päris oma majja kolimine. Õhk lausa võbeles võimalustest. Selleks, et kõiki kirjutamisi ja kolimisi töö kõrvalt täiel rinnal nautida, panin nad kõik taas kalendrisse piinliku täpsusega kirja. Ja just siis, kui arvasin oma jaanuarikuise plaani täielikult paika saanud olevat, saabus mulle e-kiri kutsega sõprade korraldatud Burnsi pidusöögile (Burns supper). Mis asi see veel on?
Ma ei olnud Burnsi pidusöögist kunagi kuulnud. Poeedist endast küll. 20aastasena lugesin teda päris suure huviga. See, et poeedi sünnipäeva aga pidusöögiga tähistatakse, oli mulle uus info. Läksin elevile. Mitte ainult pidusöögi pärast, vaid ka sõpradelt saadud kutse üle. Kuidagi on kujunenud nii, et suurem osa üritusi, mida need sõbrad korraldavad, on midagi enamat kui maitsvad õhtusöögid või ühised teatrikülastused. Neis on enamasti olemas ka etenduslik element, midagi ootamatut, midagi päriselt kaasavat. Minu jaoks on hea üritus kas mentaalne või füüsiline liikumine ühest teekonnast teise ja just sellisena hakkasin ette kujutama ka Burnsi pidusööki – õhtut, mis on täis laule ja luuletusi, mille ettekandmine annab kõikidele osalejatele sõiduvahendi, millega segamatult rändama minna.
Burnsi pidusöök korraldatakse igal aastal 25. jaanuaril, poeet Robert Burnsi sünnipäeval. Pidusöögi eesmärk on austada Robert Burnsi elu ja loomingut ning nautida häid toite. Tihti ka oma või teiste luuletusi ette kanda ja vahel koos laulda. Robert Burns (rahvasuus ka Rabbie Burns) sündis 18. sajandi teises pooles ning teda peetakse tänaseni Šotimaa rahvuspoeediks. Burnsi kuulsaimate luuletuste hulka kuuluvad nii „Auld Lang Syne“ (praeguseks eriti kuulus lauluna) kui ka luuletus „Hiirele“. Neist esimene ei ole täielikult originaallooming, kuid sai Burnsi osava sule all oma tänapäevaks tuntud kuju. Kusjuures, Eestis on tolle laulu viis tuntud „Küünlavalguse valsina“ filmist „Waterloo sild“ (1940) ja ka Vennaskonna esitatud versioonina, mis tudengite seas teada. Lauluvormis on kindlasti tegemist Šotimaa mitteametliku rahvushümniga, mida lauldakse tihti just vana-aastaõhtuti. Laulu sõnad keskenduvad aasta jooksul lahkunud lähedastele ja sellele, kuidas armastus nende vastu jääb kestma. Laulu meloodia on mažoorselt kibemagus. Maitse poolest mitte väga kaugel sellest viskitarretisest, mille ma oma esimese Burnsi pidusöögi jaoks valmistasin.
Vana-aastaõhtu tuli ja läks Soho teatris kabareeprogrammile kaasa elades. Vahetult enne südaööd kandis õhtu peaesineja Lady Rizo oma seksikalt majesteetlikul moel ette Miley Cyruse megahiti „Wrecking Ball“. „Auld Lang Syne“ see just polnud, kuid möödaniku saatis emotsionaalselt ära küll. 2014. aasta oli saabunud.
Mõned nädalad hiljem, 25. jaanuaril astusime koos elukaaslasega oma Ida-Londonis elavate sõprade uksest sisse, kaasas pudel Robert Burnsi nimelist viskit, suur karp magusat, viskist aeglaselt tilkuvat tarretist ning valik kaua otsitud ja valitud tekste, mida pidulikul üritusel ette kanda. Nimelt kantakse Burnsi päeval traditsiooniliselt ette laule ja luuletusi või räägitakse lemmiklugusid möödunud aastast. Meid juhatati elutuppa, mis oli täis neoonroosat mööblit, plastmannekeene ja sünteetilisi karvavaipu. Šotimaast ja tartanist oli asi kaugel. Aga nagu parimate paikadega maailmas ikka, on ka Šotimaa midagi rohkemat kui lihtsalt füüsiline koht kaardil; ta on meeleseisund ja seega alati ligipääsetav, kui talle vaid võimalus anda.
Istusime sohvadele ja ootasime teiste külaliste saabumist. Küünlad põlesid. Tuppa kogunes üha rohkem inimesi. Meil ei olnud kaminat, aga meil oli Youtube’i neljatunnine kaminatulevideo. Oli hämar ja hubane. Äkitselt pani keegi pimeduses mängima torupillimuusika ning kõigi tähelepanu pöördus justkui lavastatult uksele. Seal seisis peo korraldaja Andi, käes suur ahjuvaagen kahe aurava haggis’ega (üks lihaga, üks taimetoitlastele) ja teine kuuma kaalikapudruga. Andi selja taga seisis tema elukaaslane Aaron, juuksed püsti peas nagu Peeter Paanil ning käes ilmatuma suur pott, mis oli ääreni täis kartuliputru. Toidud toodi torupillimuusika saatel madalale diivanilauale ning üks Andi sõpradest astus uhkel sammul elutuppa, viskipudelid käes. Ka viskide sissetoomine on Burnsi sünnipäeval südant ja neelu soojendav traditsioon. Edasi läks kõik nagu juturaamatus; sellises, mida ma veel kunagi lugenud ei olnud. Andi haaras laualt suure noa, ütles meie ühise lihavormikuninga terviseks toosti ning lõikas sellesse auravasse lambarupskipalli sumpsti! sisse. Kogu toas levis kuumalt mahlane ja isuäratav lõhn. See ei olnud mul küll esimene kord haggis’t süüa, kuid see oli esimene kord maitsta taimetoitlaste haggis’t (maitses täpselt sama hästi kui lihane versioon). Haggis’el on mingil põhjusel kummaliselt põneva ja isegi natuke vastiku toidu maine, kuigi tegelikult on ju tegu lihtsalt verivorsti-sarnase asjaga. Iga inimene, kes armastab kruupe, juurvilja ja pajaroogi, leiab haggis’ele kindlasti koha oma talvises menüüs.
