Reamees Mürsupuu seiklused. Märt Saar
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Reamees Mürsupuu seiklused - Märt Saar страница 4
Ma ei suutnud seda uskuda. MA JÄIN ELLU!
Vaatasin imestusega oma jalgu. Neil polnud kriimugi! Isegi mustus mu varbavahedes oli täiel määral alles! Kogesin üle pika aja meeletu mõnusat üle keha uhavat kergendust ning naersin täiest südamest. Oi, see oli hea!
„Ei ole võimalik! EI OLE VÕIMALIK!“
„Elu hea!“
Linnust enam elajat ei olnud. Või nagu isa ütleks: Halleluuja!
Istusin midagi kartmata ta nokale ning hakkasin kätega trummi taguma nagu mõni võidukas ürgelanik ammusel ajal. Ja teate mis? Mida rohkem ma seda tagusin, seda vabamalt ning võimsamalt ma end tundsin! Polnud ma enam midagi nii väikseke! Ma olin väikest viisi tegija!
Siis tegin tagumisest väikse pausi ja jäin kuulatama. Sulgesin silmad ning olin hästi-hästi vaikselt. Kuulatasin iga väiksematki heli, mida veteavarused mu meeleheaks pakkusid. Iga laine ja loksatus paitas sel hetkel mu hinge ning see oli mu jaoks rahustavam kui eales varem! Ma olin pääsenud! Pääsenud kõige hullemast!
Viimaks tukastasin. Kukkusin kajaka noka kõrvale uppi ning jäin tükiks ajaks magama. Ärkasin alles siis, kui purk millegi kõva vastu kolksatas.
„MIDA ASJA?!“
„Ei ole võimalik!“
Olin millegi kõva vastu sõitnud. Mu ümber oli mitu hiiglaslikku punakaspruuni kaljumürakat. Ja mitte ainult! Imestust äratas veel midagi enamat.
Rahnude tagant paistis MAA. Kohe päris tõeline maa! Rohekas maa!
„Ülikõva! Lihtsalt ülikõva!“
Nüüd ei olnud muud, kui tõmmata purgist jeed, kuid nagu arvatagi võib, siis sellega oli järjekordselt üks takistus. Ehk siis seesamune kalade ja sokkide järele haisev elutu röövkajakas.
Proovisin teda nii tirida kui tõmmata, kuid mu jõud ei käinud temast üle. Ta oli ikka hellalt raske ning purgi avauses väga tihedalt kinni. Mul ei jäänud muud üle, kui lasta käiku rusikad.
Surusin need nii kõvasti kokku, kui jõudsin, nõnda et nukid valged. Otsisin seejuures purgiklaasis võimalikult äratoksitud kohta ning kogusin jupp maad hoogu. Hetkeks isegi mõtlesin, et ega ma neid nukke sodiks löö. Ja mis siis, kui end tõsiselt ära veristan?
„Tühja need nukid! Ellu tuleb jääda!“ julgustasin end takka, nagu ikka, ning virutasin.
Täiega ja LITAKI!
Käsivarde sööstis kibe valu. See tungis mööda luud üles ning ma pistsin taas karjuma. Ja oli see siis rusikalöök või kurgust tulnud murdehäälne kukekas või siis need mõlemad, ma ei tea, aga purk andis aina rohkem järele, nõnda et see veelgi pragunes!
Viimaks klaas praksatas ja kogu kupatus lendas tükkidena laineharjade vahele laiali!
Kajakas kadus kus seda ja teist ning ma hüppasin esimese ettejuhtunud kivirahnu poole. Sain napilt selle servast kinni ning ronisin mööda krobelist poollibedat pinda kibekähku üles. Uskumatu, aga see õnnestus!
Võidujoovastus võttis minus taas võimust ning ma karglesin ja tantsisklesin rõõmust üsna pikka aega. Ja kuigi seal rahnul palju ruumi ringi tõmmelda ei olnud, siis vabadust oli seal rohkem, kui ma seda kuskil eales mujal kogenud olin.
