„Mulle meeldib väga, et sa kirjutad, aga no kuule, kriminull ... inimesed hakkavad arvama, et need on päris kuriteod, mille kohta olen mina sulle kõik välja lobisenud.”
„Ei, ei hakka,” kostis Meredith vastu, „sest ma kavatsen kõik oma lood panna toimuma eelmise sajandi kahekümnendatel. Ja pealegi need inimesed, kes mu jutte loevad, ei tea, et ma olen abielus endise võmmiga.”
„Küll nad varsti teada saavad,” lausus mees süngelt.
„Ja siis? Muide, minu juttude detektiiv on elukutselt hoopis klaverihäälestaja.”
„Tõsiselt räägid või? Miks?” küsis Markby uskmatult.
„Tead, ma olen selle asja läbi mõelnud!” See kõlas ärritunult. „Kahekümnendatel oli moes klaverit omada. Nagu nüüd mobiiltelefoni. Klavereid on vaja regulaarselt häälestada. Mistõttu minu klaverihäälestaja käib igasugustes kodudes klaverit timmimas. See on aeganõudev töö, nii et tal kulub ikka tund või paar, ta istub vaikselt elutoas ja näpib klaverikeeli, aga majarahvas elab ümberringi oma elu edasi ja võimalik, et unustab tema kohaloleku. Ta kuuleb pealt jutte, märkab asju ja on kohal, kui toimub midagi veidrat.”
„Tõsi ...” oli Markby siis selle argumendi peale möönnud.
Ühesõnaga, praegu ta ei teadnud, kas naise küsimus oli retooriline – sest ta oli süžeekäigu arendamisel toppama jäänud – või oli naine ta näost midagi välja lugenud, nagu ta seda nii hästi oskas. See probleem lahenes kiiresti.
„Mis juhtunud on?” küsis Meredith vaikselt.
„Ei midagi ... see tähendab, ma sain teada midagi, mis juhtus õige ammu. Üks vana lahendamata saladus, mis on seotud ühe minu uurimisega, mida ma siin hulk aastaid tagasi kohapeal juhtisin Gloucestershire’i politsei suurema uurimise raames. Silmapaistvalt edutult, võin lisada.”
„Sa ei tule mulle ometi rääkima, et sa kaevasid koos Joshiga porgandipeenrast välja otsustava asitõendi!”
Markby viibutas hoiatavalt näppu. „Naljad jätta! Sa oled tõele lähemal, kui sa isegi arvata oskad. Asi on nimelt selles, et mul oli just Joshiga väga huvitav jutuajamine.”
Meredith ajas silmad suureks. „Midagi sellist nagu jutuajamine Joshiga on juba iseenesest väga huvitav sündmus, mis? Mina saan temalt ainult mõne lause kätte. Tavaliselt selle tööga seoses, mida ta parajasti meil teeb, ja kui ma olen talle vastanud, siis ta tavaliselt lihtsalt noogutab ja kõnnib jälle minema.”
„Jah, aga seekord me pidasime kuuris kohvipausi ja siis äkki küsis ta minult, kas ma olin enne pensionile minekut kõrge politseiametnik. Ütles, et tädi Nina – proua Pengelly – olevat talle nii öelnud.”
„See on või oli tema kasuema,” sõnas Meredith, „mitte lihane tädi. Mis sundis teda äkki Joshile ütlema, et sa oled politseis töötanud? Mind üllatab, et Josh seda niigi juba ei teadnud.”
„Ma ei tea, miks ta seda ütles, ma pean seda asja uurima. Mind eriti ei üllata, et Josh ei teadnud, sest ta ju ei suhtle inimestega, eks ole. Aga las ma jutustan sulle, mis ta mulle rääkis.”
Naine kuulas vaikselt, kui Markby Joshi jutustust kordas. „Vau!” ütles ta vaikselt, kui mees oli lõpetanud. „Kes oli Rebecca Hellington?”
„Ta on viimased kakskümmend aastat olnud kadunud isikute nimekirjas. Tema surma kohta pole seni – kuni praeguseni – leitud mingeid tõendeid. Tema lähisugulased – vähemalt isa – arvasid, et ta peab surnud olema, sest ta ei võtnud nendega enam ühendust. Muidu ta ikka helistas vähemalt kord nädalas koju. Ta õppis ühes Lääne-Inglismaa õpetajate seminaris, kuid perekond elas siin Bamfordis. Vanematel oli linnas reisibüroo. Kui keegi arvatakse kadunud isikute hulka, siis ei tähenda see veel, et inimene oleks surnud. Inimesed kaovad oma alalisest elukohast vahel meelega ega pea kellegagi sidet. Neil võib selleks igasuguseid põhjusi olla. Tema ema uskus kaua aega, et asjal on kindlasti mingi seletus ja küll Rebecca välja ilmub. Kuid ma pean tunnistama, et politsei kaldus tookord nõustuma isaga. Probleem oli selles, et meil ei olnud mingeid tõendeid, ei tema elusoleku ega surma kohta.” Ta vakatas.
