tütar. See liit oli järjekordne näide nõbude või nende laste omavahelistest abieludest, mida Victoria perekonnas oli regulaarselt praktiseeritud 1850. aastaist peale. Kui Victoria 1901. aastal suri, olid tema siniverelised järeltulijad kogu Euroopas mähitud keeruliste ja sageli antagonistlike dünastiliste sidemete ning truuduskohustuste võrku, mida punuti edasi kuni maailmasõja puhkemise eelõhtuni 1914. aastal.
Kuid seda viimast perekondlikku laulatust Coburgis, kus altari ette läksid tädipoeg Ernst (rohkem tuntud Erniena) ja onutütar Victoria Melita, kippus peaaegu varjutama kulisside taga toimuv draama, mis seostus kümme aastat vahelduva eduga kestnud armulooga Venemaa troonipärija Nikolai Aleksandrovitši ja Ernie õe printsess Alixi vahel (nagu teda tollal tunti). Alixit peeti üksmeelselt kaunitariks ja kuninganna Victoria tütretütrena ka suurepäraseks partiiks. Nikolai oli teda piiranud aastaid, kuid tüdruk oli kangekaelselt tagasi lükanud kõik ettepanekud temaga abielluda. Pealtnäha ülesaamatu komistuskivi seisnes selles, et hoolimata sügavast armastusest Nikolai vastu, keeldus vaga Alix visalt loobumast oma luteri usust ja siirdumast Vene õigeusku. Ent Coburgi pulmade ajal andis tulevasele liidule uue hoo sisse mõlema asjaosalise üks sugulane, kellest seda kõige vähem oodata võis – keeruline ja sageli vastuoluline Wilhelm II, Saksamaa keiser. Saksamaa imperaatorina oli ta samal pulgal oma vanaema Victoriaga, kes oli India keisrinna, ja tundis „Euroopa vanimate dünastiate suursuguse taasühinemise”[1.] korraldamisest suurt lõbu. Ta oli palju vaeva näinud veenmaks Alixit nõustuma usuvahetusega, ja 21. aprillil andis viimane lõpuks järele. Nikolai kirjutas oma päevikus, et see oli „minu elu kõige kaunim, kõige unustamatum päev – päev, mil ma kihlusin oma armastatud Alixiga”.[2.] Wilhelm ei väsinud end sestsaadik õnnitlemast, et just tema oli see deus ex machina oma Vene ja Saksa nõo kihlumise taga. Oma suure õnne eest võlgnesid nad tänu talle ja see vääramatu usk oma autoriteedi jõusse jäi Wilhelmi ekstsentrilise maailma „mütomaania” lahutamatuks osaks.[3.]
Kuninganna Victorial olid seevastu halvad eelaimused, mida tulevik tema kallile lapselapsele Alixile tuua võib, kui ta abiellub Vene valitsejaperekonda. „Minus tekitab hirmuvärinaid, kui mõtlen, et ta tõusebki tõenäoliselt nii noorelt sellele väga ebakindlale troonile,” kirjutas ta Alixi õele Victoriale, lisades, et „tema kallis elu ja eeskätt tema abikaasa elu” on „pidevas ohus”.[4.] Ajalugu näitas, et nagu paljudes muudeski asjades, oli Victorial ka siin õigus.
Nooremana oli Wilhelm hellitanud lootust ise abielluda mõnega neljast kaunist Hessen-Darmstadti printsessist: need olid Alix, Ella, Victoria ja Irene. Ta käis neil Berliinist sageli Hessenis külas, kus nad üles kasvasid, ja suhtus Alixi vanemasse õesse Ellasse alati kui oma „erilisse lemmikusse”.[5.]Saanud üheksateistkümneseks, lootis Wilhelm Ella oma abikaasaks teha. Neiu oli tema täditütar ja hoolimata lähisugulaste vahel valitsevast geneetilisest riskist, oleks kuninganna Victoria selle abielu nagunii heaks kiitnud. Kuid Wilhelmi emal kroonprintsess Victorial(1*.) olid teised plaanid. Ta eelistas Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburgi printsessi, kes oli kaugem sugulane.
Wilhelmile ei meeldinud, kui talle kaikaid kodaraisse loobiti, eriti veel ema poolt, ja ta käis õestel Darmstadtis külas edasi. Ent just siis, kui Ella hakkas ilmutama järeleandmise märke, pööras keisrikandidaat, kelle meelemuutused olid kurikuulsad, oma pilgu „meeletu kiirusega”, nagu väljendus ta enda isa[6.], ema välja valitud kandidaadile, Schleswig-Holsteini printsessile Augusta Viktoriale. Oma noorusarmastust Wilhelm siiski ei unustanud ja ta arendas endas välja maniakaalse viha mehe vastu, kellega Ella 1884. aastal abiellus – see oli suurvürst Sergei Aleksandrovitš. Ella võis küll olla abielus venelasega, kuid Wilhelmi silmis oli ta sakslanna ja selleks jäi.
Eraviisiliselt oli teada, et kroonprintsess Victoria oli kartnud, et hemofiilia – „Hesseni tõbi” – kandub Ella kaudu ka Saksa keisriperesse. Sest Ella ema printsess Alice, Hessen-Darmstadti suurhertsoginna ja kroonprintsess Victoria õde, oli potentsiaalse haigusgeeni kandja, mille talle oli teadmatult pärandanud nende ühine ema kuninganna Victoria. Seetõttu seati Euroopa kuningaperede lähedaste sugulussidemete mõttekust 19. sajandi lõpul aina enam kahtluse alla. Kuid 1894. aasta Coburgi pulmapeol püüti neist ohtudest mitte mõelda. See oli nii ilus aeg: „Mitte keegi ei paistnud mäletavat midagi neist koledatest asjadest, mida räägiti nõbude abiellumise kohta.” Alix aga rahustas sõpra Nikolaiga kihlumisega seoses: „Kuule, pooled meie nõbudest on omavahel abiellunud.” Pealegi, „kellega siin siis veel abielluda on?”.[7.]
