f="#fb3_img_img_3c27bbb2-b5aa-56ce-a6a2-f81c456e75eb.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Fredrik Backman
Britt-Marie var här
Partners in Stories
2014
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma
Kujundanud Anne Pikkov
Copyright © Fredrik Backman 2014
© Tõlge eesti keelde. Ene Mäe, 2019
ISBN 978-9985-3-4583-2
ISBN 978-9985-3-4695-2 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Emale, kes hoolitses alati, et mul oleks kõht täis ja mu riiulis oleks raamatuid
„Jalgpalli armastatakse sellepärast, et see on vaistlik. Kui tänaval veereb sinu poole pall, siis sa toksad seda jalaga. Jalgpalliarmastus tekib samamoodi nagu armumine. Sa lihtsalt ei oska sellest hoiduda.”
1
Kahvlid. Noad. Lusikad.
Selles järjekorras.
Britt-Marie ei ole tõesti selline inimene, kes teisi hukka mõistaks, sugugi mitte, aga ükski kultuurne inimene ei tuleks ju mõttele paigutada söögiriistu köögikapisahtlisse kuidagi teisiti. Britt-Marie ei mõista kedagi hukka, sugugi mitte, aga me ei ole ometi loomad, või mis?
Täna on esmaspäev ja praegu on jaanuarikuu. Britt-Marie istub tööbüroos ühes väikeses kabinetis väikese kirjutuslaua ääres. Sellel ei ole söögiriistadega pistmist, aga söögiriistad on sümptom, mis annab märku, et kõik on valesti. Söögiriistad peavad olema paigutatud nagu tavaliselt, sest elu peab olema tavaline. Tavaline elu on esinduslik, seal koristatakse kööki ja hoitakse rõdu korras ja hoolitsetakse laste eest. Sest see on tegelikult suurem töö, kui võiks arvata. Rõdu korrashoidmine.
Tavalises elus ei istuta tõesti tööbüroos.
Seal töötaval tüdrukul on lühike soeng nagu poisikesel. Mitte et see oleks kuidagi vale, tõesti mitte. Britt-Mariel ei ole eelarvamusi. Ju siis on mood selline.Tüdruk näitab näpuga paberilehele ja naeratab nii, nagu oleks tal kiire.
„Kirjuta siia oma nimi, isikukood ja elukoha aadress!”
Britt-Marie tuleb registrisse kanda. Justkui oleks Britt-Marie kurjategija. Justkui oleks ta tulnud tööbüroosse tööd varastama.
„Piima ja suhkrut?” küsib tüdruk järgmisel sekundil ja pakub talle plasttopsis kohvi.
Britt-Marie ei mõista kedagi hukka, tõesti mitte, aga kes see ometi niimoodi teeb? Plasttops? Kas praegu käib sõda? Britt-Marie tahaks tüdrukult seda küsida, aga kuna Kent manitseb Britt-Maried kogu aeg olema„parem suhtleja”, naeratab ta hoopis nii diplomaatiliselt, kui suudab, ja ootab, et talle antaks tassi jaoks alus.
Kent on Britt-Marie mees.Ta on ettevõtja. Ülimalt edukas.Ajab äri Saksamaaga ning on väga-väga hea suhtleja. Tüdruk ulatab talle kaks niisugust piimapakikest, mida ei pea külmikus hoidma. Seejärel ulatab ta plasttopsi, mis on täis plastlusikaid. Britt-Marie ilme väljendab säärast õudust, nagu näeks ta ussi.
„Ei soovi piima ja suhkrut?” küsib tüdruk mõistmatult.
Britt-Marie raputab pead ja tõmbab käega üle kirjutuslaua, nagu oleks see täis nähtamatut puru. Seal vedelevad kõikjal paberid, läbisegi. Kraamida ei ole tüdrukul muidugi aega, ta on vist väga hõivatud oma karjääriga, mõistab Britt-Marie.
„Okei, aga kirjuta siia oma elukoha aadress!” naeratab tüdruk paberit vaadates.
Britt-Marie langetab pilgu sülle ja pühib seelikult nähtamatut puru. Ta igatseb koju oma söögiriistasahtli juurde. Tavalise elu juurde. Ta igatseb Kenti järele, kõiki pabereid täidab alati Kent.
Kui paistab, et tüdruk tahab jälle suu avada, pistab Britt-Marie vahele:
„Kas tohiks paluda midagi, mille peale kohvitassi asetada?”
Britt-Marie ütleb seda niisugusel tähendusrikkal toonil, mida ta ikka kasutab, kui peab kogu oma südameheaduse kokku võtma, et plasttopsi tassiks nimetada.
„Mida?” hüüatab tüdruk teiselt poolt kirjutuslauda, justkui võiks tasse ükskõik kuhu panna.
Britt-Marie naeratab nii seltskondlikku naeratust, kui suudab.
„Te unustasite mulle aluse anda. Ma ei taha teie lauale jälgi jätta, mõistate?”
Teisel pool lauda istuv tüdruk ei paista mõistvat kruusialuste tähtsust. Ega portselanist nõude. Ega ka peeglite, nendib Britt-Marie tüdruku soengu põhjal.
„Ah, pole oluline, pane see lihtsalt sinna,” ütleb tüdruk muretult ja näitab näpuga kirjutuslaua vabale lapikesele.
Justkui oleks elu nii lihtne. Justkui poleks oluline, kas inimene kasutab tassialuseid ja paigutab söögiriistu sahtlisse õiges järjekorras. Tüdruk koputab pastakaga paberile trükitud ruutu„Elukoha aadress”. Britt-Marie hingab ülikannatlikult välja, see ei ole üldsegi ohe.
„Kohvitasse ei panda ometi otse laua peale. Lauale jäävad jäljed, mõistate?”
Tüdruk vaatab kirjutuslaua pinda, mis näeb välja nii, nagu oleksid väikesed lapsed proovinud sellelt kartuleid süüa. Heinahangudega. Pimedas.
„Ah, pole oluline, laud on nagunii juba kulunud ja kriimuline!” naeratab ta.
Britt-Marie hing kisendab.
„Te ei ole vist selle peale tulnud, et laud on niisugune sellepärast, et te ei kasuta tassialuseid,” nendib ta.
Ta ütleb seda mõistagi väga hoolivalt. Üldsegi mitte„passiiv-agressiivselt”, nagu Kenti lapsed ükskord tema kohta ütlesid, kui nad arvasid, et ta ei kuule. Britt-Marie ei ole tegelikult passiiv-agressiivne. Ta on hooliv. Kui ta kuulis, et Kenti lapsed teda passiiv-agressiivseks nimetasid, oli ta mitu nädalat eriti hooliv.
Tööbüroo tüdruk näib pisut pinges olevat. Ta hõõrub kulme.
„Noh … tähendab, su nimi oli vist Britt, eks?”
„Britt-Marie. Britiks kutsub mind ainult õde,” parandab Britt-Marie.
„Äkki sa lihtsalt … täidad selle paberi ära. Ole nii kena,” palub tüdruk.
Britt-Marie piidleb paberit, mis nõuab, et ta avaldaks, kus ta elab ja kes ta on. Nüüdsel ajal nõutakse inimeselt meeletut paberimajandust, et teda üldse inimeseks peetaks, arvab Britt-Marie. Pööraselt palju asjaajamist, et ühiskond lubaks sul milleski osaline olla.
Viimaks