„Ja sa otsisid teda siit?” küsis Meredith, kui vaikus katkeda ei tahtnud.
„Jah,” jätkas Markby, „koostöös Gloucestershire’i politseiga, nagu ma ütlesin. Nemad uurisid tema kadumist enda piirkonnas. Kuid võtsid meiega ühendust, sest Rebecca oli ühiselamus kahele inimesele rääkinud, samuti oma poisile, et tal on mõttes nädalavahetuseks koju sõita. Kui see nii oli, siis kohale ta ei jõudnud. Vanemate olukord oli kohutav.”
„Ma mõistan,” ütles Meredith vaikselt, „eriti kui nad teda ootasid. Aga ta ju ometi teatas sellest ka vanematele, mitte ainult paarile seminarisõbrale, et kavatseb nädalavahetuseks koju tulla?”
„Ta mainis seda kui võimalust, aga ei öelnud midagi kindlat. Vanemad jäid ootama, et Rebecca helistab ja ütleb, mis kell ta buss kohale jõuab. Ta sõitis tavaliselt National Expressi bussidega, sest need olid palju odavamad kui rong.”
„Ja veel odavam, ehkki riskantsem, oleks olnud pöidlaküüt?” pakkus Meredith.
„Isa arvas, et ta poleks selle peale välja läinud. Ma mäletan, kuidas ta ütles, et Rebecca oli selleks liiga mõistlik. Ja isa oli talle ka öelnud, et kui tal on tõesti näpud põhjas ja ta ei jõua bussipiletit osta, siis ta saadab talle kas raha või pileti. Ja oli talt lubaduse võtnud, et ta seda teeb, sest nad ei tahtnud, et ta hääletaks.” Markby tavaliselt rahulikud näojooned tõmbusid vihaselt kortsu. „Ma ei tea isegi seda, kas metsatukk on seal alles! Oleksin pidanud Joshilt küsima. Ma mäletan, kui seal vanade majade taga oli enamasti veel avamaastik. Mind üllatab, et need majad on ikka veel alles – et proua Pengelly elab siiani ühes neist. Seal on aastate jooksul suur arendustegevus toimunud. Kui nüüd järele mõelda, siis oli see Dudley Newmani projekt, ja võis jääda tema viimaseks. Mäletad Newmanit? Tema tulevikupilt nägi ette ümbritseva maastiku katmist telliskividega.”
„Too ehitaja? Ma mäletan teda, kuigi mul polnud temaga kunagi lähemat kokkupuudet. Aga et ühest kohast, kuhu ta maju ehitas, leiti laip, seda mäletan ma muidugi! See osutus minu jaoks üsna hirmuäratavaks vahejuhtumiks! Ära tule ütlema, et nüüd on sama lugu. Ma hakkan Newmani pärast veel muret tundma!”
„Jah, seda juhtumit mäletan ma ka, aga hilisema arendusena Brocket’s Row’ taga ei ehitatud enam elamuid. Newmanil tekkis suurushullustus ja ta tegi sinna miskisuguse äripargi. Niipalju kui ma mäletan, ei leitud ehitustööde käigus midagi kahtlustäratavat – või kui leiti, siis sellest ei teatatud. Äripargist ei saanud asja ja nüüd on seal minu teada peamiselt mingid laod.”
„Järelikult võib metsatukk olla Newmani elueesmärgi nimel betooniga kaetud?”
„Võib olla. Pean selle asja üle kontrollima, enne kui oma jutuga Trevor Barkeri juurde lähen.”
„Nii et sa teed politseile avalduse siinsamas Bamfordis?”
„Pean sellest teatama, sest see on mu kodanikukohus. Ja ma teatan inspektor Barkerile, sest ta saaks pahaseks, kui ma teeksin seda temast mööda minnes.” Markby ohkas. „Loodan väga, et see konkreetne tükk metsatukast jäi Dudley Newmani pilgu alt välja. Siis on võimalik, et meil õnnestub Rebecca veel üles leida. Tundub siiski tõenäoline, et varsti pärast seda, kui lapsed ta leidsid, tuli mõrvar tagasi ja viis ta kuskile mujale. Võib-olla oli ta lapsi tulemas kuulnud ja kõrvalised isikud peletasid ta korraks
