„Kui teda ei maetud, vaid kaeti lihtsalt lehtede ja okstega, siis oleks keegi kindlasti talle peale sattunud, nii nagu lapsed sattusid.”
„Mis osutab, et keha ei lebanud sel viisil maapinnal kaua. Nagu ma ütlesin, tapja läks tagasi ja mattis ta samal päeval – varsti pärast seda, kui lapsed teda nägid – metsatukka korralikult maha või viis laiba hoopis minema ja mattis kuskile mujale, ning meil pole õrna aimugi, kuhu.” Ta pööras pilgu aknale, kust avanes vaade taamal seisvale kirikule. „Nii et, Rebecca, kus sa oled?”
„Joshile tõuseb sellest hulga tüli,” tähendas Meredith asjalikult. „Kas ta tuleb sellega toime? Tema tahab, et ta rahule jäetaks ja ta saaks oma töid teha. Talle ei meeldi, kui ta lävel hakkab käima võõraid, kes kõik tahavad, et ta neile midagi räägiks.”
„Ma hoiatasin Joshi, et politsei tahab teda üle kuulata,” ohkas Markby. „Aga mina tahan näha hoopis seda, kuidas inspektor Barker sellega toime tuleb. Ta ei rõõmusta üldse, kui ma talle ütlen, et tal tuleb läbi kaevata märkimisväärselt suur ala, et leida laip, mida seal võib-olla polegi.”
„Kui ma täna hommikul üles tõusin,” lausus inspektor Trevor Barker, „siis oli minu ainus mure see, et juukseid jääb peas aina vähemaks.”
Ta tõmbas käega murelikult üle pealae, mida kattis silmanähtavalt hõrenev juus. Ta ei olnud vana, kurat võtaks, ja tema meelest oli see ebaõiglane, et ta kiilaks jääb. Ema ütles, et see annab mehele väärika välimuse. Ja meenutas, et ka tema isa jäi varakult juustest ilma. Aga ühelegi mehele ei meeldi, kui talle öeldakse, et ta on oma isa moodi – olukorras, kus seesinane isa on üle seitsmekümne, poeg aga alles neljakümnendates.
„Teadsin ka seda, et kui ma tööle jõuan, siis on mul laual tavaline hunnik muresid,” lisas ta süngelt. „Aga mida ma ei osanud oodata, Alan, oli see, et sina kõnnid siia sisse ja ütled, et su aednik leidis paarikümne aasta eest laiba, kuid ei teatanud sellest.”
Ja ühtlasi kõnnid siia sisse, ise nagu Peeter Paan. Miks Markby kiilaks ei lähe? See ebaõiglus ajas Barkeri sisimas vahutama. Vähe sellest, Markbyd oli õnnistatud seda sorti juustega, millest hallinevad karvad kunagi välja paistma ei hakkagi. „Tuhkblond” oli kirjutatud neile preparaatidele, mida naised kasutavad juuste värvimiseks. Barker teadis seda, sest tema naine kasutas sellist iluabi. Kui ta olnuks kuri inimene, siis võinuks ta isegi arvata, et Markby värvib oma juukseid. Kuid ta teadis, et see ei ole nii. Markbyl oli lihtsalt vedanud, kogu lugu. Aga tema, Trevor Barker, oli tõmmanud viletsa loosi. Seal tema külaline seisis, vanust ligi seitsekümmend aastat, ja nägi välja sama vana kui Barker.
„Väärikas” – nii oli naine talle pärast seda, kui nad endise komissari ja tema abikaasaga kohalikus restoranis kohtusid, Markby kohta öelnud. „Ja need sinised silmad tekitavad lausa külmavärinaid!”
„Pea suu!” vastas Barker tookord naisele hapult.
„Josh oli siis kõigest üheksane,” meenutas Markby. „Ja elas kasuperes. Tal ei olnud päris ema, kelle juurde oma looga joosta. Ma seletasin seda kõike.”
„Jajaa, sa seletasid seda kõike väga põhjalikult!” vastas Barker, koondades tähelepanu taas käsilolevale asjale. „Ma seda paika ise ei tunne. Kas metsatukk, nagu sa seda nimetad, on alles?”
„Ma sõitsin sealtkaudu, kui ma täna siia hakkasin tulema, ja tutvusin maastikuga,” ütles Markby. „Suuremalt jaolt alles, aga kohutavas seisukorras. See näib olevat koht, kuhu Bamfordi kodanikud viskavad oma vanu külmutuskappe ja televiisoreid. Rääkimata kottidest, mis on täis aiaprahti ja muud rämpsu. Joshi kirjelduse järgi oli see tema lapsepõlves üsna kena koht. Nüüd võiks seda nimetada kenasti koledaks tehtud kohaks.”
