esimene peatükk
„Ma olen pensionil,” lausus Alan Markby.
Ta mainis seda põgusalt, ehkki teda huvitas, mis võis olla sellise küsimuse põhjuseks.
„Aga sa olid hea uurija? Tädi Nina ütles, et olid.”
Josh Browning oli täiskasvanud mees, kuid elas ikka veel sama vanaproua juures, kes oli kunagi olnud tema ja ta õe kasuema, kui nad väikesed olid. Proua nimi oli kirja järgi Pengelly, kuid Josh nimetas teda ainult tädi Ninaks. Õde oli sealtkandist lahkunud, kuid proua Pengelly ja Josh jagasid kodu tasapisi lagunevas munitsipaalmajas, mis oli ehitatud läinud sajandi teisel kolmandikul ja koosnes paneelsektsioonidest. Majade rivi kandis selle taluniku nime, kellelt oli selle püstitamise jaoks maatükk ostetud. Ehitamise ajal peeti silmas, et sellised majad jäävad ajutisteks. Mujal Inglismaal oli sedasorti „kinnisvara” ammuilma lammutatud ja moodsate hoonetega asendatud. Taevas ise teadis, miks keegi ei olnud lammutanud Brocket’s Row’d. Sellest oli saanud seda tüüpi projekt, mis pannakse alati iga nimekirja lõppu ja lõpuks unustatakse üldse ära.
Algselt olid majade tagaküljed olnud vastu põlde ja metsi. See maastik oli suurelt jaolt kadunud tööstus- ja laohoonete alla, mida esialgu optimistlikult „äripargiks” nimetati. Aga Brocket’s Row seisis vana koha peal. Niipalju kui Markby teadis, ei olnud Joshil teisi lähedasi peale õe, keda ta ükskord möödaminnes mainis. Vaid üks kord ja hiljem mitte sõnagagi.
Josh polnud vestleja. Ilma hädavajaduseta rääkis ta üldse väga harva. See pani mõne arvama, et ta on vaimselt alaarenenud, kuid Markby teadis, et see ei vasta tõele. Josh oli üsnagi terane ja tähelepanelik. Ta mäletas, mida ta näinud on, kuni pisimate üksikasjadeni. Vahel meenutas ta Markbyle häbelikult mõnd detaili aiast. Aasta tagasi oli aia all olnud rotiauk, aga tema – see tähendab Josh – oli selle kinni pannud. Rott ei naasnud, sest Josh valas ümberringi tugevat desinfitseerivat vedelikku ja ükski loom ei salli seda. Tänavu jällegi oli üks hakk võtnud kombeks aias passida ja jäätmeid oodata. Ikka üks ja sama, kergelt lombakas, ja Josh ei olnud kunagi näinud, et tal oleks paarilist. Kõrvalasuva kiriku tornis elas veel hakke, kuid see üks vahtis muudkui aias. Ta oli üksik, „nagu mina”, oli Josh harvaesineva muige saatel lisanud.
Ta oli juhutööline ja sai hakkama enamiku töödega. Alan Markby elas koos naise Meredithiga Victoria-aegses hoones, endises kiriklas, ja seal oli majapidamises alatihti vaja midagi sättida. Nii oli Joshist aastate jooksul saanud tuttav inimene, kes värvis, toksis haamriga, ronis talvetormide järel katusele katusekive asendama ning tegi aina rohkem tööd suures aias. Ja seal töötas ta koos Markbyga ka täna, kaevates läbi aiamaad ja seades seda valmis suvikõrvitsate jaoks. Need viimased olid Meredithi idee.
Kuid Markbyl polnud õrna aimugi, mis sundis Joshi äkki küsima: „Sa olid kunagi võmm, eks ole?”
Nad istusid kuuris ja jõid keskhommikut pidades kohvi. Josh oli pikk ja turske ning võttis palju ruumi. Tal oli peas punane juuksepahmakas ja tema näojooned nägid välja, nagu oleks need tahunud skulptor, kes alles õpib ametit. Ta oli jalad välja sirutanud ja näis juurdlevat oma mullaste saabaste üle. Tema küsimus oli tulnud otsekui eikuskilt, ilma mingi sissejuhatuseta.
„Miks sa küsid?” küsis Markby vastu, sest mingi põhjus pidi Joshil olema. Josh ei lobisenud niisama.
„Tädi Nina rääkis, et sa olid siin Bamfordis tähtis võmm.”
„Ma olin komissar, aga sellest on nüüd tükk aega möödas. Mis tähtsust sel on?”
