ei märkaks, et see ei olnud öeldud just julgustavalt, ja tõusis. „Suur tänu, et selle kõik ära kuulasid,” lausus ta viisakalt.
Barker ei jäänud viisakuses alla ja sirutas käe. „Rõõm on hoopiski minu poolel, nagu ma teises olukorras ütleksin! Ainult et see ei olnud hea uudis, mis sa tõid. Võib-olla sinu jaoks on.”
„Minu jaoks?” imestas külaline pakutud kätt surudes.
Barker naeratas esimest korda pärast seda, kui ta saabuvat Markbyd tervitas. „Seda ei juhtu just sageli, et politseiuurija saab tükk aega pärast erruminekut uuesti ubinat haugata.” Barkeri naeratus venis laiemaks. „Seda sa ju taga ajad, Alan, kas pole? Teine katse lahendada lahendamata juhtum?”
„Ma olen pensionil,” ütles Markby juba teist korda sel päeval.
„Noh? Mida Barker ütles?” nõudis Meredith kärsitult. „Kas nad hakkavad metsatukka läbi kaevama?”
Markby lükkas jaki õlgadelt ja riputas selle vana viktoriaanliku maja hämarasse koridori. Oli pimedam ja kõledam kui tavaliselt, sest päine päev oli lõpukorral. Ma pole aias õieti midagi ära teinud, mõtles ta. Kui Josh talle oma ebatavalise loo ära rääkis, oli Markby ülejäänud osa päevast veetnud kunagise metsa alal ringi sõites ja pärast Barkeriga rääkides. Enne tuppa tulekut tegi ta kindlaks, et Josh on oma kaevamistöö lõpetanud; teda üllatas pisut, et pärast seda, kui aednik oli tööriistad korralikult ära puhastanud ja kuuri tagasi pannud, oli ta koju läinud.
„Josh ei oodanudki ära, et teada saada, kuidas mul läks,” ütles ta naisele. „Nähtavasti ta otsustas, et kui ta on oma koorma minu jalge ette maha pannud, siis ta ei pea selle pärast enam muretsema. See on nüüd minu rist.” Ja ta muigas virilalt.
„Ja kuidas sul siis läks?”
„Trevor saadab selle mööda toiduahelat üles,” ütles ta. „Küsib ülemuste käest. Kui aus olla, siis ega muud teha saagi. Juhtumi uuesti avamine on keeruline ja kallis asi, nii et kui puudub mõjuv põhjus uskuda, et sealt on võimalik leida laip või mingid jäänused, siis võib protsessi käivitamine vastuseisu tekitada. Lõppfaasis ei saa Trevor seda üksinda otsustada.”
„Kas ta ei usu Joshi?”
„Ta teab, et mina usun, ja ma eeldan, et ta räägib Joshiga isiklikult. Lisaks on meil asitõend käeketi näol. Kuid sellest ei pruugi piisata. Keegi teine surnukeha ei näinud, ainult Josh ja Dilys. Siis see kadus, üsna varsti – muidu oleks ka keegi teine selle leidnud, nagu sa ütlesid. Tapja võis koguni seal olla, kui lapsed sinna sattusid. Kuulis neid tulemas, puges peitu, ja tuli jälle välja, kui nad minema jooksid.” Markby ilme oli tusane.
„Barker ja kõik, kellega ta konsulteerib, venitavad selle asjaga, nagu jõuavad.”
Nad olid kõndinud elutuppa, mille kaminas hõõgusid – jaheda õhtu soojendamiseks – elektrihalud. Talvel põlesid seal päris halud, kuid praegu soojenes ilm vähemalt päevaajal veel üles. Alan vajus kergendusohkega diivanile.
„Operatsiooni maksumus on väga oluline näitaja!” lausus Meredith targalt. Ta tuli Alani järel ja toetas ennast diivani käetoele. „Keegi kuskil otsustab, et see ikka eelarvesse ei mahu.”