Barker reageeris põgusale naljatusele grimassiga. „Ja sa usud oma aedniku juttu täiesti?”
„Absoluutselt? Muide, käekett oli tema käes – seesama.” Markby osutas Barkeri ette lauale.
Barker põrnitses süngelt hõbedast ketti, mis oli nüüd korralikult väiksesse asitõendikotti pandud. „Tjah, ma pean selle asja kõrgemale poole saatma. Ma ei saa anda korraldust kalli õngitsemisekspeditsiooni korraldamiseks – nagu seda oleks suure ala läbikaevamine – ilma ülemuste loata. Rõõmsad nad ei ole, seda ma võin sulle öelda. Tänapäeval on kõigel hind, viimse pennini kirjas. Inglismaal on spetsiaalne lahendamata juhtumite üksus, aga neil on raskusi rahastuse leidmisega ka perspektiivikamate juhtumite jaoks kui see. Nii et ära väga palju looda! Me räägime siin käeketist, mille lapsed leidsid kahekümne aasta eest maalapilt, mis on nüüdseks suuremalt jaolt täis ehitatud. Aednik ütleb, et tema õde võttis selle laibalt. Kuid tema õde võis selle leida ka maast, kuhu see oli kukkunud ja kaotatud mitu kuud varem. Mina ei mäleta üksikasjaliselt kõike, mis ma üheksa-aastaselt tegin. Kas sina mäletad?”
„Ma mõistan su kahtlusi,” lausus Markby leebelt. „Aga oleks kena, kui suudaksime juhtumi lõpetada.”
Barker lasi ennast vastu seljatuge ja põristas sõrmeotstega vastu lauda. „See oli muidugi sinu juhtum, eks ole? Sa tahad selle ära klaarida.”
„See oli minu juhtum ainult siin piirkonnas ja meie osavõtt piirdus konkreetselt vaid küsimusega, kas tüdruk jõudis koju. Gloucestershire’i politsei menetles juhtumi teist otsa, tema tegelikku kadumist. Nad usutlesid Rebecca tuttavaid tudengeid ja samuti tema poissi.”
Barker kortsutas kahtlustavalt kulmu. „Ma oletan, et nad kontrollisid seda poiss-sõpra ikka põhjalikumalt kui pelgalt lihtsa vestlusega? Võib-olla armastajate tüli, võib-olla tüdruk tahtis suhet lõpetada. Poiss armukade ja nii edasi, sa tead neid asju küll.”
„Mulle tundub, et poissi küsitleti tol ajal mitu korda. Kuid mitte miski ei osutanud, et ta teaks midagi tüdruku kadumise kohta. Ta oli väga mures, nagu mulle kirjeldati.”
„Muidugi oli ta mures!” nähvas Barker. „Seda võis põhjustada must südametunnistus!”
„Või siis ka lihtsalt see, et tegemist oli noore mehega, kes polnud elus häda näinud ja kelle tüdruk oli kadunud, ning ta ei teadnud, mida teha või öelda. Aga mina teda üle ei kuulanud. See oli kohaliku kriminaaljuurdluse osakonna töö, nagu ma sulle ütlesin. Mina tegelesin siin vanematega.”
„Kas nad on veel elus?” küsis Barker. „Meil on vaja nende kinnitust, et see on tüdruku käekett.” Ta puudutas väikest plastkotti, milles oli hõbedane ehe.
„Ilma kontrollimata ei oska öelda. Kujutan ette, et nad peaksid nüüd üsna vanad olema, nagu mina!” Kerge muie libises üle Markby näo. „Jah, nad võivad veel elus olla.” Ja lisas kõhklevalt: „Ja veel üks asi, mida ehk mainida – lihtsalt kokkusattumus, saad aru.”
„Lase käia!” lubas Barker hapu näoga, nagu ootaks midagi ebameeldivat.
„Noh, tookord kui ma Gloucestershire’i omadega koostööd tegin, oli neil selle asja peale pandud üks noor uurija, seersant, helge peaga, otse koolipingist tulnud ...”
„Oeh ...” ütles Barker lihtsalt.
„Nüüd on ta komissar. Tema nimi on Ian Carter. Pärast ta töötas mujal ka, nagu see ikka käib, aga nüüd on ta tagasi Gloucestershire’is.”
„See viib millegi juurde välja,” lausus Barker umbusklikult.
„Ainult selle juurde, et enne kui ma siit pensionile läksin, oli minu meeskonnas äsja kõrgendust saanud
