oma eluaega. Shira liigestele on tohutult abiks see, et ta on kleenuke – mis on labradoride puhul muide ebatavaline.
Minu vanatüdruk ja mina käime mõlemad füsioterapeudi juures. Ei, need on meil erinevad. Mina vabanen massaažiga seljavaludest, Shirale tehakse selja- ja liigesehädade vastu laserakupunktuuri. Lisaks teen temaga pea iga päev harjutusi, mis hoiavad teda liikuvana. Ta jookseb mu jalgade vahel slaalomit, tiirleb käskluste peale ringiratast – twist käsib keerelda paremale, circle vasakule – ja peab saama kiiresti istuvast asendist lamama. Maiuspalade eest muutub ta tsirkusekoeraks.
Sellest ajast, kui ta sai üksteist, käin temaga kaks korda aastas loomaarstil „vanadusehädasid“ kontrollimas. Sellised vanade koerte ennetavad uuringud aitavad aegsasti avastada muutusi liikumisaparaadis, meeleorganites, südame-vereringesüsteemis ja siseorganites. Mu sõbrad heidavad selle üle sageli nalja või ei saa lihtsalt aru. Nende meelest on hullumeelne käia koera vanadusprobleemidega kontrollis. Minu meelest on see mõistlik, sest siis tean, kui terve mu koer tegelikult on.
Mul on loomaarstidest unistuste meeskond: sinna kuuluvad traditsioonilised veterinaarid, homöopaadid ja füsioterapeut. Selline kombinatsioon tarku naisi ühes kliinikus koos on suur kingitus ja ma olen selle eest tänulik. Iga koeraomanik peaks leidma arsti, kes sobib talle ja ta koerale. Mina otsisin päris kaua ja proovisin erinevaid arste ning tunnen end nüüd olevat heades kätes.
Kõigi vanade koerte probleem on hambakivi. Pärast seda, kui Shiral tuli suure operatsiooniga eemaldada neli hammast, jälgin ma veelgi rangemalt, et tal oleks võimalikult vähe hambakivi, ja üritan tal enam-vähem korrapäraselt hambaid pesta. Shira pole sellest aga kuigi vaimustatud. Kanamaitsega hambapastat meeldib talle süüa küll.
Loomulikult kasutan ma kõiki abivahendeid, mida turg vanadele koertele pakub. Et kergendada Shiral autosse ronimist, katsetasin erinevaid rampe ning valisin viimaks ühe Šveitsi firma kokkupandava alumiiniumrambi, mida mööda mu koer saab turvaliselt ja vabalt üles-alla kõndida.
Esimeste vanadusilmingute märkamisel hakkasin Shira elukeskkonda kohandama ja pean muiates tõdema, et muudatused ei kergendanud mitte ainult mu neljajalgse sõbra elu.
Kui mu vana vannituba oli vaja remontida, lasin uue ehitada vanainimestele sobivalt sellise dušinurgaga, mis on põrandaga tasapinnas. „Juba praegu?“ küsis üks mu sõbratar. Jah, millal siis veel, kui mitte praegu? Kui saan midagi teha kohe, siis ma ei hakka seda edasi lükkama.
Kuna Shiral on raske treppidest käia, kolisin oma magamistoa teiselt korruselt esimesele. Kogu mu maja on tasapisi muutunud mu neljajalgsele vanakesele õdusaks paigaks. Igas toas on ortopeedilised koertevoodid, mis kohanduvad kehakujuga ja võtavad liigestelt koormuse. Ma kadestan teda nende voodite pärast ja kavatsen ka endale säärase madratsi hankida. Ometi eelistab Shira enamasti diivanit, millele ta peab vaevaliselt hüppama. Siledatel laudpõrandatel kergendab tema jooksmist libisemiskindel vaip.
Jah, vana koeraga on tegemist. Varem pidin ma kutsikate väikesed õnnetused ära koristama või asendama näritud mööblit. Tulevikus pean hakkama taas loigukesi koristama, ent mööblit Shira oma väheste hammastega enam ei näri.
Täna hommikul ärkasin varakult nagu alati ja kirjutasin kaks tundi. Shira lamas radiaatori ääres ja magas. Siis ärkas ta üles ja sirutas end.
„Kas tahad välja?“ Avasin aiapoolse ukse. Vihma voolas oja-dena. Minu labradoriproua jaoks oli ilm liiga märg, ehkki ta enamasti vett nautis. Ta keeras otsa ringi ja otsustas veel pisut tukastada. Mõnikord aga, kui päike paistab ja ta on välja maga-nud, kergitab ta kirjutuslaua tooli nihutamise peale pead ja vaatab mulle suurte silmadega otsa.