„See on oluline näitaja iga otsuse puhul, mis tehakse seoses uurimise uuesti avamisega. See ja tööjõud. Ja lisaks kogu paberimajandus – isegi kui tänapäeval käib kõik arvutitega. Keegi peab selle ka ära tegema. Mis tähendab seda, et tuleb selgeks teha, kellele see maa praegu kuulub. Ja kellele see kuulus tookord, ja kas seda kasutati ka millekski muuks või oli see lihtsalt tükk metsamaad. Kellel oli ligipääs? Kes käis seal regulaarselt? Kõik see võib keeruliseks osutuda. Ehkki on võimalik, et maa kuulub nüüd omavalitsusele – juhul, kui metsatukk käis selle maatüki juurde, mis kunagi talu küljest ära osteti, et munitsipaalmaju ehitada. Aga kui ei kuulu, siis on selle ilmselt ära ostnud äripargi arendajad. Ühesõnaga, Dudley Newmani ettevõte, mis on ise juba ajalugu. Kuid nad ei arendanud kogu seda ala, nii et võib-olla nad seda lappi ka ei ostnud. Talu on muidugi ammu kadunud, nii et kui metsatukk jäi taluniku omandusse, siis tuleb üksjagu vaeva näha, et tema pärijad üles leida.”
„Sinu suus kõlab see kõik kole keeruliselt,” lausus tema naine.
„See ongi keeruline! Politseitöö on keeruline töö! Aga nii või teisiti – kõik, mis me sinuga – ja Josh – praegu teha saame, on oodata.”
Ootamine ei paistnud tema naisele kuigi hästi sobivat. „Aga me võime minna ja metsas või seal, mis tast järgi on, natuke ringi vaadata. See on üle kahekümne aasta inimestele avatud olnud, kelle oma ta ka ei oleks!”
„Ma tegin seda, kui Trevor Barkeri juurde sõitsin. See on alati liigagi ligipääsetav olnud! Sellest on aastate jooksul kujunenud mitteametlik prügila ja nüüdseks on see üks täielik häbiplekk. Metsa on vähem kui siis, kui Josh ja Dilys oma koleda avastuse tegid. Minu meelest on üks osa endisest metsamaast nüüd äripargi parkla all.”
„Parkla üleskaevamine ei ole raske!” kinnitas Meredith innukalt. „Leicesteris tehti seda ja leiti kuningas Richard III. Enne luustiku leidmist arvasid inimesed, et see on aja raiskamine!”
„Pean’d hoogu, Watson! Pea meeles, see pole meie otsustada!” Ta vaatas naisele otsa ja naeratas. „Ükskõik, kui kangesti sa seda ei tahaks! Mina olen oma töö ära teinud ja Barkeriga rääkinud. Nüüd on pall tema käes.”
Jutuajamisse sugenes vaikus, kuid see ei olnud tühi. Õhus särisesid ütlemata sõnad. Markby võttis värske ajalehe, tegi väheveenva katse pealkirju lugeda, kuid lasi lehe uuesti alla.
„Siin peab midagi veel olema,” ütles Meredith. „Kas Trevor ütles midagi?”
„Ütles, et ma tahan uurimise käivitamist isikliku rahulduse pärast. Lõpuks juhtisin ju mina siinset uurimislõiku. Minu jaoks on see lõpetamata töö.”
„Ja kas sa soovid seda lõpetada?”
Alan ei vastanud kohe. Lõpuks ta lausus: „Ma tahaksin, et Rebecca surnukeha üles leitaks. Tema kadumise ajal keskendus uurimine Lääne-Inglismaale, kus ta parajasti elas ja kus teda viimati nähti. Siit me teda ei leidnud ja ausalt öelda ei oodanudki seda. Võib-olla me – see tähendab mina ... võib-olla ma oleksin pidanud põhjalikum olema. On võimalik, et üks tema vanemaist või ka mõlemad on veel elus. Nende süda saaks rahu. Kui sa ei tea, mis sulle kalli inimesega juhtus, siis on see raske koorem kanda. On väga kurb, kui sa pead surnut matma. Aga kui sul surnut pole, siis see tähendab, et keegi ei tea midagi kindlat ja kuskile jääb ikka mingi lootus värelema. Enamasti tühi. Aga mina ei saa praegu midagi teha, isegi kui jõutakse otsusele metsatukk läbi kaevata. Muide, isegi kui mingid säilmed leitakse, siis tähendab see, et tuleb veel kindlaks teha, kas need on Rebecca omad. DNA-testid maksavad raha ja võtavad aega. Käeketist üksi ei piisa.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