Markby rääkis seda hooletul toonil, kuid jälgis tähelepanelikult Joshi ärapööratud nägu. Markby tundis tunnistajaid. Pikad aastad raskete kuritegude uurimist olid talle õpetanud, et nad ilmusid välja väga erinevate maskide all. Nende seas oli valetajaid ja fantaseerijaid, oli ebatäpseid ja liialdavaid tüüpe, kuid ka üksikuid tähelepanelikke tunnistajad. Alati leidus neid, kes teadsid midagi, kuid ei tahtnud politseid sellega tülitada, sest viimati pole see oluline, või siis oli tegemist millegagi, millest oli piinlik rääkida. Neid ei saanud rääkima sundida, aga kui nad olid valmis, rääkisid nad ise, ehkki võis kuluda ilmatu aeg, enne kui nad asja tuumani jõudsid. Mõnikord ei olnud nende informatsioon oluline ja mõnikord, oh häda, oli. Markby ei osanud arvata, millisesse lahtrisse liigitub Joshi info, kuid ta oli täiesti kindel, et Josh teab midagi – mingit saladust – ja püüab oma teadmist jagada. Häda oli selles, et Joshil polnud aimugi, kuidas seda teha, ning ehkki ta oli juttu juba alustanud, näisid ta ideed nüüd ammendatud olevat ja mees oli jälle oma tavapärasesse vaikimisse taandunud.
„Imelik, kuidas asjad vahel lähevad ...” lausus Markby, ninapidi kohvitassis. See oli huupi lendu lastud nool ja mõttes võttis ta pöidlad pihku.
Joshi ilme selgines. „Justament!” nõustus ta. „Kunagi ei tea, mis välja tuleb.”
„Aga mis siis välja tuli?” söandas Markby usutleda.
Josh tõmbas jalad konksu, nii et saapad toetusid kindlalt põrandale, ja pööras ennast toolis, et võiks Markbyle otse silma vaadata. „Ma ei taha, et sul meie Dilysest vale mulje jääks,” ütles ta.
Dilys? Oot-oot ... kas see pole mitte Joshi salapärane õde?
„Mis mõttes?” küsis Markby, lisades: „Ma ei ole su õde kunagi näinud, kui sa temast räägid.”
„Ega näegi, vähemalt mõnda aega,” kostis Josh. „Ta on vangis.”
„Millega ta hakkama sai?” küsis Markby. Talle ei meenunud, et ta oleks kohalikust ajalehest kunagi Dilys Browningu nime lugenud.
„Ta kippus alati inimesi lööma,” vastas Josh ausalt. „Ta ei mõelnud sellega midagi halba. Lõi mind. Lõi lapsi selle kooli mänguväljakul, kuhu meid pandi, kui me siia elama tulime.”
„Kui tulite elama proua Pengelly, selle sinu tädi Nina juurde?” oletas Markby.
Ilmselgelt julgustust saanud Josh noogutas. „Ta teeb seda sellepärast, et on õnnetu, eks? Kui me lapsed olime, siis meid saadeti miski peene tohtri – psühhiaatri – juurde, aga sellest polnud abi. Dilys lõi tohtrit. Pärast seda saadeti teda muudkui ühe arsti juurest teise juurde, aga ega see midagi paremaks teinud.”
„Ja kas ta siiani lööb inimesi? Kas ta on praegu selle pärast vangis?”
„Justament!” ütles Josh ja naeratas ootamatult. Naeratus peegeldas puhast kergendustunnet. „Ma teadsin, et sa saad aru. Aga muud ta pole teinud, kui inimesi löönud. Ta ei ole varas!”
„Kas keegi on teda varguses süüdistanud?”
„Ei!” lausus Josh nördinult. „Ma ei ole selleni veel jõudnud.”
„Aa? Vabandust! Räägi edasi.”
„Paljud klubid ja pubid ja muud sellised kohad ei lase teda enam uksest sisse,” ütles Josh kurvalt. „Ta on mitu korda kohtu ees olnud, seal Londonis, kus ta elab. Aga viimane kord oli asi õige paha. Ta virutas kõrtsis mingile mehele klaasiga ja lõikas tal peaaegu kõri läbi. Verd kõik kohad täis, Dilys ise ka. Mees tuli haiglasse viia ja haav kinni õmmelda. See oli õnnetus, Dilys ei tahtnud talle viga teha. Ta ei saa aru, et ta teeb teistele viga, sest ta on ise seest vigane. Ta saab ainult sellest aru, et tal endal on valus!” Josh vaatas teisele tungivalt otsa, soovides, et too aru saaks. „Ma ei oska seletada. Ainult niipalju, et ta ei tahtnud. Lihtsalt lõi, aga endal oli klaas käes ...”