1894. aasta novembris järgnenud Nikolai ja Alixi abielu (kes nüüd võttis venepärase nime Aleksandra Fjodorovna) rajas Vene, Saksa ja Briti valitsejakodade vahele uued sugulussidemed. Need tõid kaasa selle, et Vene valitsejaperekond käis koos oma viie lapsega – Olga, Tatjana, Maria, Anastassia ja Aleksei – järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma sugulastel kogu Euroopas regulaarselt külas. Armastatuim sihtkoht oli Aleksandra sünniriik Hessen-Darmstadt – tavaliselt Uus palee Darmstadtis, kus ta 1872. aastal valitsejasoost printsessina ilmale oli tulnud. Romanovite visiidid muutusid nii tavapäraseks, et 1890ndate lõpus lasi Nikolai sinna spetsiaalselt Aleksandra jaoks õigeusu kabeli ehitada, sest tema abikaasast oli saanud sama innukas õigeusklik, kui ta oli kunagi luterlane. Kuid kõige rohkem meeldis Romanoveile Hessenis Ernie suveresidents, Wolfsgarteni jahiloss, kuhu tema ja Aleksandra ühine isa suurhertsog Ludwig pärast oma abikaasa printsess Alice’i enneaegset surma 1878. aastal sageli ennast peitis. See asus pealinna lähedal ja oli tagasihoidlik telliskivist ehitis, kuid seda ümbritsesid kaunid tihedad pöögimetsad, lõhnav roosiaed, kunstipärane purskkaev ja viljapuuaiad. Siin tundsid Romanovid rõõmu taaskohtumistest Aleksandra õe Irenega, kes oli abiellunud Preisi printsi Heinrichiga, ja Victoriaga, kes oli abielus Battenbergi printsi Louisiga ja elas nüüd Inglismaal. Kui võimalik, tuli Venemaalt kaasa ka Ella. Need sulnid perekondlikud puhkused kestsid mõnikord nädalaid, täis pikki meeldivaid ratsaretki, tennisemängu ja piknikke, muusikat ja laulu. Need olid teravas vastuolus pingelise atmosfääriga, mis valitses siis, kui perekondlikule kogunemisele ilmus ka Wilhelm.
Nagu enamik nende kuninglikest nõbudest Euroopas, pidasid ka Hessenid ja Romanovid Wilhelmit jõhkardiks ja vältisid teda süstemaatiliselt; paljud lausa põlastasid teda. Vene keiserliku õuekantselei ülema, Moskva krahvi sõnutsi oli tal „eriline anne ajada närvi kõik, kes ta lähedusse sattusid”. Nikolai ei talunud tema üleolevat käitumist ja püüdis Wilhelmist alati eemale hoida, nagu oli teinud enne teda ka ta isa Aleksander III. Nõndasamuti tundis Aleksandra oma tädipoja suhtes püsivat „sisemist tõrget” ja teeskles sageli „rasket pead”, kui ähvardas oht, et tuleb õhtust süüa koos Wilhelmiga. Tema hinnang oma tädipojale oli salvav. „Ta on näitleja, silmapaistev koomik, võlts inimene,” ütles Aleksandra ühele oma lähikondlasele.[8.]
Wilhelmi inglise onupoeg George – kellest pärast vanaema Victoria surma 1901. aastal oli saanud Walesi prints – ning tema poolsakslannast naine Mary said Saksa keisriga paremini läbi. Ehkki Mary eraviisiliselt tunnistas, et mõnikord muudab Wilhelmi käitumine „monarhiseisuse naeruväärseks”, näitas ta ühes mehega tema veiderdamiste suhtes üles suuremat loomupärast sallivust. Osalt tuli see ustavusest neile tugevatele sidemetele Preisimaaga, mida oma eluajal edendas George’i vanaisa prints Albert, naites enda ja kuninganna Victoria vanima tütre Vicky Wilhelmi isaga, kellest hiljem sai teine Saksa keiser.[9.] Mõnda aega valitses kahe valitsejasoo vahel „tugev dünastiline tõmme” kõige saksaliku suunas, mis põhines tõigal, et enne Victoriat oli sadakond või enamgi aastat Briti troonil istunud Hannoveri dünastia.[10.] Seda kinnitas ka üks sugulane, printsess Marie of Battenberg (Hessen-Darmstadti printsi Aleksandri tütar), tähendades, et ta pole end „kunagi rohkem sakslasena tundnud” kui kuninganna Victoria juures. Kuninganna eluajal „peeti loomulikus, et perekonnas räägitakse palju ja vabalt saksa keelt”.[11.] Kuid pärast Victoria surma tuli Wilhelmil vaeva näha, et onu Bertielt, kes nüüd oli kuningas Edward VII, heakskiitu leida; Wilhelmi ülbed ja sõjakad maneerid ei aidanud sugugi hoida liitlassuhteid, mida Edwardi ema ja isa olid nii kaua kalliks pidanud. Tema agressiivne koloniaalpoliitika ärritas britte aina enam ja sajandi lõpuks olid Suurbritannia
