõeliste mõrvade emotsionaalne planeerimata kaos tuttav. Sel põhjusel luges ta koos teiste personaliliikmetega sageli vahelduseks hästi kirjutatud põnevikke, kus mõrvar jätab endast selgeid jälgi ja lõpus saavad kõik mõistatuse mosaiigi tükid kenasti paika. Kõik see on hoopis teisiti paljude tõe versioonide, omavahel vastuolus olevate faktide ja nende erinevate tõlgenduste puhul, mis annavad tegelikule uurimisele iseloomuliku segilöödud ilme.
Tal oli õigus, täna ei oodanud meid just palju saladuslikku. Ent iga juhtum oli keegi: lapsevanem, laps, armastatu. Igaüks neist oli oma pere ja sõprade jaoks eriline ning mulle seega lahendamiseks unikaalne juhtum. Kuus lauda ulatusid ruumi lõppu välja, üle ühe asetses igaühel neist inimese surnukeha: vahepealsed tühjad lauad olid mõeldud sadade meie võetavate näidiste kotti panemiseks ja dokumenteerimiseks.
Esimene oli Michael Ryani surnukeha. Arvatavasti ei soovinud enamik leinavaid sugulasi, et ta oleks oma ohvritega ühes morgis, rääkimata siis lahkamisruumist. Tegelikult tahtsid kõik, et ta lihtsalt kaoks. Ajakirjandus vihjas ikka veel kahjurõõmsa rahuloluga, et eriüksus võttis ta maha – hoolimata politsei pressiteatest, mis pärast mu eilset kohalkäiku kinnitas, et ta sooritas enesetapu. Nüüd oli meil vaja veel öelda, et lahkamine kinnitas enesetappu.
Lahang ehk autopsia viiakse läbi kahel puhul. Seda võidakse teha pärast loomulikku surma, tavaliselt haiglas, hoolimata sellest, et surma põhjus on teada, kinnitamaks patsiendi meditsiinilist diagnoosi, ja võimalik ka, et uurida ravi mõju. Lahkunu perekonnalt palutakse lahkamiseks nõusolekut ja neil on absoluutne õigus sellest keelduda. Õnneks on enamik perekondi lahanguga nõus. Nende otsus võib aidata tulevikus teistel patsientidel ellu jääda, kuna annab meditsiinilisele personalile suurepärase võimaluse õppida ja oskusi arendada. Leian, et lahangupalvega nõustumine on väga üllameelne tegu.
Teine olukord on siis, kui surma põhjus on teadmata ning esineb võimalus, et see on ebaloomulik. Sel juhul läheb surmaga tegelemine koroneri pädevusse. Kõigile kahtlastele, ebaloomulikele, kuritegelikele või seletamatutele surmadele ei järgne pelgalt lahang, vaid kohtuarsti läbiviidav lahang. See tähendab keha täielikku ja äärmiselt detailset uurimist nii seest- kui ka väljastpoolt. Pärast paneb patoloog kõik need üksikasjad lahanguaruandesse kirja.
Aruanne peab kinnitama lahkunu ametlikku tuvastamist ning juba ainuüksi see on sageli väga pikk ja keeruline protsess, mõnikord ei saagi seda lõpule viia. Aruanne selgitab ka, miks politsei või kohtuarst lahangut nõudis. Siin tuuakse ära kõik isikud, kes viibisid lahangu tegemise juures. Ning toob välja igasuguste järgnenud laboritestide üksikasjad.
Aruande mahukaima osa moodustab patoloogi leitu täpne kirjeldus. Tavaliselt pakume neile andmetele ka mingi tõlgenduse ja lõpus toome ära surma põhjuse. Kui me ei tea, miks inimene suri, siis nii ütlemegi – ehkki tavaliselt teeme seda pärast mõningate võimaluste läbiarutamist.
Hoolimata kõigist aastaist, mille vältel oleme end ette valmistanud tuhandete haiguste puhul elundites