„Mis sa arvad, kas lähme jalutama?“
„Ja-JAA! Ma arvasin, et sa ei küsigi.“
Meie igapäevased jalutuskäigud pakuvad meile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Me naudime ühiselt loodust ja elu. Minu jaoks on iga jalutuskäik omamoodi püha aeg. Brittide Thomas Fletcheri ja Louise Platti huvitav uurimus „(Just) a walk with the dog? Animal geographies and negotiating walking spaces“5 tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat „äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus“ ning „potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks“. Uurijate sõnul tulevad koos jalutades ilmsiks nii koeraomaniku kui ka koera isiksuseomadused. Nähtavaks muutuvad ka võimuvahekorrad koera ja inimese vahel. Nii rääkivat jalutusrihma pinge üht-teist inimese ja koera suhte kohta: lõtv rihm tähendab harmooniat, pingul rihm erinevaid arusaamu sellest, kes juhib.
Fletcher ja Platt küsitlesid uuringute jaoks Põhja-Inglismaal inimesi, kes käivad oma koeraga regulaarselt jalutamas. Enamik inimesi pidasid jalutuskäiku oma koera tervise ja heaolu seisukohast oluliseks. Nad ei tajunud seda lihtsalt kohusetundliku koerapidaja kohustusena, vaid esikohal oli soov, et koer oleks õnnelik.
Koeraomanik Jane rääkis oma jalutuskäikudest Afganistani hurda Copperiga: „Kõige ilusam on vaadata, kuidas Copper üle lagendiku kihutab. Mõõtsin kord ta kiirust: ta võib joosta kolmkümmend miili tunnis (u 48 km/h – tlk). Siis näeb ta välja nagu gepard. Kui näen, kuidas ta on joostes nii oma elemendis, siis tunnen, kui õnnelikuks see mind teeb.“
Shira muidugi sellist kiirust ei saavuta, meie terviseprogrammil on oma piirid. Tavaliselt longib ta pärast pikemat jalgsimatka minu sabas. Mõnikord on ta aga naljatujus ja haarab hambusse oksa, mille ta tahab tingimata koju tuua. Ta tormab oksaga minu ees, pillub seda õhku või püherdab sellel, neli jalga taeva poole. Pärast selliseid päevi on tal vaja rohkem aega taastumiseks. Tavaliselt teen talle siis puhkepäeva, mil kõnnime vaid lühikesi maid.
Meie kooselu on jõudnud uuele tasemele. Kui inimeste argipäevatempo on sageli väga kiire ja neil pole aega märgata väikesi asju, siis Shira sunnib mind alatasa peatuma ja hetke nautima.
Minu elu koos vana koeraga on praegu tunduvalt rahulikum kui tema kutsikaeas. Ta on õpetatud koer ja piisab ainsast pilgust, et me teineteist mõistaksime. Shira on äärmiselt vähenõudlik ja rõõmustab lihtsalt selle üle, et saab minu ligiduses olla. Vastutasuks hoolitsen tema vajaduste eest ja kohandan end tema tempoga.
Mõnikord, kui ta on eriti laisk ja jalutuskäigust kujuneb sei-sak, sest tal on vaja põhjalikult iga rohukõrt nuusutada, püüan teda enda järel tirida. „Tule nüüd, mul ei ole tervet päeva aega.“ Siis aga taipan, et ühel päeval, mis pole enam kuigi kaugel, soovin teda veel kord niiviisi lonkimas näha. Õpin oma ruttu talitsema ning jalutama tasapisi. Niimoodi toimides rahunen ma muide ka ise.
Koera elu on meie eluga nii tihedalt seotud. Me saame ta kutsikana, ta on armas ja võluv olevus – ning ajab meid meeleheitele, kui närib kingi ja mööblit ja põhjustab majas kaose. Siis õpetame talle kombekat käitumist, mis mõnikord ka õnnestub. Meie side aina tugevneb ajaga. Koera elu kulgeb tõusude ja mõõnadega vanaduse suunas ja meie õpime nende käest aina rohkem: lõdvestumist, lõbutsemist ning lihtsate asjade nautimist. Elu on oluliselt parem, kui meie kõrval on koer.
Meie vanad koerad on saanud palju kogemusi: jahilkäiguga, autode, laste ja võõraste inimestega, naabrite, loomaarstide ning teiste koerte ja kassidega. Kõik oma koeraelu kogemused on nad jaganud kahte kategooriasse: kas see on mulle hea või see ei ole mulle hea?
Seepärast ei pea ma koeraomanikuna enam pidevalt valvel olema – mu koer on aastate jooksul targaks saanud. Varem meeldis talle jäneseid taga ajada, kuigi ta seda ei tohtinud. Praegu tohib ta neid taga ajada, kuid ei saa neid kunagi kätte. Vahel, kui mõni pikk-kõrv ta nina eest mööda kalpsab, vaatab ta meelega teisele poole, nagu ei tahaks ta oma saaki näha. Jänesed