Kui esimene nälg kustutatud, oli aeg kokkutulnud naisperele toost öelda. Selle oli ette valmistanud üks meeskülalistest, kes kandis oma pika ja lausa professionaalselt riimuva kodutöö silmade särades ette. Kõik aplodeerisid. Ja valasid klaasidesse viskit. Edasi hakkas kohalviibijate ring liikuma päripäeva ehk käes oli aeg, mil iga külaline sai ette kanda oma eelmise aasta või üldse kogu oma elu lemmikluuletuse, lugeda katkendeid lemmikraamatutest, rääkida mõne põneva seiga jne. Sellesse õhtusse mahtus ühesõnaga kõike: Puškinit, Prantsuse filosoofe, kõnesid oma vanematest ja sõpradest, keda me imetleme, ise tehtud limerikke. Kaalikad krõmpsusid ja viskipudelid tühjenesid. Keegi oli kirjutanud eraldi luuletuse, kus mainiti ära kõikide kokkutulnute nimed. See luuletus pidi tegelikult olema toost kokkutulnud meesperele. Ma olin pikalt mõelnud, mis on see kõige ilusam lause, mida ma teistega jagada tahaksin. Sain alles nende inimeste – kellest ma tundsin vaid poolt tosinat – keskel istudes kindlalt aru, mida lugeda. See oli ka kogu Burnsi õhtusöögi lühim sõnavõtt – täiusliku elamise tunde kirjeldus Valdur Mikita „Lingvistilisest metsast“: „Räägitakse, et täiuslik elamise tunne on selline, mida kogeb inimene, kes langeb lõpmatult aeglaselt tagurpidi sirelitesse, käes puust mõõk.“
Sellisele elamise tunde sõnastamisele ei saa sõnadega midagi suurt lisada. Ainuke asi, mis selle definitsiooniga aga tõeliselt sobis, oli minu viskitarretis, mis mõjus kohati isegi tõhusamalt kui originaalkraam. Arvan, et sama tunnet oleks edasi andnud ka meie toidulauast puudunud klassika cranachan – magustoit, milles kohtuvad paljud koostisosad, mida Šotimaal armastatakse: koor, kaerahelbed, vaarikad ja viski. Õiget cranachan’i saabki ainult Šotimaal, kuna see kõige õigem maitse tuleb kohalikust koorest ja marjadest. Sel viskisel õhtul ei teadnud ma veel, et Burnsi pidusöögist saab minu uus traditsioon ja üks aasta oodatumaid päevi. Veel ei teadnud ma ka seda, et paari aasta pärast saabun ma peole koogiga, kuhu panen sisse kogu oma armastuse Šotimaa vastu, kogu oma viskikollektsiooni lõpu, suure koguse musta pipart ja ingverit ning mis saab ühe õhtu vältel vist legendaarsemakski kui Robert Burns ise. See oli kook, mida ma ei ole kunagi samamoodi teha suutnud.
Ja kui ka viimane peokülaline oli oma teksti ette lugenud – selleks oli Andi üks vanimaid sõpru, kes luges ette paar aastat varem kirjutatud raamatu alguse –, oli aeg teha Skype’i-kõne USA idarannikule, kus viibis Aaroni tüdruksõber lauljatar Raquel. Pärast klassikalist dialoogi „Kas sa kuuled mind, kas sa näed mind?“ võttis Raquel välja akordioni ning hakkas mängima „Auld Lang Syne’i“. Andi jagas kõikidele paberil kätte laulusõnad ja varsti lauliski kogu lõbus seltskond pisarsilmi (poolenisti härdusest, poolenisti piinlikkusest) seda vana šoti rahvaviisi.
Ameerika filosoof ja kultuuriajaloolane Walter J. Ong on kirjeldanud, kuidas mitte ükski teine tajuvaldkond ei seisa talletamise ja stabiliseerimise vastu sellisel määral nagu heli. Helilist stoppkaadrit ei ole olemas. Heli haihtub ja kaob kiirelt. Kui peatada hääle liikumine, ei jää midagi alles. Kui meie „Auld Lang Syne“ lõppes, püsis ruum pikalt peaaegu ehmunult vait. Ja kohe kui ajalukku kas või natukene sisse piiluda, hakkab olevikust piilujale tunduma, kuidas šoti kirjandus, luule ja ka muusika tõukuvad tihti kõik sellestsamast, haihtumise vastandsoovist.
Tolle
