Ema saladus. Michael Robotham

       Ma olen katki. Katki ja talumatult häbistatud, sest nisu küpseb, allikad annavad lakkamatult vett, uted toovad ilmale sadu tallesid. Ka emased koerad teevad seda. Kuni tundub, et kogu maa kerkib, et näidata mulle õrnu magavaid lapsi, samal ajal kui ma tunnen oma lapse südametuksete asemel kaht haamrilööki.

       Federico Garcia Lorca „Yerma“

      Sarale ja Markile

      TÄNUSÕNAD

      Kui oled kirja pannud kaksteist romaani, on suurepärane tunne ette võtta puhas leht, ikka sellesama elevuse ja ootusega nagu aastal 2002, kui kirjutasin „Kahtlusaluse“ esimesed read. Tihti küsivad lugejad, kas mul on enda raamatute seas lemmikut, ja ma vastan alati, et ühe valimine tähendaks tunnistada, et mul on lemmiklaps. (Neil kõigil on omad head küljed.)

      Ja ma pingutan selle nimel, et kirjanikuna vältida sama loo kasutamist kaks korda. Eriti käib see „Ema saladuse“ kohta, mis on romaan, mille ülesehitus, aines ja kaks jutustajahäält on kõige auahnem ettevõtmine, mille kallale asunud olen. Kui sellega hakkama sain, siis tänu suurepärastele toimetajatele, eriti tänu Mark Lucasele, Lucy Malagonile, Rebecca Saundersile, Ursula Mackenziele, Colin Harrisonile ja Richard Pine’ile.

      Jään tänu võlgu oma imelistele kirjastusmeeskondadele: Little, Brown Book Group Suurbritannias, Hachette Austraalias, Goldmann Saksamaal ja Scribners USAs.

      Eriline tänu Lisa Soussale, kes heldelt annetas imelisele heategevusorganisatsioonile Dreams2Live4 ja võitis õiguse saada raamatusse enda nimega tegelane.

      Jättes tähtsaima viimaseks, tänan oma ilusaid ja andekaid tütreid Alexit, Charlottet ja Bellat ning naist, kellesse nad kõige rohkem on: nende ema Vivieni, mu abikaasat, üht ja ainust. Ta teab, et on parim.

      Agatha

      Selles loos ei ole mina kõige tähtsam tegelane. See au kuulub Megile, kes on abielus Jackiga, ja nad on täiuslikud vanemad kahele täiuslikule lapsele: poisile ja tüdrukule – heledapäistele ja sinisilmsetele, nunnumatele kui suhkrukoogid. Meg on taas rase ja ma olen äärmiselt elevil, sest ka mina saan lapse.

      Toetanud otsaesise vastu aknaklaasi, vaatan kõnniteel mõlemale poole, veel kaugemale aedviljaletist ja juuksurisalongist ja moeärist. Meg jääb hiljaks. Tavaliselt on ta selleks ajaks viinud Lucy algkooli ja Lachlani päevahoidu ning nurgapealses kohvikus sõpradega liitunud. See seltskond emasid kohtub igal reedel, nad istuvad välilaua taga, lapsevankrid reas nagu rekad praami autotekil. Üks rasvavaba piimaga cappuccino, üks chai latte ja kann taimeteed.

      Möödub punane buss ja varjab mu vaate Barnes Greeni pargile, mille vastas olen. Kui buss eemaldub, näen kaugemal tee peal Megi. Ta kannab liibuvaid teksaseid ja lohvakat kampsunit ning lükkab värvilist kolmerattalist tõukeratast. Ilmselt nõudis Lachlan, et võiks sellega eelkooli sõita, ja seepärast Meg hilinebki. Poiss on peatunud ka selleks, et vaadata parte ja trennitegijaid ja vanu inimesi, kes teevad t’ai chi’d, liikudes nii aeglaselt, et neid võiks nukufilmis kasutada.

      Selle nurga alt ei paista Meg rase. Alles siis, kui ta külje keerab, muutub ta kõht korvpalliks, kenaks ja ümaraks, vajudes päeva jooksul allapoole. Eelmisel nädalal kuulsin, kuidas ta kurtis paistes pahkluude üle, ja oigasin vastuseks. Ma tean, kuidas ta end tunneb. Minu lisaraskus on muutnud treppidest käimise trenniks ja mu põis on pähklisuurune.

      Vaadanud kahele poole, ületab ta Church Roadi ja palub vabandust sõpradelt, suudleb neid mõlemale põsele ja kudrutab nende lastega. Öeldakse, et kõik lapsed on armsad, ja ma arvan, et see on tõsi. Ma olen piilunud vankritesse, kus on Guglunki meenutavad punnis silmade ja vaid mõne juuksekarvaga olendid, ja ikka leidnud eest midagi armastusväärset, sest nad on nii värskelt vermitud ja süütud.

      Ma peaksin kolmandas vahes riiuleid täitma. See osa kauplusest on hea koht, kuhu peituda, sest juhatajahärra Patelil on probleeme naiste hügieenitoodetega. Ta ei kasuta selliseid sõnu nagu „tampoonid“ või „hügieenisidemed“, vaid nimetab neid „naisteasjadeks“ või ainult osutab kastidele, mis on vaja lahti pakkida.

      Ma töötan neli päeva nädalas, varahommikust kella kolmeni, kui just mõni teine osaajaga töötaja ei teata, et on haige. Tavaliselt täidan riiuleid ja kleebin hinnasilte. Härra Patel ei lase mul kassas olla, sest tema sõnutsi lõhun ma asju. See juhtus üks kord ja see polnud minu süü.

      Sellise nime järgi nagu Patel arvasin ma ta olevat pakistanlase või hindu, kuid selgus, et ta on rohkem waleslane kui waleslased ise: punase juuksepahmaka ja lühikeste vuntsidega, nagu oleks tegu Adolf Hitleri sohilapsega.

      Ma ei meeldi eriti härra Patelile ja ta on igatsenud minust lahti saada sellest peale, kui ütlesin, et olen rase.

      „Ära looda mingit vanemapuhkust: sa ei tööta täiskohaga.“

      „Ma ei loodagi.“

      „Ja arstil käid oma vabast ajast.“

      „Muidugi.“

      „Ja kui sa ei saa kaste tõsta, pead töölt ära minema.“

      „Ma saan kaste tõsta.“

      Härra Patelil on kodus naine ja neli last, kuid see pole teda mu raseduse suhtes mõistvamaks muutnud. Ma ei usu, et talle naised eriti meeldivad. Ma ei taha öelda, et ta on gei. Kui alustasin kaupluses töötamist, oli ta minu küljes kui takjas, kasutades iga võimalust end minu vastu suruda kas laos või siis, kui ma põrandat pesin.

      „Oih!“ ütles ta, surudes oma erekteerunud peenist vastu mu tuharaid. „Lihtsalt pargin oma ratast.“

       Pervert!

      Ma lähen tagasi laokäru juurde ja võtan hinnapüstoli, kontrollides hoolikalt selle seadeid. Eelmisel nädalal panin virsikukompottidele vale hinna ja härra Patel pidas palgast kaheksa naela kinni.

      „Mida sa teed?“ haugatab hääl. Mu selja taha on ilmunud härra Patel.

      „Täiendan tampoonivaru,“ kokutan ma.

      „Sa vahtisid aknast välja. Sinu otsmik jättis selle rasvase jälje klaasile.“

      „Ei, härra

Скачать книгу