üheksakümne kolme aastane. Nii on ta vanem isegi mu kaheksakümne seitsme aastasest emast.
Teen kokkuvõtteid. Kuidas on Shira vanadusega muutunud? Mu kirjutuslaua all lamades kiirgab temast meditatiivset rahu. Minu silmis jääb ta igavesti nooreks. Me oleme palju aastaid teinud kõike koos. Oleme tundide viisi jalutanud, järves ujunud, pallile järele jooksnud (hüva, seda küll rohkem Shira). Mõnikord igatsen tema noorusaastaid, kuid enamasti naudin tänast päeva rohkem kui midagi muud. Meie suhe muutub iga päevaga sügavamaks: me usaldame teineteist pimesi ja teame, mida teine tahab. Teda vaadates tean, mis toimub tema sees. Meil on sisseharjunud päevarutiin.
Kuid Shira vanaduse märke ei saa enam eirata. Tema kuldne kasukas on mõnestki kohast hall ja muutunud hõredamaks. Aluskarv tuleb aina rohkem lahti. Seetõttu kannab ta talvel fliisist mantlit ja vihmasabina vastu vihmakeepi. Ta külmetab kergemini.
Tema kunagi nii tume nina on muutunud helepruuniks. Siinseal kasvavad pisikesed käsnad – hiljuti tekkis selline näiteks ta silma sisenurka – ja kaovad mõne nädala pärast taas. Tema kasuka all paistab palju rasvamügarikke. Ma olen lasknud ta läbi vaadata. Tema ribidel on healoomulised rasvmoodustised ehk lipoomid.
Ka Shira nägemine on kahanenud. Ta soojad pruunid silmad on aina sinakamad ja tuhmimad ning pimedas muutub ta ebakindlaks.
Kuid nägemine ei mängi tema elus ilmselgelt säärast rolli nagu teised meeled. Koertel on oluliselt teravam kuulmine kui inimestel ning nad tajuvad helisid neli korda kaugemalt. Shira kuulmine on viimastel kuudel aga samuti nõrgenenud. Algul kuulis ta „valikuliselt“, nüüd aga enam üldse mitte. Kuidas ta sellega toime tuleb? Kui ma tema kõrval seistes ta nime hüüan, siis ta ei reageeri. Tavaliselt pean teda õrnalt puudutama, et ta tähelepanu võita. Endiselt on töökorras ta kompimismeel. Ta tajub maapinna võnkeid ja „kuuleb“ mind, kui ma jalgu trambin.
Tema kurtusel on mõistagi ka eeliseid. Sel aastal oli meil esimest korda rahulik aastavahetus. Mida kõike ma pidin varem tegema, et oma hirmunud koera vana-aastaõhtul või äikese ajal rahustada! Alates spetsiaalsetest feromoonidega kaelarihmadest ja rahustavatest homöopaatilistest tilkadest kuni müravähendamisvõteteni. Mitte miski ei aidanud. Paar aastat tagasi veetsin aastavahetuse isegi ühes põrgulikult kallis ja väga eraldatud luksushotellis. See oli kõrghooaeg ja tuba sai üürida minimaalselt neljaks ööks. Kui aga esimesed raketid eemal asuvas linnas õhku lasti, pidin ma ikkagi oma värisevat koera rahustama. Soovitused hirmunud looma ignoreerida, et „mitte tema hirmu kinnistada“, mulle ei sobi. Mina vastutan selle eest, et Shira säärastel hetkedel hätta ei jääks. Niisiis hoian tal ümbert kinni ja pakun talle nõnda turvatunnet. Mul on ükskõik, kas ma „tohin“ seda või mitte. Ma lihtsalt teen seda, juba ainuüksi sellepärast, et tunnen siis ennast paremini.
Nüüd on mu koer kurt. See, mis mind jalutades vahel meeleheitele ajab, sest ta ei kuule mu hüüdeid, võib teistes olukordades olla õnnistus. Tänavune uusaastapidu naabruskonnas, kus tehti palju mürglit ja lasti palju rakette, ei avaldanud talle mingit muljet. Niisiis on vanadusehädadel ka mõningad eelised.
Ringi kõndides pean temaga aga tähelepanelikum olema. Kord kadus Shira äkitselt metsa. Ta haihtus ringi nuuskides tihnikusse. Ma hüüdsin ja hüüdsin, kuid tagasi ta ei tulnud. Mis oli ka loogiline. Ma plaksutasin käsi ja kasutasin viimases hädas vilet, puhudes seda seni, kuni mul endal pidid trumminahad katkema. Teda ei ilmunud ikka välja. Sattusin paanikasse, astusin sammu tagasi – ja komistasin talle peaaegu otsa. Ta oli kogu aeg minu taga seisnud ja vaatas mulle üllatunult otsa. „Halloo, ma olen ju siin, mis sa närvitsed?“ Tundsin piiritut kergendust.