„Täitsa lõpp! Tuligi ära! Ma olen tegija!“
„ERKI MÜRSUPUU ON TEGIJA! Nagu täiega tegija!“
See purgist pääsemine ning kajaka surmamine oli mu elu suurim saavutus! Olin endaga ikka VÄGA rahul!
Olin pääsenud merehukust ja kiskja söömaajast. Tundsin, et olen tõeliselt elus, ja mõistsin vist esimest korda, kui eriline see on!
3
PARADIISISAARE KUNN
Seisin kivirahnul ja vaatasin üle eeslaiuva maa. Esimene vaimustus oli vaibunud.
Kui esmalt lootsin, et tegu on kodurannikuga, siis selles pidin pettuma. Ei meenutanud see maa mulle mitte midagi tuttavat. Kaugel sellest! See maa oli täiesti lame ja kivine ja polnud seal ühtki kaljuseljandikku.
See oli SAAR.
„Äh! Räme tüng!“
Lohutasin end teadmisega, et siiski on see parem, kui jääda hulpivaks merehädaliseks, teadmata, mis järgmiseks taevast või vee alt kallale võib tungida. Nii ma siis ronisin rahnult maha ja tegin, et sain saart uurima.
Saare kiituseks peab ütlema, et seal leidus küllaltki palju kadakapõõsaid. Nende küljes oli rohkelt marju, mis sest, et pooltooreid. Kuna olin ülinäljane, siis pistsin neist nahka päris mitu tükki, kuigi eks ma aimasin, et see varem või hiljem mul korgi alt lööb ja hulga uusi pahandusi tekitab.
„Vähemasti ei sure siin nälga!“
Samuti leidsin ühe põõsa alt plastmassist asjanduse. Nägi välja nagu oranži värvi kauss. Pleekinud. Kausi sisekülgedel olid millegipärast sooned, mille otstarvet ma ei mõistnud, ning põhja all veider sõna „FANTA“. Sangasid kausil ei olnud, aga kaenla alla mahtus võtta küll. Passis teine päris hästi marjade hoidmiseks.
Saare teises otsas kõrgus TOHUTU SUUR torn. Sel oli klaasist kuppel ning peal kaks sinist triipu. Loojanguvärvides tundus, nagu ta punastaks. Otsustasin tema juurde kõmpida. Isegi kui see jube palju aega võttis, tasus ettevõtmine täiega ära!
Ma polnud midagi taolist oma elus varem näinud, aga kuulnud olin küll. Jah, tegu ei saanud olla millegi muuga kui Hiiglaste meistriteosega, ning nii palju ma teadsin, et torni otstarbeks oli näidata merel seilavatele hiigelalustele teed. Pean tunnistama, et juba esimesest silmapilgust tundsin torni suhtes sümpaatiat ning ristisin ta kohe algusest peale Hiigeltoruks. Sest oli ta ju Hiiglaste ehitatud ning ei muud kui ülivõimas!
Õhtul, kui viimaks saare teise otsa ja Hiigeltoru ette pärale jõudsin, selgus, et see polnud lihtsalt hiiglaslik, vaid MASSIIVNE! Selle jalamilt polnud klaaskuplit nähagi ning tornile ringi peale tegemiseks kulus mitu minutit.
Hiigeltoru ees oli paks ja üleni roostes metalluks, mis rippus vaid ühe kõveraksvajunud hinge otsas. Mõtlesin, et kui see mulle kaela kukuks, lömastaks see mu sekundiga. Ja et sellest uksest sisse pääseda, tuli mul tükk aega rassida ja taimevarsi murda, sest kogu ukseesine oli paksu umbrohuvõsa all.
Kui ma viimaks Hiigeltorusse sisse pääsesin, siis seikluseid jätkusid. Kuplisse oli võimalik saada ainult trepist üles ronides. Selle astmed olid mulle aga üle pea, nii et mul tuli iga astmega teha üks korralik hüpe ja kangutus.
Võib kaks korda arvata, kes oli õhtuks