Harjutasin Shiraga kutsikaeast saadik visuaalseid märguandeid. Sidusin verbaalsed signaalid käemärgiga. Ta kuuletub käsklustele „tule“, „istu“, „koht“ ja „seisa“, kui suudan ta panna endale otsa vaatama. Aga ka sellega on vanaduses vähem probleeme, sest Shira on muutunud väga sõltuvaks ja kontrollib alatasa, kas ma olen ikka alles. Võõras kohas võtan ta igaks juhuks lühema või reguleeritava rihma otsa.
Tundub, et puudutused on muutunud tema jaoks tähtsamaks. Talle meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti, mida naudin muidugi ka mina. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa ta vahel aru, kus ta on. Kui ta õhtul aias viimase ringi teeb, jääb ta mõnikord seisma ja vahib enese ette. Mida ta küll mõtleb? Lähen väsinuna pidžaamas tema juurde ja toon ta majja tagasi.
Hiljuti tuli ta minuga keldrisse, kuid üles tagasi ei tulnud. Otsisin teda ja leidsin ta oma töökojast. Ta seisis seal ja vaatas mulle rõõmustades otsa. Tundus, nagu ta ei teaks enam, kus ta asub. Kas need on esimesed dementsuse märgid? Mu teistel koertel sellist asja ei esinenud. Või tundub mulle lihtsalt nii, sest koerte dementsus ja Alzheimer on tänapäeval palju kõneaineks ja me teame sellest rohkem, kuna meil on paremad infoallikad nagu internet? Ma juhatasin oma segaduses vanakese trepist üles. Me peame teineteisel rohkem silma peal hoidma ja sellega tuleb leppida.
Shira energiatase muutub koos ilmaga. Kui väljas on käre külm ja kuiv või ka meeldivalt soe, kargab ta mööda heinamaid nagu noor koer. Niiske ja külm ilm seevastu on tema jaoks raske. Siis jääb ta parem oma korvi.
Shira muutub endiselt erksaks, kui võtan kätte tema lelu, mille abil ta noorena õppis asjade äratoomist. Tugevast puuvillasest riidest tehtud lelu näeb välja nagu piklik pinal, kuid see pole täis mitte pliiatseid, vaid plastgraanuleid või muid vee peal püsivaid osakesi. Need asjandused peaksid kujutama metslooma ja neil on küljes nöör, millest neid saab kaugele visata. Nagu enamik labradore, armastab ka Shira seda ronti, sest tema geenidesse on kodeeritud metslooma äratoomine. Ta tantsiskleb kärsitult minu ümber ja ootab, et ma seda viskaksin. Ja ta ujub endiselt kirgliku rõõmuga.
Hiljuti muutus muide ka tema hääl. Varasem sonoorne sügav haukumine on asendunud veidra kriiskava tooniga nagu ooperidiival, kel on hääl ära.
Shiral on nüüd vaja rohkem aega, et kohaneda uute olukordadega ja mõista uusi ülesandeid. Seda tähtsam on minu jaoks teda jätkuvalt vaimselt ergutada, näiteks haistmismeele kaudu. Kuigi tal kulub praegu rohkem aega, et ninaga lõhna tunda, on ta endiselt uhke, kui on peidetud eseme üles leidnud.
Shira muutub kartlikumaks ning on paljudes asjades ebakindlam. Üritan talle siis võimalikult palju toetust pakkuda. Näiteks olen koertega kohtumisel ettevaatlik ja jälgin, et Shira puutuks kokku vaid tasakaalukate loomadega. Metsikud ja jõulised koerad võivad Shirale mänguhoos peale hüpates teda vigastada. Minu vanakese heaolu on mulle kõige tähtsam ning sõnad „küll nad saavad omavahel ise hakkama“ tunduvad mulle praegu veelgi talumatumad kui varem.
Igavese nooruse saladust ei ole paraku ka koerte puhul olemas. Shira vanadusehädasid võib iga vanem inimene ka enda juures näha. Olen õnnelik, et olen praegu sama küpses eas nagu mu koer. Nooremana ei oleks ma nii hästi suutnud maailma tema silmadega näha. Mu eelmised koerad surid viieteist- ja kuueteistaastaselt. Kui oleksin tookord teadnud seda, mida tean täna, oleksin võib-olla suutnud neid õnnelikumaks muuta ja nende viimaseid aastaid kergendada.
Me kõik tahame olla terved ja reipad võimalikult kaua. Koerte puhul on põhimõte sama mis inimestel: tervislik toitumine ja liikumine hoiavad kauem tervena. Mis puudutab toitu, siis ei tee ma Shiraga enam mingeid eksperimente. Kõik möödunud aastate menüümuutmiskatsed lõppesid kõhulahtisuse või gaasidega, nii et püsin tema harjumuspärase toidu juures. Nii on mõlemal vähem stressi. Hommikul saab ta koeraküpsise, lõunaks täisväärtuslikku vanade koerte purgitoitu ja õhtuti peotäie kuivtoitu. Kui toit sobib ja koer on terve, pole vaja seda muuta. Inimesed teavad ju samamoodi, mida nad taluvad ja mida mitte.
Tean, millist tantsu lüüakse koerakogukondades koera „õige“ toidu ümber ja millised ususõjad toimuvad sellel teemal internetifoorumites. Minu jaoks on täiusliku toidu otsinguile
